Maalikunst ei vahenda vaid narratiivset propagandat

Juta Kivim?

Jaan Elken oma näitustest Jaan Elken. Rüiu. Rüiu. Rüiu. Segatehnika, 2007. kristiina voit

Oled aastaid kasutanud oma abstraktsete maalide mentaalse keskme või lähtekohana mälutemaatikat, sealhulgas ilmselt väga isiklikku füüsilist kehalist mälu, perekondlikke läbielamisi keerulistel aegadel, rahvuslikku mälu ja üldinimlikke suuri lähiminevikku ning kaasaega hõlmavaid sotsiaalseid mäluplokke. Kas kavatsed tulevikus nihutada seda maailma, kust sinu maalid on välja kasvanud?

Vaevalt et iseenda eest pääsu on, isiklik ja kultuuriline mälu on ju rikkus. Milliselt positsioonilt ma veel kunsti saaksin teha? Kui nüüd maalikunst siia konteksti tuua, siis niivõrd kuivõrd see, millest kunstnik ise väidab pildid rääkivat ja millest need tegelikult räägivad ehk teisisõnu pealekleebitud teemad ja verbaliseeritud tasandid võivad ju olla (meie kriitika pahatihti sellele tasandile, s.t kunstniku teadlikult või ebateadlikult sätitud lõksu jääbki), kunsti (ja eriti maalikunsti) olemuslik, talle ainuomane väli on tihtipeale kusagil selle kõrval või kohal. Esteetilist koodi vahendava narratiivse propaganda kõrval saab rääkida näiteks energeetilisest tasandist või pildipinnal toimuvast nn mikrotasandist. See on maalikunstile ainuomane platsdarm, kus sisu omandab adekvaatse vormi ja vastupidi, kus reeglite permanentne rikkumine võib kehtestada kohe uued reeglid, kus toimub koodide pidev uuenemine, ühesõnaga see on see lahinguväli, mis teeb ühe kunstniku tööst nauditava meistritöö ja teisest mööduma paneb. Ma ei räägi siin kivinenud tecne’st, vaid tasandist/vaatepunktist mis El Grecost üle Warholi Luc Tuymansi ja Neo Rauchini jõuab. See ongi vist maalikunsti alkeemia: värvi ja pintslitöö igavene draama pildipinnal. Aga läksin vist küsimusest liiga kaugele. Vist pole enam need ajad, kui peab maalikunsti kaitsma, elab ju teine.

Seega, mida või keda ma siin nii väga nihutan, olen see, kes ma olen, ja minu pildid on jätkuvalt identsed minu endaga.

 

Oled ise olnud aastaid kompetentne kunstist kirjutaja. Kui pühenduksid kriitikuna oma viimasele näitusele Vaalas, millele juhiksid vaataja tähelepanu kõige esmalt?

Võib öelda, et osaliselt minust olenematutel asjaoludel (kuna näitusi peab galeriidesse registreerima aastaid ette) sattusid minu kaks viimast näitust ajaliselt lähestikku. Ettevalmistavad tööperioodid mõneti kattusid, kuid see võimaldas ka uuema loomingu sees mõnesugust eristust ja inventuuri, mis ilmselt nii või naa tegemisel oli. Hobusepea näitus, mis oli pealkirjaga („Kuum”), toetus teatud skriptile või maatriksile, nimelt popmuusika (tekstide) võimele kodeerida meid, programmeerida kuulaja teadvust. Minu jaoks oli see teatud muusikast, eelkõige R&Bst lähtuva visuaalse vaste ja tekstide kui verbaalse kargu teineteiseleidmise lugu. Jätkuvalt kuum teema minu jaoks. Vaala näitus, millist ideaalis tahtsin pealkirjata jättagi, kuid mis siis, kui selgus, et Eha Komissarov ei kirjutagi pressiteksti, ikkagi (igaks juhuks!) minult tekstilise saatekirja sai, põrkus tselluloosikombinaadi enda auraatilisest, minu jaoks vägagi märgilisest keskkonnast, kus lapsena sain ringi kolada (kuna mu ema töötas seal aastaid keemialaboris) ja mis oli ka minu esimeseks töökohaks. Ja muidugi kodu(de)ga seotud semantika ja materjalide  nostalgia (rüiu, baikatekk, sektsioonkapp jne) Olin lausa õnnelik, kui hästi minu tööde veregrupp sellise sajanditaguse tööstushoone esteetikaga haakub või siis tast põrkub, vahet pole. Ja „sisseelatud majade glamuuriga” on juba nii palju öeldud, et autoripoolne üleseletamine – ons seda vaja? Teiselt poolt, Eesti kunstikriitika, mille taset ma maalikunstiga suhestumisel suhteliselt nõrgaks pean, kontekstis pole teinekord midagi liiast. Kuigi see näitus(t)e autoripoolsete kommentaaridega teelesaatmine – eks see nagu iseteenindussöökla ole.

 

Ohtlik periood, mil eesti kunstikriitikud ennustasid rahvuslikule maalikoolile vältimatut hääbumist, on juba aastaid möödas ja peaaegu unustatud. Ent minu arvates ohustab traditsioonilist modernistlikku maalikunsti kriitikute silmis täna üks hoopis teine nii-öelda paikapanev määratlus. Nimelt on kunstikogujate, oksjonikülastajate ja üleüldse ostuvõimeliste kunstisõprade huviorbiidis ju eelkõige just maal. Maalikunsti seotakse meelsasti tänapäevase kunstielu merkantiilse poolega, kunstiäriga. Kuidas suhtud maalijana sellisesse määratlusse?

Ma ei saa su küsimuse eesmärgist täpselt aru. See, et oksjonitelt kunstiklassikat kogudesse ja kodudesse soetatakse, see on ju vist ikka hea? Kelle või mille jaoks kunst ühiskonnas siis eksisteerib? Et intellektuaalset omandit ja kunstiloomingut, oksjonite formaadis enamjagu küll „postuumselt”, väärtustatakse, on täiesti normaalne. Müüt, et kunst klassiühiskonnas vaid varakate privileeg saab olla, ei veena – võrdle või meie autostumise taset või summasid, mida inimesed kulutavad alkoholile ja riietele. Eesti ühiskonna väiksusest ja kunstnikkonna  arvukusest johtuvalt ei saa kunstniku elu siin liiga lihtne kunagi olema.

Nii traditsiooniline non-profit kunst (selles formaadis loodu võibki teatud tingimustel ülimalt kasumlik olla)  kui ka profit’iga seostatud maalikunst toetuvad Eestis mõlemad avaliku sektori ehk siis kultuurkapitali ja rahvuskultuuri fondide toele. Kunstiäri hakkab ju tavaliselt sealtmaalt pihta, kus kunstnik areenilt lahkumas,  mingi periood pöördumatult lõppenud ja hinnangud settinud. Seega on see eelkõige vahendajate ja pärijate  privileeg, nemad on võitjad.

Lugesin 30. X Päevalehest Riin Kübarsepa arvustust sinu viimase näituse kohta Vaala galeriis. Oli väga huvitav, kuigi arvustajad ei taha praegu konkreetsete maalide finesse „lugeda”, nagu tegid kriitikud veel näiteks 1980ndatel. Selle asemel huvitab neid maalija isiklik taust, tema sotsiaalsed foonid, tema bibliograafia ja kunagised seisukohad. See ongi normaalne ajastuomane huvi. Sellest kirjutisest torkas silma üks väike vastandumine Eha Komissarovi kunagisele kirjutisele sinu kohta. Kas maalikunstnik saab tänapäeval oma erialaseid piire nihutada? Modernism on ammu möödunud, kuigi kestis siinmail veel üheksakümnendateni. Kas ehk maalija võimaluseks ongi iseenese uuendamine?

Tõsi on, et kirjeldav, nn saksa koolkonnale omane kunstikriitika vorm on meil suht nõrguke: EKAs koolitatud uuel arvustajate põlvkonnal puudub kompetents traditsioonilisemates, aga samavõrd juba elitaarseks muutunud kunstitehnikates nagu maalikunst, sügavtrüki tehnikad jne orienteerumiseks. Vormipeensustest arusaamine eeldab teatud esteetilise meele arendamist, vaid tekstidekeskse õpetuse läbinud suudavad toota kunstiteooria sildi all küll hulganisti metatekste, feminismist ja soouuringutest  ühiskonnauuringute simulatsioonini.

Mul ei ole üldsegi ju halvasti läinud, aegade jooksul on ilmunud minu loomingu vägagi huvitavaid tõlgendusi. Mis puutub aga vaidlusesse Komissaroviga, siis on ta minu meelest üks kompetentsemaid ja intuitiivsemaid, lausa orgaanilise kirega ennast kunstist läbi pureda oskavaid kriitikuid, hindan teda ja Hanno Soansi meie kriitikutest üldse kõige kõrgemalt. Iseasi, kas ja kuidas nad neile antud võimet ja oskust kasutada viitsivad. Nende positsioneeringud kuraatorite ja väikeste diktaatoritena piiratud maastikul lähenevad pigem kunstnike omale – ja üleüldse ei saagi uuemal ajal enam fikseeritud rolle kunstielus täpselt järgida – kõik seguneb ja on pidevas muutumises.

 

Olen tegelikult alati tahtnud esitada ühe küsimuse sinu hoopis varasema hüperrealistliku maaliperioodi kohta. Minu meelest olid sa ka nii-öelda hüperrealistina väga emotsionaal­ne ja lähtusid oma sisimatest emotsioonidest, vastandumistest tolleaegsele olustikule jne. Hüperrealism on ju üldlevinud määratluse järgi täiesti emotsioonivaba kunst. Kunstnikud edastavad karmi linnareaalsust üheselt kahemõõtmelisel pinnal ega lisa omaltpoolt allhoovusi. Ühel su tuntumal maalil aga tormab valge kajakas sisse nähtamatusse klaasseina, mis eraldab tollast, 1970ndate nõukogude reaalsust sealt just lahkuvast valgest laevast, millele on maalitud üks just lähiminevikus mitmeti reanimeeritud nimi „Georg Ots”.  Kuidas sellega on?

See oleks  nüüd nagu lahtisest uksest sissemarssimine, nii Mart Kalm kui Anders Härm on selle perioodi ja ka konkreetse maali tähenduse omaaegsetes (1985 ja 2001 ) arvustustes adekvaatselt sõnastanud: eks ta ühiskonnakriitiline ja piiratud kodanikuvabaduste  teemaline teos oli ja on jätkuvalt.

Ja otsene mõju oli tal tollases ajas ka, kuid selle meenutamine oleks nüüd küll lõivumaksmine sinu nimetatud „sotsiaalsele foonile”.  

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming