Ma olen ka siis olemas, kui sa mind ei näe

Reet Varblane

Kaasaegse Lõuna-Aafrika kunsti näitus „Peekaboo. Uusi Etelä-Afrikka” („Peekaboo. Praegune Lõuna-Aafrika”) Helsingi Tennispalatsis kuni 16. I 2011. Kuraatorid Erja Pusa, Mikko Oranen ja Claire Could.    Tennispalatsi Lõuna-Aafrika kaasaegse kunsti näitus on esimene ulatuslik(um) Aafrika nüüdiskunsti väljapanek Soomes. See ei hõlma küll  kogu Aafrikat, nagu tegi seda mõne aasta tagune „African Remix” („Aafrika segu”) Stockholmi Moderna Museetis, see pole isegi Lõuna-Aafrika Vabariigi nüüdiskunsti ülevaade (kui seda üldse on võimalik anda). Näitusega püütakse tuua Soome (aga selle kaudu ka laiemalt Põhjamaade) kunstipublikuni Lõuna-Aafrika praeguse kunsti olulisemad suundumused, hoiakud, teemad. Peab kohe ütlema, et see on õnnestunud: „Peekaboo” on huvitav, kaasahaarav, mõtlemapanev  näitus. Vaieldamatult mängib siin oma osa ka esitatu eksootilisus, kuid seda mitte niivõrd eurooplasele võõrapärase (turistlikult ahvatleva, isegi ohtliku) atmosfääri, ainestiku, kuivõrd teistsuguse emotsionaalsuse, esitus- ja kõnetusviisi tõttu. „Peekaboo” on sobiv, igati võimas sissejuhatus Kiasma järgmise aasta „Ars’ile”, kus keskendutakse samuti Aafrika nüüdiskunstile. „Mälu, erinevate ajalookäsitluste ning ajatasandite kogumine ja üheaegne esitamine  on paljude „Ars’il” eksponeeritavate tööde lähtepunkt”, nagu seisab Kiasma kodulehel.       

Aafrika kunst tundub üldse Euroopas moes olevat: seda võib näha ka praegu kestva KaguHispaania Murcia regioonis peetava „Manifesta” puhul, mille kohavalik oli seotud just nimelt Põhja-Aafrikaga dialoogi tekitamise vajaduse ja võimalikkusega; sellele osutas ka Marco Scotini Sirbi intervjuus. Kuid see pole XXI sajandi alguse uus nähtus: Aafrika enda kunstiteoreetikud on juhtinud tähelepanu Aafrika nüüdiskunsti  postkolonialistlikule omastamispüüdele, selle tõlgendamisele euroopalikust vaatevinklist ning mahutamisele euroopalikesse väärtussüsteemidesse juba XX sajandi lõpuaastakümneil eelkõige Ameerika Ühendriikides organiseeritud Aafrika nüüdiskunsti näituste puhul. Selle problemaatika üks mitmekülgsemaid ning seetõttu ja sügavamaid (arukamaid) käsitlusi on Olu Oguibe ja Okwui Enwezori koostatud ja toimetatud kogumik „Kaasaegsuse käsitlus.  Aafrika kunst teooriast turuplatsini” („Reading the Contemporary. African Art from Theory to the Marketplace”), mis on välja antud Londoni Rahvusvahelise Visuaalse Kunsti Instituudi ning Massachusettsi Tehnoloogia Instituudi poolt. See kogumik anti välja küll juba üksteist aastat tagasi, kuid nii Aafrika nüüdiskunsti ning veel enam selle retseptsiooni küsimused on ajakohased ka praegu. Võib-olla praegu enamgi veel, sest kuigi kolonisaatori pilk ning selle kaudu ka omastamissoov  on liikunud n-ö autentselt etnograafiliselt kunstilt Aafrika professionaalsete kunstnike praegu loodavale kunstile, on koloniseerimis(loe: omastamis, adapteerimis)soov jäänud samaks.     

Küsimus polegi ainult arrogantses teadlikus koloniseerimisihas, empaatia puudumises. Kardan, et pigem on tegemist euroopalike, üldkehtivate (n-ö demokraatlike) väärtuskriteeriumide lõksuga, millest on väga raske – kui mitte võimatu – välja tulla. Ja ilmselt päriselt ei saa ega tohigi neid kriteeriume kõrvale heita. Ja milline on see kompromiss, mille alla mahtudes säilib Teise  mitmekesisus ja eripära ning kaob vajadus kasutada Teise mõistet? Säilib võõra keele meloodia, kummaline sõnastus, kuid juurde on tulnud üldmõistetav tasand?     

Lõuna-Aafrika on ilmselt kogu Musta Mandri  kontekstis üks paradoksaalsemaid paiku, seda eelkõige sealse kultuuri mitmekesisust ning selle vastuvõtmise traditsioonilist lihtsustatust silmas pidades. Colin Richard, Lõuna-Aafrika nüüdiskunsti paremaid tundjaid, kunstnik, kuraator ja teoreetik, kirjutab eespool mainitud kogumikus, et kuigi apartheid ehk vastandus valge-must, kolonisaator-koloniseeritu, sisserändanukohalik, kõrgkultuur-rahvakultuur jne ei ole totalitaarne (pole kunagi olnud), loob  see siiani (vähemalt tema sõnul aastani 1999, aga ilmselt ka praegu) visalt tähendusi. „Peekaboo” ei ole ka vaba apartheidi minevikust. Kaplinna Brodie’-Stevensoni galerii kuraator David Brodie vaatleb kataloogis kogu väljapanekut kui „piinatud, haigete kujundite” kogumit, kui sealse kunsti tumedamat poolt. Tumedama poole all ei mõista ta mitte ainult apartheidi kui rassismi teravamat väljendust, vaid ka sellega kaasnenud (kaasnevat) süütunnet  ning selle jätkuvust teistsugusel viisil (teisiti pakendatuna). Kuid apartheidi pärand ei ole ainuke näitusel esitatud liin: kõik 20 kunstnikku esindavad Lõuna-Aafrika praeguses sootsiumis mingit olulist aspekti: Lõuna-Aafrika reaalsus meilgi tuntud William Kentridge’i animafilmide, valge mehe võimu kriis Conrad Botesi maalide ja objektide, koloniaalne pärand Claudette Schreudersi miniatuursete puuskulptuuride, mustanahalise ilu Lunga Kama autoportreede,  turvateenistuse tõotatud maa Jane Alexanderi inimlikustatud loomakujutiste, maskuliinsuse muutumine, kuhu kuuluvad ka rahvusgrupid nagu Hyena mehed jt Pieter Hugo ja Lawrence Lemaona portreefotode, seksuaalsete minoriteetide õiglus Zahele Muholi mustanahaliste lesbide tundlike fotode jne. Ei puudu ka getoteema, antud juhul Johannesburgi lähistel asuva mahajäetud kaevandushoone ja selle kirju seltskonna näol Roger Balleni kujutuses. 

Näitusele on pealkirja andnud Anton Kannemeyeri karikatuuri meenutav joonistus  „Peekaboo” (2008). Peekaboo on peitmismängu ingliskeelne nimetus, mida, usun, et igaüks on kõige pisematega mänginud: peitnud oma näo käte taha ja siis ilmunud taas imiku ette, kes on sellest hämmingus ja kes siiralt rõõmustab, kui peitunu tagasi ilmub. Ka psühholoogid kasutavad seda mängu väikelapse arengu jälgimisel.  Kannemeyeri valge mees on siiralt hämmendunud, isegi kohkunud, kui näeb, et lapsemeelne mustanahaline ilmub õnnelikult põõsast välja ja hüüab „Peekaboo” (ning sellele mõtteliselt järgnevad lauluread „I can see You” ehk „Ma näen sind”). Peitmismängu tegelased on vahetanud oma koha, kuid mitte eluhoiaku. Desmond Tutu ja Mandela Nelson kutsusid apartheidijärgset Lõuna-Aafrikat Vikerkaaremaaks ja sealseid elanikke vikerkaarerahvaks  (mis pidi mahutama kõik inimesed ja kultuurierinevused). Okwui Enwezor nimetas seda 1999. aastal n-ö idealismi projektiks, mis ei kesta kaua. Läbikukkunud vabad valimised, elanikkonna ebavõrdsuse säilimine, mustanahaliste getod ja kuritegevus räägivad vikerkaareidealismi vastu ja Enwezori tähelepaneku poolt. Paljurahvalisust on mõistetud, aga kõigi häält pole endiselt kuulda. „Peekaboo” on koostööprojekt: soome kuraatorid on võtnud  kuulda Lõuna-Aafrika kuraatoreid. See on hea koostöö, mis tegelikult ootab järge.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming