Made in China ehk Märkmeid Hiinamaalt

Kui seni on Aasia praegune tarbekunst Euroopa kollektsionääridele olnud eksootiline ja põnev, siis nüüd võetakse seal meeleldi vabatahtlikult omaks lääne kunsti kaanonid ja stambid.

URMAS LÜÜS

Mul oli rõõm viibida Hiina Kunstiakadeemia (China Academy of Art) kutsel Hangzhou ülikooli linnakus ja hiljem külastada Pekingi moetehnoloogia instituuti (Beijing Institute of Fashion Technology). Koos professor Kadri Mälguga pidasime loenguid Hangzhou rahvusvahelise nüüdisehte- ja metallikunsti triennaali sümpoosionil, meie omade kõrval olid triennaali peanäitusel väljas veel Nils Hindi ja meie kunstiakadeemia magistrandi Erinn Michelle Coxi teosed.

Kahe nädala jooksul rääkisime sealsete tudengite, õppejõudude ja kunstnikega haridusest, poliitikast, sõnavabadusest, kunstist, disainist ja kõigest muust kultuurielu puudutavast.

Made in China kui tundmatu kaubamärk. Hiina on üks selliseid riike, mille nimi on kogu aeg meedias silma ees, paljudest sealsetest maamärkidest nagu lohemaona mäenõlvadel lösutav müür ja kolonnis seisvad terrakotasõdalased on saanud ikoonilised sümbolid, aga selle maa tegelikust ajaloost, praegusest käekäigust ja perspektiivist suurt ikkagi ei teata. Mao Zedongi taaskehastuse ja Karupoeg Puhhi kuvandi vahel pendeldav president Xi Jinping on öelnud: „Hiina peab õppima tundma maailma ja maailm peab õppima tundma Hiinat.“

Hiina Kunstiakadeemia linnakus ringi liikudes tajusin oma ühekülgset haridust, mille olen saanud sellel maakera küljel, kus asub Euroopa. Kooli hiiglaslikes näituseruumides oli väljas ekspositsioon Bauhausi koolkonnast ning selle mõjust Aasiale. Tudengid olid õppinud ida kõrval ka lääne filosoofiat ning tundsid Kanti, Hegeli ja Nietzsche mõtteid. Ühel õhtupoolikul Konfutsiuse templisse sisse astudes taipasin oma häbiks, et ei suuda meenutada ühtki Kong Fuzi seisukohta.

Kui Trump lubab Ameerika taas vägevaks teha, siis Hiina kasvule naljalt kätt ette ei pane. Kes tahakski, või õigemini, kes julgekski. Hiinal piisab vaid majandussidemete katkestamisega hoiatada, kui läänes manitsused inimõiguste ja sõnavabaduse osas ununevad. Hiina on paisunud poliitilise mõjujõu, rahvusvahelise kaubandusliku aktiivsuse ja majandusliku heaolu kasvu poolest sedavõrd vägevaks, et ühiskasutuses lüpsilehma illusiooni tagant on välja puhastunud see, kes ise lääne rahanisasid käes hoiab.

Pekingi moetehnoloogia instituudis (Beijing Institute of Fashion Technology) õpetavad peamiselt Lääne õppejõud, nad toovad kaasa lääne meetodid ja eesmärgid, mis ei tundu täielikult sealsesse kultuurikonteksti sobituvat.

Urmas Lüüs

Lääne kanaleid tarbides seisame silmitsi tõigaga, et oleme uudiseid jälgides väärinformeeritud ja alainformeeritud siis, kui neid ei jälgi. Kui mu Hiina ajakirjanikust sõber juubelipidustuste raames Eestit külastas, oli ta tõsiselt üllatatud oma kodumaa kuvandist. Klikisoodsa materjalina on kajastatud ja võimendatud peamiselt negatiivne: meedia kujutab Hiinat pigem suure hirmuäratava punase draakonina, kes neelab alla kõik massist eristuva. Muidugi ei saa väita, nagu poleks sel tõepõhja taga. Intellektuaalide, vähemuste, usklike ja LGBT-inimeste üks tunnuslauseid on, et tee mis tahad, aga ära seda välja näita. Enne loengut hoiatas mind seminariprogrammi kuraator omakeskis: „Ära mingil juhul maini sõna „religioon“. Asenda see sõnadega „mõtteviis“, „filosoofia“ või „maailmavaade“. Peakorraldajal võib sellest tulla juhtkonnaga suur jama.“ Religioon ise on igati tolereeritud: linnad on templeid ja pühamuid täis ning inimestest pungil. Aga templite piiridesse peab ka kogu hingehoolitsus ära mahutuma. Avalik usukuulutamine toob kaasa karistuse.

Made in China kui kvaliteedimärk. Suuremad Euroopa ja Ameerika kunstiülikoolid on hiinlastest tulvil. Enam ei pane imestama, kui Itaalias või Hollandis on kursuse tudengitest 90% asiaadid. See on põhjustatud nii lääne idealiseerimisest (kohati lausa fetišeerimisest) kui ka väiksemast konkurentsist. Selleks et kodumaal ülikooli pääseda, peavad sisseastujad tegema väga palju eeltööd. Hiina Kunstiakadeemia dekaan Wang Zhenghong meenutas, et enne eksameid käis ta kolm aastat kooli kõrvalt igal õhtul lisakursustel joonistamist, maali ja skulptuuri harjutamas. Seintel välja pandud töid vaadates oli veider mõtelda, et tegu on ainult kolm kuud akadeemias õppinud esmakursuslaste käeharjutustega.

Lisaks töökus. Sellega niidavad jaapanlased ja hiinlased jalust. Aasta tagasi lugesin kursust Tōkyō Hiko Mizuno ehtekunsti kolledžis. Tehnoloogia, mille õpetamisele pühendame oma kunstiakadeemias terve semestri, omandasid nad nädalaga peaaegu et õhust haarates, sest võimekuse tõttu teha käelist tööd kohanesid nad uute võtetega vähese vaevaga. On paratamatu, et samadel tingimustel kandideerides jäävad lääne noored jaapanlaste ja hiinlaste kõrval varju. Praegu päästab meid veel keeleoskus. Näiteks mitmed Hollandi ülikoolid plaanivad minna ainult riigikeelsele bakalaureuseõppele, sest kohalike osakaal tudengite seas on kahanenud ähvardavalt väikseks.

Made in China kui anakronism. Ränne pole siiski vaid ühepoolne nähtus: kui õpilased liiguvad läände, siis väga paljud Hiinas tegutsevad õppejõud on pärit välismaalt. Pekingi moetehnoloogia instituudi (Beijing Institute of Fashion Technology) assistendi sõnul on tema erialal vaid üks hiinlasest õppejõud. Lääne õpetajad toovad kaasa ka lääne meetodid ja eesmärgid, mis ei tundu täielikult sealsesse kultuurikonteksti sobituvat. Näiteks on esimene aasta kõigil erialadel ühine ning alles järgmisel spetsialiseerutakse. See on toonud kaasa olukorra, kus erialaspetsiifiline meisterlikkus ei vasta turu nõuetele. Samuti on tarbekunst suunatud näoga lääne eeskujul pigem vabade kunstide kui disaini poole. Kui varem oli väga palju erasponsoreid, kes tudengeid toetasid, siis enam rikkurite rahakoti rauad nii kergelt ei avane, sest tootjad ja ettevõtted ei näe potentsiaalset järelkasvu. Kunstikollektsionääride ja galeriide süsteem on Hiinas võrdlemisi värske nähtus ning välismaal hariduse omandanud ehtekunstnikud on erialase oskusega toimetulekuks sunnitud eksiili jääma.

Teine oht, mis hiinlasi lääne õpetajate käe all üles kasvades varitseb, on oma näo kaotamine. Kui seni on Aasia tarbekunst Euroopa kollektsionääridele tundunud eksootiline ja põnev, siis nüüd võetakse seal järjest sagedamini meeleldi vabatahtlikult omaks lääne kunsti kaanonid ja stambid. Iga päev pakuti sümpoosionil loengutega üles astuvatele kunstnikele Hangzhou ülikooli linnakus hommikusööki. Valida oli Prantsuse ja Ameerika hommikusöögi vahel. Kas tõesti olin lennanud ümber planeet Maa, et süüa Ameerika moodi? Vaatasime nõutult röstsaia kõrvale kärsatatud tomatikastmes ulpivaid ube ja hiilisime vahetevahel tudengisööklasse eksootilist toitu otsima. Kunstiloominguga võib mõnikord samamoodi olla: just nagu oleks lääne maitsele kohandatud, aga pole päris see, aga see teine, meile uus ja põnev, ka enam pole.

Made in China kui magav draakon. Õhtul enne Shanghais lennukile minekut käisin ühes igati tavalises söögikohas. Kõrvallaudades istuvad mehed kimusid suitsu ja mängisid kaarte. Tellisin pildi järgi mingi tundmatu roa ja söögi saabudes heitis majakoer mu jalge ette pikali, välimuselt igati sõbralik väike pruun kräsus krants. Kummardasin pai tegema, aga teenindaja hõikas hoiatuseks, et koer hammustab, kui üritan teda puudutada. Ohtliku looma avalikus asutuses pidamine võinuks tõsta eurostandarditega harjunud inimeses protestivaimu, kuid läks vastupidi: see hoopis süvendas austust ja lugupidamist. Õppisime üksteise piire tundma ning veetsime sõbralikult terve õhtu – ja nii tundub olevat ka Hiinaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht