Maa sool

Orest Kormašov

Nikolai Kormašovi pühalik kaasaeg. Näitus „Pühalik kaasaeg. Nikolai Kormašovi 1960. aastate maalid” Kumus kuni 9. II. Kuraator Kädi Talvoja, kujundaja Andrei Kormašov.

Laman titevankris ja jälgin aeglaselt liikuvaid puulatvu ning nende vahelt paistvat kahvatusinist taevast. Mingil hetkel istun vanaema süles Nõmme mäel, pilk naelutatud tillukesele kallurile, mis vilkalt liigub päikesest kullatud panoraamil kraanade, paneelide, liivahunnikute vahel. Olen vähem kui aastane, need on mu esimesed selged mälupildid. See oli aeg, kui Nikolai Kormašovil, minu papal, valmivad maalid „Maa sool”, „Raudbetoon”, veidi hiljem „Noored ehitajad” ja „Söömaaeg”.
Ajast, kui pidasin end juba tõeliseks tegijaks, nelja-viieaastasena, meenuvad pühapäevad, mida pikisilmi ootasin, sest siis, pärast hommikusööki, sõitsime Mustamäelt papa ateljeesse Võidu väljakul. Ekspressbussis nr 11 õnnestus meil vahel saada istekoht esiritta, see oli mu lemmikpaik, seal unistasin bussijuhiametist. Ateljees mu plaanid muutusid. Kõige külluslikum oli lõhn, mille tunneksin eksimatult ära ka praegu: õlivärvi, tärpentini, niiskuse, puidu, mingite kemikaalide segu. Ka silmal oli, mida vaadata: suured täis maalitud lõuendid, värvituubid, seintel rippuvad tohutud ikoonid, värvikirevad koonlalauad ja tuhat muud asja. Vaatamata mõnevõrra erandlikule asjade paljususele ja mitmekesisusele, tundus see loomulikuna, nagu olen hiljem aru saanud elu mitmekesisuse loomulikkusest.
Nautisin kõike seda täiel rinnal. Minu optimism oli lapse oma, kandsin selle automaatselt üle kogu keskkonnale: kõik tundus päikeseline ja täis pulbitsevat energiat. Ka papa töödes nägin selle optimismi peegeldust, see oli minu, mulle tundus, et kõigi elu loomulik osa.
Olen isa juures imetlenud maailmavaatelist põhimõttekindlust. Sellel pinnal on meil olnud mitmeid konflikte ja möödarääkimisi, isa ei olnud mulle teismelise eas käitumuslikuks eeskujuks. Alles tagantjärele mõistan, et sirgjoonelisus ja loomulikkus aitasid tal hakkama saada kodust kaugel, uues keskkonnas, pälvida inimeste austuse, kuigi ta ei püüdnud neile meeldida, vaid jäi iseendaks. Isa ei pidanud end kunagi eristaatusesse kuuluvaks: ta maalis, sest see oli tema töö, loomulik osa elust.
Kumu väljapanek esitab kunstniku loomingu ühe kümnendi läbilõike. Kuigi see erineb jõuliselt tema hilisematest loomeperioodidest, on sel ajal kujunenud välja ja kreedoks sõnastatud põhimõtted kogu eluks. Kuraatori eesmärk pole olnud näidata kunstniku 1960ndate kogu loomingut, vaid luua protsesside ülevaade, eksponeerida programmiliste tööde kõrval hapramat, võbelevamat osa: eskiise, eeltööd, ideede kristalliseerumist.

Kormašovi põhimõtted ja teosed
Ühtegi kunstiteost ei saa heaks pidada vaid seepärast, mida seal on kujutatud, vaid seetõttu, milliseid võimalusi see avab vaataja mõtetele ja ettekujutusele.
Maali „Maa sool” kujunemise teed võib iseloomustada sõnapaariga „olustikupildist sümbolini”. Algtõuke on kunstnik saanud kartulipõllult, seal valmisid olustikuvisandid. Siiski ei ole ka lõplikus, puhastatud versioonis kadunud olustikupildi vahetus: ei leia küll enam etüüdidelt tuttavaid hetke iseloomustavaid detaile (puid-põõsaid, ehitisi, süles istuvat koera), kuid hetke meeleolu, olemus on seda teravamalt esil. See väljendub jahedas läbipaistvas sügis­õhus, kõrges karges taevas, hommikuses härmatises hõbedaselt helklevas maapinnas, karmivõitu, kuid kummaliselt soojades, lausa emalikes madonnalikes kujudes. Mulle seostub see pilt Eestiga – siinse looduse ja inimeste sügavama olemusega, sellest õhkub selgust ja puhtust. Vene kunstnik on eksimatult tabanud eesti sisu. Ometi on see pilt universaalsem, sümboliseerides naist ürgelemendi maa kaudu, naist kui elu loojat ja jätkajat, kellele toetutakse raskel, kriitilisel hetkel. Pühalikku meeleolu ei ole toodud kartulivagude vahele, vaid argielu loomulik osa on tõstetud pühaduse tasandile.

Liigses täpsuses on liiga palju juhuslikkust.
Selles tsitaadis peitub põhjus, miks Nikolai Kormašovi Reindorfi, Bernsteini, Prometi jt portreed valmisid lõppfaasis modellita. Kunstnikule ei ole tähtis karakteri hetkeseis, vaid karakterile üldomane, kogutud-kontsentreeritud info. Ideeloomes osaleb ka ruum, see rõhutab portreteeritava isikupära: Reindorffi täpse ja nõudlikuna, Bernsteini dünaamilise, hindava, kaalutlevana, Prometit kui keskendunud, iseendasse vaatavat. Imelisel kombel on kunstnik viinud neis portreedes ellu igipõlise maailma ühtsuse idee, kus kõik on üks, üksteisega seotud, pole kohta, pole detaili, mis ei kõlaks terviku sees ja terviku huvides. Iga töö on terve maailm, alguse ja lõpuga, iseseisev, autonoomne ja seostatud üksus.

Isiklik on vaid siis väärtuslik, kui kõnetab paljusid.
Maalist „Söömaaeg” on kirjutatud rohkem kui mis tahes teisest Nikolai Kormašovi teosest. Kumu näitusel esitletakse selle töö saamislugu, näha on huvitav areng, mis sai alguse 1965. aastal valminud „Raudbetooniga”. Kunstnik on ise toonud esile paralleeli Ateena akropoli Parthenoni tõusvate sammastega, antiigi valge marmori ja sinise taevaga, õilistanud seeläbi inimtööd ning materjali, tõstnud need sümboolsele tasandile. Inimesed on selles keskkonnas taandatud, nad on justkui mõõtkava betoonelementide suursugusele rütmile. See töö oli kümnendi esimese poole ehitusliku optimismi apoteoos. Olmelisus ja paljusõnalisus kaovad järk-järgult, kirjeldavaid detaile jääb vähemaks, asjad hakkavad asetuma oma õigetele kohtadele ja omandama neile määratud rolli. Juba lõpliku silueti saavutanud inimgrupi tagant kaob viimasena betoonmets, mis oligi muutunud dekoratiivseks taustarütmiks, ja avab pilgu puhtale, taeva ja maa kui maailma algelementide vahekorrale.
„Söömaaja” vastandid on äärmuslikud: kui vormikeel on allutatud kanoonilistele, ühtsust tähistavatele sümbolitele, siis teose idee on eksistentsialistliku üksinduse teravus, võõrandumine, tühjus. Ringikujuline kompositsioon viitab elu tsüklilisusele, kõige omavahelisele seotusele, kus iga lõpp on uue algus, kus iga madalseis viib vältimatule tõusule, kus puhastuse mõiste on uuenemise alus. Selge ja kontrastne värvilahendus juhib selgusele ja puhtusele mõtetes nagu Jumala valgusega üle kallatud kirgastunud maailma kujutaval ikoonil.

Ma ei kujuta asju asjade pärast, kujutan maailma, millesse need loomulikult kuuluvad.
Esemed pole Nikolai Kormašovi maalidel lihtsalt asjad, vaid maailma olemuslik ja seostatud osa. Kunagi ütles mu õpetaja Sigrid Uiga, et lihtsates asjades peitub vastus kõige olulisematele küsimustele, kuid selleks peab oskama asju kõnetada.
Kormašov on osanud näha ja kuulata lihtsate asjade sõnumit. Matemaatikas tähistab harmooniat arvude suhe, ka maalikunstis loob terviku vaid seda üles ehitavate värvide, vormide ja rütmide omavaheline suhe. Kormašovi loomingu puhul on raske seda suhet ammendavalt kirjeldada, vaataja leiab nende töödega kontakti emotsiooni, äratundmise, osaduse tasandil. Natüürmordid moodustavad ehk tema loomingu kõige hingestatuma osa. Kunstnik on olnud vaimustatud maailmast: veel elu viimastel päevadel ei väsinud ta kõiges nägemast Jumala loodud ja inimese hingestatud maailma värskust, kordumatust ja ammendamatust.
Petserimaa taluõuest, mu lapsepõlve võlumaailmast, sai aastakümneteks Kormašovi loomingu sümboolne kosmose keskpunkt. Selles leidis kunstnik elutoova allika kujundi: suletud hoovis kulgeb kogu eluring, sisaldades elu kestmise tingimusi. Kevad, emadus, töö, maa viljad – lihtne ja loomulik elu õnnistava taevalaotuse all. Ühe etapi lõpp on teise algus. Näituse  viimane pilt on nagu altariseina kuningavärav, kust avaneb tee uude maailma, kodukolde Eedeni aeda. Oluline on tähele panna, et kui 1960ndatel on kunstniku maailma vorminud väline, intensiivne valgus, siis 1970ndate töödest kiirgab justkui sisemine kuma, õrnem ja vaiksem, kuid seda mõtestatum ja sügavam. See on aga juba uus teema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming