„Ma armastan oma perekonda”

Reet Varblane

Intervjuu Marko Mäetammega, kes esindas tänavu Eestit Veneetsias ja kellel oli äsja Hobusepeas näitus. 21. XI lõppes järjekordne Veneetsia biennaal, seekord juba 52. Ka Eestile oli see oluline, sest kümme aastat tagasi, 1997. aastal, oli eesti kunst Veneetsia biennaalil esimest korda riigi tasandil väljas. Tollal küll ilma paviljoni või galerii kaitsvate seinteta Giardini lähedal kaldapealsel Jaan Toomiku ja Raoul Kurvitza mõjusate installatsioonide ning Siim-Tanel Annuse performance’i näol.

Tänavu külastas biennaali 319 332 huvilist, mis on viimase 25 aasta parim tulemus, nagu seisab biennaali kokku võtvas pressiteates. Pole ka ime, sest Giardinile on viimase kaheksa aasta jooksul lisandunud Arsenale (kokku 25 000 ruutmeetrit eksponeerimispinda) ning rahvusväljapanekute arv on kasvanud 76-le. Neile lisaks veel 34 satelliitnäitust. Ja kui päris täpne olla, siis hõlmab ametlik külastajate arv ainult pileti (või vabapääsme) lunastanuid, sest 42 rahvuspaviljonist, mille külastamine oli tasuta, astus 165 päeva jooksul läbi 827 000 inimest. Ka pressipäevade huviliste arv oli suurem kui kunagi varem: kokku 34 000 kunstnikku, galeristi, museoloogi, kunstikogujat, kuraatorit ja teisi asjapulki, nende seas 3311 ajakirjanikku üle kogu maailma. Kui neile lisada veel 2200 ajakirjanikku (sest kokku akrediteerus 5691 ajakirjanikku), siis võib vist rahumeeli nentida, et Veneetsia biennaalil toimunu jõudis igasse maailmapunkti ning et rahvas armastab kunsti (või vähemalt selle suursündmusi või et kunsti suursündmused hakkavad lähenema spordi suursündmustele – olümpiamängudele või jalgpalli MMile). Ilmselt on protsess küll keerulisem (kunst kui tööstusharu), kuid positiivne on seegi, et ka Eesti paviljoni Marko Mäetamme näitusele „Paradise lost” (kuraator Mika Hannula) jõudis senisest suurim arv külastajaid: 17 637 inimest.

Premeeritute hulka eesti kunst ei jõudnud, aga eks seegi sõltu paljuski kunstipoliitikast, žüriiliikmete subjektiivsetest eelistustest jne. Preemiad anti seekord välja näituse lõpupoole 17. X, erandina vaid Mali fotokunstniku Malick Sidibé elutööpreemia, mis oli teada juba biennaali avamisel. Parimaks rahvuspaviljoniks kuulutati seekord Ungari paviljon ja kunstnik Andreas Fogarasi. Kuldsed Lõvid pälvisid kuraatorinäitusel esinenud argentiinlane León Ferrari, noore (alla 40aastase) kunstnikuna New Yorgis elav jordaania kunstnik Emily Jacir ning kriitik Benjamin Buchloh. Žürii pidas vajalikuks veel eraldi välja tuua Leedu paviljoni ning kunstnikke Gediminas ja Nomeda Urbonast ning kuraatorinäituselt bulgaarlast Nedko Salakovit. R.V.Kas sa ei pelga, et kui käsitled hirme, iseäranis iseenda hirme (püüad oma töödes vabaneda kohuste koormast, saada lahti oma lähedastest), mängid selle teema mitmel korral mitmetes meediumides uuesti läbi, et see võib hakata sind alateadlikult mõjutama?

Mina vaataksin asja natuke kaugemalt: miks ma seda üldse teen? Eestis polegi mu käest eriti küsitud, miks, vaid pigem, et millal ma selle ometi järele jätan. Kuid minu nii-öelda perelood puudutavad ju tegelikult kogu meie praegust sootsiumi: päris tihti võib ju meediast lugeda lugusid perevägivallast, milleni on viinud katsed saavutada mingisuguseid elustandardeid või ühiskondlikku staatust. Ainult et meedia kaudu edastuvat infot oleme õppinud suurepäraselt pareerima ja mitte enesesse laskma. Kunstnikuna üritan luua samast asjast veidi üldistusjõulisemat kujundit, mis jõuab ehk paremini kohale.

 

Kuid sellised lood on ju alati juhtunud. Iseasi on muidugi ühiskonna kõrgendatud ootused ning olukord, kui ei suudeta neile ootustele vastata. Ilmselt XIII sajandi talupojal sellist küsimust polnud.

Iseäranis sel juhul, kui standardid on kunstlikult kehtestatud, nagu see minu arvates on praeguses Eesti ühiskonnas. Ma pole loomulikult mingi sotsiaalteadlane, aga ka inimesele tänavalt on selge, et praegused ahvatlused, kuidas olla nii-öelda tasemel, alates panga- ja telefonilaenu jne pakkumistest, manipuleerivad inimesega. Ilmselt sada aastat tagasi see päris nii ei käinud. Igasugused filtrid, kuidas ajupesu ignoreerida, on kadunud: manipuleerivad sõnumid tulevad Internetist, telefonist SMS-sõnumitena, laste ja vanurite kaudu jne. Oma perekonna projektiga ei püüagi ma kõnelda mitte niivõrd oma elust, kuivõrd just sellest, kuidas ühiskond meiega manipuleerib.

 

Ja ometi teed seda oma elu kaudu: sa ei kasuta väljamõeldud tegelasi, kohti. Need on su oma perekond – abikaasa, lapsed.

Ma arvan, et väljamõeldised nii hästi ei toimi. Mulle on väga tähtis, et asja juur püsiks maa sees: polegi nii oluline, kuidas latv liigub, peaasi, et juur on olemas. Projekt saabki elujõudu just sellest, et toetun reaalsele kogemusele.

 

Reaalsele kogemusele toetudes lood situatsioone, mis lõpetavad sinu ja sinu lähedaste kooseksisteerimise: need lood lõpevad kõik surmaga (või ka igatsetava surmaga). Sa lood fataalseid situatsioone.

Vaidleksin vastu: vaata kas või seda animafilmi „Family”, kus mees jookseb, kirves käes. Ainuke, kes verega kattub, ongi seesama kirvega mees. Kuid vaatajad näevad enamasti ikka ainult seda, et just mees ajab perekonda taga, kuigi perekond ilmub ikka ja jälle välja ja kihutab omakorda kirvemehe kannul. See on, jah, niisugune paradoksaalne olukord, mis seal tekib, ja seda annab tõlgendada väga mitmel moel.

 

Kuid midagi pole teha: suurem osa vaatajatest mõistab neid situatsioone just kõige halvemal viisil. Kas ka sina ei manipuleeri vaatajaga?

Mulle tundub, et see on päris hea, kui vaataja tunneb ennast ebamugavalt selle pärast,  millise lõpu ta loole juurde mõtleb. See näitab, et ta tunnetab selle asja läbi. Näiteks Veneetsia biennaalil väljas olnud installatsiooni „Karu” puhul küsisid inimesed tihti: mida see karu teeb? Ma ütlesin neile, et ega mina ka ei tea, mida see karu teeb, ja et see peaks jääma vaataja otsustada. Vaataja tahab tihti, et talle antaks ühene vastus, sest see on talle mugavam. Aga see ei ole mugav, kui ma annan talle valikuvõimaluse, sest millegipärast valib ta ikka kõige ebameeldivama ja koledama variandi. Ta eeldab, et asjad peavad olema halvasti. Valib selle halva variandi ja on selle pärast minu peale pahane. Ka kirve loo puhul nähakse automaatselt ikka seda kõige koledamat varianti: et mees ajab oma perekonna liikmeid taga selleks, et nad ära tappa. Aga võimalik on seda ju vaadata ka niiviisi, et kirvemees on hoopis ise ohver. Aga ega ma tegelikult ise ka ei tea, mis seal filmis täpselt toimub. Nii nagu ma ei tea lõpuni, milline on minu ja mu perekonna suhe sügavamas mõttes. Seepärast ma neid töid vist teengi.

Mu tööd ei ole sellest, et mul on raske elada, sest mul on pangalaen. Need on millestki üldisemast, mille esiletoomiseks ma lihtsalt kasutan oma reaalset kogemust. Ma ise ja mu perekond on kõige kättesaadavam materjal, kui seda nii võib nimetada: nii on  neid töid tehniliselt kõige mugavam teha. Ja ausam ka.

 

Kuidas su perekond on su töid tõlgendanud?

Mina pean neid perekonnale tõlgendama. Abikaasa Ürgega arutan oma tööd alati enne näitusele viimist läbi. Mul on ka selliseid ideid, mis talle ei ole meeldinud ja olen pidanud need kõrvale jätma. Tütar Mariele, kes sai just seitsmeaastaseks, pean loomulikult kogu aeg selgitama, mis mu töödes toimub ja mida see kõik tähendab. Mu käest on väga tihti küsitud, kuidas ma seda kõike lapsele seletan. Ilmselt on selle küsimuse taga arvamus, et täiskasvanule saab veel kuidagi rääkida, aga lapsele kindlasti mitte, et kui laps küsib, siis ongi kõik läbi.  Lapsele saab tegelikult samamoodi kõike selgitada. Ja peab. Kui ma ise ka ikka üldse aru ei saa või seletada ei oska, miks ma midagi teen, või kui põhjused on niivõrd hämarad, siis on kindlasti õigem üldse mitte teha. Olen püüdnud lapsele oma asju selgitada just nii, nagu ma mõtlen. Ma ei oska küll öelda, mis ta peas toimub, aga sellele osutab juba ta järgmine küsimus. Kui see, mida ma teen, häirib või hirmutab teda, siis ma ei tohi seda teha.

 

Ka Veneetsias, kui sa oma näitust kultuuriministrile tutvustasid ja te ühe töö juurest teise juurde käisite, kilkas Marie siis just selle verise animafilmi juures: „See on minu tuba, minu tuba!”. Kõrvalt oli seda veidi õõvastav kuulata. Aga eks see ole jälle sama olukord, et kistakse midagi kontekstist välja ning tõlgendatakse just sel kõige halvemal viisil.

Iseäranis hästi toimis see siis, kui publik vaatas multikat ja laps koos nendega. Kui mõni vaatajatest tundis ära, et tegemist on filmis ringi jooksva lapsega, siis ta tavaliselt röögatas midagi niisugust: „Oh, my God! This child is here!” See, et filmitegelased ja paigad on reaalselt olemas, pole küll töö mõistmise seisukohalt ülioluline, aga lisab siiski mingi usutavuse tasandi. See tekitab uusi kummalisi võimalusi, neid lugusid mõista.

Kõik need argielus hakkamasaamise teemad hakkasid mind rohkem huvitama viis aastat tagasi, kui mulle tehti ettepanek hakata kunstiakadeemia dekaaniks. Siis sisenesin sellesse tänapäeva elu standardite ahelasse: sain võtta pangalaenu, et osta korter, kuid selle eest pidin kellast kellani administratiivtööga lõivu maksma. Aega hakkas jääma järjest vähemaks nii pere kui oma projektide jaoks. Ja inimesed hakkasid ümberringi vaikselt nägusid tegema, et nüüd jätad tõenäoliselt oma kunstitegemisega hüvasti. Eks läänemaailmas, kus konkurents on ülitugev, teevadki kunstnikud sageli range valiku: ei ela peresuhetes, pühenduvad vaid loomingule jne. Meil on kõik  leebem ja pehmem, kohalik kunstimaailm väike ja võimalik ennast jagada. Olukord pani mind siiski väga tõsiselt mõtlema, et mis see on, millega ma kunstnikuna peaksin ikkagi tegelema ja kas minu toimetulekuraskused ühiskonnas ja minu kunstipraktika on kaks täielikult ise asja või hoopis üks ja seesama. Siis leidsingi, et kõige ausam on need kaks poolt kokku lasta, sest tegelikult on ju tegu ühe ja sama asjaga – minu eluga. Ja mulle tundub, et see on ka kõige ausam viis kunsti teha.

 

Aga hirm?

Minu kunst ei ole otseselt hirmuga seotud. Ainus, mida küll kardan, on  minu enda nii-öelda tume tsoon, mille puhul ei tea ette, kuidas mingis olukorras võiksin käituda. Aga surmahirm kindlasti ei paneks mind tööle, see pigem pärsiks tööd.

 

Kuid surmahirm on su töödes sees: keegi on üles poodud, uppunud, verega kattunud.

Arvan, et minu kunsti käivitamismehhanism ei ole hirm. Pigem on see minu alateadvus.

 

Alateadvuslik hirm?

See on küll täitsa võimalik.

 

On mõni psühhoanalüütikutest sind mõjutanud? Mõni käsitlus, mida oled lugenud?

Pean tunnistama, et loen vähe filosoofilist kirjandust. Loen üldse väga vähe. Mulle endale meeldib küll kirjutada, kuid ise saan infot ja ideid pigem visuaalsest kujundist ja oma kogemusest. Raamatutega on mul kehv suhe.

 

Kas mõni kunstiteos on sulle väga meeldinud?

Ikka on, neid tuleb ja läheb. Tegelikult käin näitustel vist pigem oma töid edasi tegemas kui teiste töid vaatamas. Otsin alateadlikult oma projektidele lahendusi ja järgmisi samme. Eelmisel talvel käisin näiteks Londonis vaatamas Hogharti näitust. Kuigi ta ei ole üldse minu maitse, leidsin tema loomingust korraga väga palju sellist, mis inspireeris mind just nimelt sellesama perekonnateema tõttu, mis mul endal käsil oli.

 

Mida Veneetsia biennaal on sulle andnud? Sa oled seal kaks korda esinenud?

Selliselt ürituselt saab kunstnik väga palju kogemusi. Ja kunstile annab Veneetsia biennaal uusi kommunikatsioonikanaleid. Tahtsin seekord olla võimalikult palju publikuga kontaktis, et vaadata, kuidas asjad töötavad. Avastasin näiteks, et mu projekti vastuvõtjad võib laias laastus jagada kaheks: ühed läksid pika hambaga sisse, kuid jäid päris pikaks ajaks; teised, kes sisenesid küll avatult ja igatpidi ootusärevalt, kuid kadusid kohe kahe minuti pärast vihaselt uksest välja. Ka riigiti jagunesid vaatajad kaheks: teema vihastas või lausa solvas tihti ameeriklasi ja itaallasi, inglased näiteks aga naersid nii, et piss püksis. See polnud nii ainult pressipäevade professionaalse publiku puhul, vaid kogu biennaali aja. Ilmselt loevad tabud, kultuuritaust, suhtumine perekonda. Kipun arvama, et Eesti suhtumine perekonda kaldub praegu pigem selles Ameerika suunas: välja tuleb näidata staatust ja sõita suure autoga, sisemuses aga ollakse hirmul, lausa foobilised kõige teistsuguse suhtes. Selline libaliberalism, mis oleks nagu suletud ühiskonna märk. Kardetakse kõike, mis hälbib keskmisest meinstriimist.  Olen aeg-ajalt huvi pärast jälginud teatud uudiste netikommentaare, sest need annavad omal moel märku suunast, kuidas suur osa ühiskonnast reageerib ühele või teisele küsimusele.

Oma kogemustele toetudes arvan, et Veneetsia projekt läks inimestele suhteliselt korda, sest see haakus paljudele tuttavate probleemidega ja pani tegelikult väga lihtsate asjade üle mõtlema. Tähtis ei ole ju kellelegi meeldida või mitte meeldida, oluline on, kas su töö inimeses midagi liigutab.

 

Kas Veneetsias oli  tagasiside aktiivsem kui mujal? Samad projektid on sul ju paljudes kohtades eksponeeritud.

Tagasiside on olnud päris aktiivne, aga päris ise see ka ei teki. Arvan, et nii väikese riigi nagu Eesti puhul tuleb kunstnikul endal ka kõvasti vaeva näha.

 

Kas Eestis on vaja vaeva näha, et publiku tähelepanu võita?

Eesti riik on väike ja paradoksaalsel kombel, mida lähemal üksteisele oleme, seda viletsam on teinekord kommunikatsioon: kohtume küll kõik kümme korda päevas tänaval, kuid ei tea üksteisest eriti midagi. Me elame sellises omamoodi illusioonis, et teame kõigist kõike, aga kapseldume järjest enam.

Olin pool aastat Londonis ja sain sellise kogemuse, et suures ühiskonnas toimib suhtlemine teisiti: pole mingit illusiooni, et võiks juhuslikult kohtuda, ja seetõttu hoitakse kontakte märksa hoolikamalt. 

 

Mu poeg heidab mulle ette, miks ma helistan ainult siis, kui mul on midagi vaja. Ise ta küll helistab.

Suures ühiskonnas on kontakti hoidmine eluliselt vajalik. Meil on pideva kontaktisolemise illusioon väga tugev ja viib lõpuks teineteisest võõrdumiseni. Eks ka see võib olla üks komplekside ja vägivalla ning enesetappude kõrge protsendi põhjusi ühiskonnas. Ja Eesti on ju niisugustes valdkondades ilusasti esirinnas ka.

Aga sootsiumi väärtuste totaalset muutumist võib muuski näha. Juhtusin hiljaaegu lehest lugema, et Ameerika üks firma teeb mänguasju, mis näevad välja nagu auto alla jäänud loomad. Muidu on armsad ja pehmed, aga soolikad on kõhust väljas ja neid saab ise ajaviiteks tagasi panna, üle looma selja jookseb autokummi muster jne. Ka täpsed lood on juures, et kus ja mismoodi juhtus. Ohtlike bakterite kujulised mänguasjad on teine uus trend. Kogu arenenud maailma valulävi on totaalselt nihkes. Ma ei oska öelda, kas see on halb või hea, aga kindlasti on see huvitav. 

 

Mis sa edasi teed?

Sisuliselt jätkan sama problemaatikaga: Hobusepea näituse objektid on järgmise kevade Aacheni suurema kuraatoriprojekti osa, tahtsin neid galerii keskkonnas katsetada, et kuidas töötab.  Aga eks edaspidi näe: lapsed ju kasvavad järjest suuremaks, ise muutun ja probleemid muutuvad. Loodan, et teen edaspidi ikkagi niisugust kunsti, mida ise läbi elan ja millel on ka teiste jaoks mingisugune tähendus. Kunst on niigi täiesti irratsionaalne valdkond ning kui see ei põhine kunstniku läbitunnetatud kogemusel, siis poleks sellesse minu arvates üldse mingisugust mõtet panustada ei aega, energiat, raha, tervist. Ohver oleks lihtsalt liiga suur. Ja võõra kogemuse peal liulaskmise näeb nõudlik publik kindlasti ühel hetkel ka läbi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming