Mõtlev Sobolev

Teet Veispak

Mari Sobolev, Püha Tõde. Asitõendeid ajakirjandusest ja kirjutamisteraapiast XX sajandi lõpust. Tallinn, 6. ?Sirbi raamat?, 2004. 90 lk.

Mari Sobolev on passionaarne inimene. Ihu ja hingega kaasaegse kunsti juures. See ei ole metafoor ? ta ongi nii ihu kui hingega kaasaegses kunstis. Ta ei ole enam ka tühipaljas kunstikriitik; tundub, et kunstist kirjutamine ja kunstitegemine on tema tarvis sulandumas kokku: ?/—/ kuigi olen õppinud kunstiteadust, identifitseerin end aina enam mitte kunstiteadlasena, vaid kunstnikuna?. Nii juhtub. Mõnikord tahavad kriitikud (pro kunstiteadlased) hakata tegutsema kunstnikuna. Enamasti ei saa neist asja, sest puuduvad eeldused, et tegutseda edukalt. Selletõttu, et nende ettevõtmiste tulemused on sisutult pretensioonikad ja halenaljakad. Soboleviga on teine lugu. Arvan, et kunstnik olla ei tähenda talle sotsiaalse (tõsi küll, marginaalse) positsiooni saavutamist või oma eksistentsiaalse välja laiendamist, pigem on põhjus meie igapäevast elu iseloomustav ning kohati üle jõu käiv mõttetus ja äng. Rääkis ta ju ise paar aastat tagasi: ?Selle põhjuseks (miks ta samastab end üha rohkem kunstnikuna ?T.V. ) on ilmselt asjaolu, et tajun maailma enda ümber aina absurdsemana ja üha enam tundub mulle, et absurdis adekvaatselt osaledes absurd ei vähene ? parem on kunstnikuna kõrval seista ja maailma absurdsustele adekvaatselt osutada?. Kõikvõimalikele sisutustele osutabki Sobolev väga aktiivselt, häda on ainult selles, et kuulajaid-vaatajaid, nagu kaasaegse kunsti puhul tavaliselt ? alas!- kipub väheseks jääme. Aga Sobolevil on väga kandev hääl ja ega ta nii lihtsalt järele ka ei jäta ? kunagi ikka kuuldakse. Kuid mul ei ole kavatsust kirjutada Sobolevist kui kunstnikust, ehkki ? kuidas sa nüüd tema kriitikat  tema kunstist (kui kunstiteose osast) ikka lahutad?

Sobolevi kunstikriitika on mulle alati meeldinud, sest see on kirjutatud selge arusaama, selge positsiooniga ja, mis kõige tähtsam selges eesti keeles. Tema tekstid ei suundu tabamatutesse metafüüsilistesse spekulatsioonidesse, mis jätavad ükskõikseks nii kunstniku (ehkki ta võib tunda end meelitatuna, leides oma nime võõrsõnaliste lausekonstruktsioonide vahelt) kui lugeja. Lühidalt, Sobolev ei kirjuta ainult kaaskriitikule, vaid kõigile neile, kes võiksid kaasaegse kunsti vastu huvi tunda. Seda ei juhtu alati. Veelgi olulisem on ehk see, et ta tekstid ei ole ebamäärased, teisiti öeldes on ilmne ka kirjutaja hinnanguline positsioon eksponeeritu suhtes: hea on hea ja jama on jama, aga mitte mingi umbmäärane hägu (vt näit ?Haiguste ravi. Kontrollitud?). Sedagi ei kohta meie eilses-tänases kunstikriitikas kuigi sageli.

Muidugi on Sobolevil omad eelistused, aga eks need ole igal kriitikul, aga seda, et ta eelistused on mõneti spetsiifilised või ka veidrad, tuleks vaadata laiemas kontekstis. Ja selle taustal on ilmne, et Sobolevil on terane pilk ja hea ülevaade sellest, mis toimub meie praeguses kunstielus. Ka ohtudest, mis hiilivad kui varjatud  tõved ja võimalustest neile vastu seista: ?Küll aga on üks asi, milles me üksteist toetama ja aitama peaksime ? see on mõtlemine. Mõtlemine, mis töötaks vastu võimu poolt tulevale sugestioonile, et kunst on lollus, kunstnikud saamatud luuserid ja et kõik me peaksime muutuma mingiks riigile ja meediale kergestiseeditavaks ühepajatoiduks. Kriitikameeleta ? ma mõtlen kriitikat mitte kohvilauavestlustes või artiklis, vaid tegutsemises ? võimu antud reegleid täites, tunnistame me sellega, et olemegi lollid ja ebavajalikud ja jääme seda lõpuks ka ise uskuma. Sel juhul me unustame oma algsed eesmärgid ? teha kunsti ja saada sellest kaif ? ning muutume kellegi teise tööriistaks tegemaks tööd, mida tegelikult ei ole kellelegi vaja? (?Anarhism 21. sajandi kunstis?).

Aga mitte ainult sellest. Sobolevil on kunstieluga kogemusi ka väljaspool Tallinna. Vähestel on, sest enamus toimetab Tallinnas või Tartus. Need, kellel juhtumisi on ? kas või lühiajaline ? saavad imehästi aru, millest Sobolev räägib oma ettekandes ?Professionaalkultuur agraarühiskonnas?. Aga eks elage ise Jõhvis, Paides, Rakveres või Viljandis! Sellest räägib Sobolev. Kuidagi kohatult kiitvalt kirjutasin ta raamatust, aga teisalt ? ega ta kõik ettevõtmised kunstnikuna mulle ka alati ei istu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming