Maal, kommunikatiivsus ja muutuv tuum

Marian Kivila ja Reet Varblane

Vano Allsaluga vestlevad maalist Marian Kivila ja Reet Varblane. EKA vabade kunstide üliõpilaste näitus „Muuttuum” Draakoni galerii keldrisaalis kuni 11. V, kuraator Vano Allsalu. Reet Varblane: Enne otseselt „Muuttuuma” näituse ja maali olemusliku tuuma otsingute juurde asumist esitan küsimuse, mis mul tekkis Marko Mäetamme viimase näituse puhul Hobusepea ja Draakoni galeriis. Näitus nägi rõhutatult välja maaliväljapanekuna – seintel rippusid või toetusid vastu seinu suuremõõtmelised alusraamile pingutatud lõuendid –, kuid maalidel kujutatus jätkas kunstnik oma viimaste aastate loomingule iseloomulikku jutustusena, koomiksina esitatud temaatikat, just koomiksile omaselt mustaks huumoriks keeratud naise ja mehe suhted. Iga maali alumises paremas nurgas oli kiri „End”, ühel korral „Happy end”, mida võis vaadata jutustuse lõpu, aga ka teose kui terviku lõpetatuse märgina. Mind jäi vaevama, kas selline vormistus muudab maali sisu, selle maaliloogikat. Kas ja kui palju see mõjutab teose vastuvõtmist? Maalinäituste külastajal on kujunenud välja suhteliselt kindel arusaam ju ka sellest, mis on maal. Vano Allsalu: Elame ajastul, kui vähemalt peavoolus tuleb kõige ees idee, kontseptsioon ning kunstnik on vaba valima vahendid, mida ta selle esitamiseks vajab. Kuidas jääb aga meediumi spetsiifiliste mõistetega nagu maalilisus? Mäetamme puhul harjumuspärasest maalilisusest rääkida ei saa.

R. V.: Mida tähendab maalilisus praegu? Kindlasti midagi muud kui XVI või XIX sajandil? Praegune maalilisus hõlmab ju eelkõige XX sajandi alguse arusaama kunstist kui oma reeglite järgi toimivast iseseisvast meediumist.

V. A.: Maalikunst on muutunud ka ise mitmekesisemaks – kasvõi varasemate võtete taaskasutamise, ümbermõtestamise kaudu. Maalijad lähtuvad väga erinevatelt positsioonidelt. Kui aga ütleme sõna „maaliline”, siis kõlab see tagurlikult.

Marian Kivila: Konservatiivselt kindlasti, aga maalikunstilt seda ju oodatakse. Mäetamme näituse avamisel jäi mulle kõrvu kellegi iseloomustus, et Mäetamm on soft’iks läinud. Ilmselt kahandas vormistus kunstniku idee teravust: puhas, silutud maalipind mõjub esteetilisena.

V. A.: Interdistsiplinaarsus on Eestiski juba mõnda aega peavoolu mõiste. Kui rääkida valdkondade segamisest, koostööst või vastuolust, siis taandub küsimus ju sellele, kuidas algelemente – neid distsipliine – piiritleme. Meil on valida, kas kasutame täpsemaid või üldisemaid mõisteid: kas anname maalile väga avara sisu või peaksime seda pigem veelgi tükeldama? Et saaksime rääkida paleogeograafiast või biokeemiast, peame hoomama, milliste distsipliinide ühisosaks need on. Ma ei näe, et kogu sellest mitmekesisusest oleks sündimas mingi üks „lihtsalt teadus”, mis valib vastavalt vajadusele sobivad töövahendid.

Mis aga annab üldse põhjust rääkida maalist? Kui võtaksime lähtepunktiks värvi, käivad siia alla nii Anish Kapoori värvikahurid või Katarina Grosse suured tööd, kus värv kulgeb mööda ruumi.

M. K.: Need on erandid. Kui vaadata kas või EKA tudengite maalinäitust, siis on tegemist lõpetatud objektidega. Neid saab eemalt vaadata, vaataja vastuvõtu(suhestumis)viis ei muuda mitte midagi. Maal on lõpetatud tervik, protsessi on seal raske välja tuua.

V. A.: Kui maal jõuab galeriiseinale, siis on see ilmselgelt lõpetatud. Võib arutada vastuvõtmise protsessi üle, sest olenevalt vastuvõtja tujust, tema teadmiste pagasist, aga ka viisist, kuidas (milliste teiste tööde vahel) maal on esitatud, sõltub üsna palju: teos võib meeldida või mitte, tunduda hea või halb. Maal on kahtlemata staatilisem kui video või tegevuskunst, interaktiivsust kiputakse seostama dünaamilisusega. Kuid dünaamilisust, protsessi saab ka mitmeti esitada: Kapoori kahur pillub värvi seinale, vaataja on ka seal passiivne. Ma ei usu, et ühtegi kunstiliiki saab ammendavalt määratleda praeguses situatsioonis, kui peavoolu kõrval tegutseb hulgaliselt sellega ristuvaid või seda mõjutavaid subkultuure. Üks praegu esilekerkivate hinnangute konfliktiallikas ei ole mitte niivõrd hinnangute paljusus, vaid n-ö positiivsete määratluste (kaasaegsem, progressiivsem) lahknevus ja sellega kaasnev tõemonopoli omastamise soov.

M. K.: Kuraatorirolli pealetungiga on kerkinud esile kunsti uurimuslik suundumus, kunstis analüüsitakse laiemaid teemasid, lisaks toimub ka mõtestamine, miks ja kellele midagi tehakse.

V. A.: Maalivahendid ei pruugi olla konkurentsivõimelised, kui tahame hõlmata olulist aktuaalset teemat. Kuid mõnigi kord, kui kunstnik on võtnud käsitleda mõne teaduses kuuma teema, küünitanud teaduse poole, on ta jäänud teadusele alla, ka populaarteaduslikus vormis esitatule.

R. V.: Kunstis peab tulema esile kunstniku positsioon: tema teoses peab olema sees n-ö nihestatus, viga.

V. A.: Maalist saab rääkida mitmete lähenemiste abil: maaliline ja mittemaaliline maal jne. Maalilisus on üks neist mõistetest, mis vähemalt meil on unarusse jäänud. 1970ndail oli selge, et Elmar Kits ja pallaslik maalikoolkond esindavad maalilist maali. Aga ka Frank Auerbachi või Lucian Freudi tööd on maalilised, kuigi nende maalid võivad olla üsna räiged. Kui kõnelda Toscana maalilisest vaatest, siis paneb see maalilisuse mõiste üsna kindlatesse piiresse.

Üks on selge: maalimine on vahetu, füüsiline toiming, kehaline kogemus – märksa vahetum kui fotograafia või videokunst. Värvi võib kanda pinnale ka käega, silmaga pildistada ei saa.

M. K.: Alustasin ise kunstiõpinguid maaliõppimisega, aga siis sai selgeks, et maal ei ole nii kommunikatiivne kui näiteks performance, maal ei kõneta enam nii vahetult.

R. V.: Kas maalist tuleb praegusel ajal rääkida, kirjutada teistmoodi kui mõnest teisest valdkonnast? Loomulikult, mida sügavamalt mingit meediumi, valdkonda tuntakse, seda rohkem saadakse sellest aru. Kuid kas maal on ka praeguses multidistsipliinide olukorras eriline? Või on küsimus selles, et maal, mida tehakse, on ise liialt kodeeritud või kasutab selliseid koode, mis olid tähtsad paarkümmend aastat tagasi, kuid praegu pole neil enam nüüdiskunstiväljal kohta? Draakoni näitusel on hästi palju ekspressiivset lähenemist. Ma ei saa midagi teha, aga mul on tunne, et seda kõike olen juba näinud: samasugust lähenemist ja väljendusviisi võis näha Tartu noorte kunstnike näitustel 1970ndate lõpul ja 1980ndate algul või ka tollases Tartu kunstikoolis. Mida selline lähenemine praeguses kontekstis annab? Kuidas seda vaadata „muutuva tuuma” valguses?

V. A.: Üks võimalus on see, et oleme ajast maas, teine on aga, et oleme ajast ees. Möödunud sügisel käisime tudengitega Liverpooli biennaalil, seal oli väljas ka John Mooresi maaliauhinna näitus. Kui vaadata auhinnanäituse, aga ka näiteks Inglismaa kunstikõrgkoolides tehtavaid maale, siis on seal palju selliseid töid, nagu sa kirjeldasid ammu nähtutena.

M. K.: Kui lugeda Mooresi võistluse Sarah Pickstone’i peaauhinna tööga kaasnevat kunstniku põhjendust, siis on kunstnik oma maali abil püüdnud maalikunsti praegust seisu määratleda. Ta väljendab ennast (see on ekspressiivne maal) ning jälgib oma tegevust ja meediumi ka eemalt, väljastpoolt.

V. A.: Meie näitusel on väljanoppeid individuaalsest loomingust, on konkreetsete ülesannete lahendusi. Püüdsime koos tudengitega leida seda, mis kuulub maalikunsti baasiliste vahendite alla nagu pintslilöök, aga ka seda, mille kohta saab öelda „sisselõige”. Kuraatorina pean olema karmim, tegema selgema valiku, õppejõuna olema humanist, toetama oma õpilasi. Eesmärk ei ole määratleda homset maali, kuid mind on julgustanud kas või briti kunsti puhul viimasel ajal esile tulnud endassesüüvimine, oma naba vaatamine. Vaadeldes oma naba, nähakse maailma – see on meditatsiooni mõte. Hullem on vaadata maailma ja näha oma naba.

R. V.: Kui vaadata „Muuttuuma” konkreetseid töid, siis on selgitusteta võimatu aru saada, mida nendega, eelkõige abstraktsete värvilaikudega tahetakse öelda. On need pelgalt kompositsiooniharjutused, mis õppeprotsessis on äärmiselt vajalikud? Maalikunsti muutuva tuuma väljatoomise juures tahaksin näha veel mingit tasandit, kus noor kunstnik on dialoogis kas maaliajaloo või objekti maaliks muutumise või veel millegagi. Jäätmaast (millegipärast ingliskeelse pealkirjaga „Waisted land”) värvivisiooni loomine on nagu vähe.

M. K.: Kui palju EKA maaliosakonnas akadeemilisele, realistlikule lähenemisele rõhku pannakse?

V. A.: Meil oli Aapo Puki intensiivkursus: ta suutis ka need tudengid, kes varem ei osanud n-ö pruuni karu edasi anda, realistlikus laadis ennast viisakalt väljendama panna. Mitte küll nii, et nad võiksid Londonis püünele jõuda, selleks vajame paari lisa-aastat.

M. K.: Maria Generalova suuremõõtmeline kompositsioon sülearvutiga neiuga kannab lausa hegeliaanliku maailma vaimu. Tõesti hea maal.

V. A.: Pluss Gerhard Richteri laadis taust.

R. V.: See on maalitud just sellisena, et kõik, kellel praegusest maalist vähegi aimu on, saavad aru sellest viitest. Samas olen tõelises hämmingus Karl Eerik Talveti maalist „Homoabieludele ei!”: on see iroonia või ongi isegi vaenule ahvatlemine? Ka vikerkaarevärvide katmine halli kihiga on ambivalentne. Kommunikatiivsuse head näited on aga Liisa Jugapuu värvist ummistunud kraanikauss ja Samuel Bachy „Millegi otsimine” („Searching for something”), kus tilluke pruun maal on katki lõigatud ja lausa füüsiliselt otsitakse selle seest, lõuendi tagant midagi, mis võiks anda vastuse muutuva tuuma küsimusele.

V. A.: Meie näitust tuleb vaadata protsessina, n-ö inventuurina tööriistakastis. Me ei väida, et oleme jõudnud tõeni, millegi formuleeringuni. Selleks on väljapanekul liialt hakitud vorm. Meie eesmärk oli uurida, milliseid vahendeid nüüdismaalikunst valdab jne. Tudengid on ka kogemuslikult, tööprotsessi kaudu liikunud sellest arusaamise poole. Praeguste tööde roll jääb markeerivaks, kuid Rüütelkonna hoones töötame visuaalse müra keskel, galeriis, valges kuubis, saab keskenduda töödele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming