Mäng ja nali on tõsised asjad

Olga Žitlina: „Oleme vaid veidrike kamp, kes žongleerib konfliktide ja võimalike tülidega, lootes need maandada naerupahvakutes ja läheduses.“

AIRI TRIISBERG

Olga Žitlina on Peterburi kunstnik, kelle loomingus moodustab ühe keskse liini Kesk-Aasiast pärit sisserändajate eluolu käsitlemine Venemaal. Veebruarikuus külastas ta Tallinna ja tutvustas oma tegemisi sotsiokultuurikeskuses Ülase 12.

Airi Triisberg: Eestis saavutas migratsioonidebatt laiema avalikkuse tähelepanu 2015. aastal. See oli seotud Euroopa Liidu piirikriisiga, mistõttu diskussioonide keskpunktis on peamiselt olnud pagulased. Sa oled kunstnikuna käsitlenud migratsiooni temaatikat juba pikemat aega. Milline on su kunstipraktika sotsiaalne kontekst? Kuidas räägitakse migratsioonist Venemaal? Milline on sealne olukord ja kuidas see on aja jooksul muutunud?

Olga Žitlina: Kui ma 1990. aastatel üles kasvasin, räägiti Venemaal pigem välja- kui sisserändest. Venemaa juudid ja sakslased lahkusid massiliselt Iisraeli, Saksamaale, USAsse ja mujale. Venemaa majandus oli kriisis, antisemiitlikud hoiakud kogusid hoogu ja paljud inimesed nägid emigratsioonis võimalust jõuda unistuste maale. Natuke aega hiljem, kui Venemaale hakkasid saabuma Kaukaasia immigrandid, kanaliseerusid antisemiitlikud hoiakud ümber ning vaenu sihtmärgiks said kaukaaslased ning üldisemalt nn mittevenelased.

2000. aastate majanduskasv tõi Venemaale töömigratsiooni endistest Nõukogude Liidu liiduvabariikidest. Suurematesse Venemaa linnadesse saabus arvukalt sisserändajaid Ukrainast, Moldovast, Usbekistanist, Tadžikistanist, Kõrgõzstanist, Armeeniast – nad kõik otsisid tööd. Kuna nende riikide vahel ei ole viisarežiimi, siis ei kaasne piiri ületamisega juriidilisi raskusi. Piiriületamine ei ole illegaalne tegevus, kuid Venemaal töötamine võib olla illegaalne, näiteks kui töötatakse ametliku loa, dokumentideta või võltsitud dokumentidega.

Praegu teevad suure osa füüsilisest ja teenussektori tööst immigrandid. See on kaasa toonud drastilise muutuse ühiskonna sotsiaalses struktuuris, millele on iseloomulik klassi- ja rassipõhine segregatsioon. Kerjavate pensionäride ja kodutute kõrval on see olnud üks üleminekuaja šokeerivaid tagajärgi. Paljudel inimestel, kes on üles kasvanud nõukogudeaegsete võrdsuse ideede foonil, on seda raske mõista ja aktsepteerida.

Postsovetlikus piirkonnas iseloomustas 1990. ja 2000. aastaid natsionalistlike meeleolude tugevnemine. Suur hulk venekeelsest elanikkonnast, kes oli kaks või kolm põlvkonda elanud Kesk-Aasias, läks pärast Usbekistani, Tadžikistani ja teiste liiduvabariikide iseseisvumist Venemaale elama. Peale raskete majanduslike tingimuste ja sõdade (nt Tadžikistanis) toodi sageli põhjuseks sealsete naabrite ja tuttavate soovimatus vene keeles suhelda. Samal ajal marssisid neonatside kolonnid takistamatult Moskva ja Peterburi kesklinnas, kiusates taga „mitteslaaviliku“ väljanägemisega inimesi ja karjudes hüüdlauseid nagu „Venemaa venelastele!“ või „Surm mustanahalistele!“.

2008. aastal loodi Venemaal niinimetatud Keskus E, ekstremistliku tegevuse vastane keskus, mida rahvas hakkas naljatlevalt Estapoks kutsuma. Keskus E oli ühtmoodi vihatud paremal ja vasakul tiival, sest selle sihtmärgiks said nii neonatsid kui ka antifašistlikud aktivistid. Ometi hakkas keskuse loomisele järgnenud aastatel rassistlike mõrvade arv Venemaal kahanema. Sisserända­jate diskrimineerimine ja ekspluateerimine on sellegipoolest siiani aktuaalne, kuna ebavõrdsust peetakse normiks.

Omaette probleem on ka see, et immigrantide igapäevased kogemused politseikorruptsiooni ja pideva diskrimineerimisega sotsiaalteenuste valdkonnas (lasteaedades, koolides, haiglates) ei ärata usaldust riigi institutsioonide vastu. Seetõttu püütakse konfliktid lahendada omavahel, kuid see viib sageli kuritegevuse ja etniliste konfliktideni. Sellele vaatamata leiab integratsioon aset töökohtadel.

Kuidas ennetada ksenofoobiat?

Triisberg: Mulle tundub, et väljarändeühiskonnast sisserändeühiskonnaks saamine on postsovetlikul alal laiemalt väga aktuaalne teema. Näiteks Eesti on samuti olnud 1990. aastatest peale väljaränderiik ning alles viimastel aastatel on see hakanud muutuma sisserände ja töömigratsiooni seisukohalt atraktiivsemaks. Mind paneb imestama, et aastakümnetepikkune emigratsioonikogemus ei ole siinses ühiskonnas kaasa toonud solidaarsust teiste migrantidega. Selle asemel on väga laialt levinud hoopis arvamus, et ühtedel inimestel on suurem õigus reisida, liikuda ja elukohta vahetada kui teistel.

Venemaa on olnud sisserändeühiskond juba üle kümne aasta. Oled kunstnikuna keskendunud peamiselt Kesk-Aasia töömigrantide eluolule. Tallinnas käies esitlesid oma kunstiprojekti „Venemaa, võimaluste maa“ (2011). Palun räägi sellest lähemalt.

Žitlina: „Venemaa, võimaluste maa“ on lauamäng, mille tegin koos inimõiguste aktivisti Andrei Jakimoviga. Selle abil saab rääkida nendest miljonitest immigrantidest, kes saabuvad igal aastal Kesk-Aasia endistest Nõukogude Liidu liiduvabariikidest Venemaale, et teenida raha. Meie eesmärk oli anda lauamängu mängijatele võimalus pugeda töömigrantide nahka, et tunnetada nende riske ja võimalusi. Mäng aitab mõista, kui habras on hea õnne ja igaühe vastutuse tasakaal. Loodetavasti hakkavad mängijad vaatama natuke teise pilguga küsimustele, mida töömigrantidele sageli süüdistaval toonil esitatakse, näiteks: „Miks nad töötavad illegaalselt? Miks nad nõustuvad selliste tingimustega?“.

Mängus kirjeldatakse reeglite, bürokraatia, lõksude ja pettuste labürinti, millest koosneb töömigrantide elu tänapäeva Venemaal. Ma arvan, et kõigi nende aspektide kaardistamine on hädavajalik, et mõista tervikpilti ja hakata rääkima sellest, mida tuleks ette võtta.

Lauamäng sai esialgu loodud ajalehele Что делать?. Seda annab välja samanimeline rühmitus, mis koosneb kunstnikest, filosoofidest ja luuletajatest. Mõni aeg hiljem palus inimõiguste organisatsioon ADC Memorial teha mängust uue versiooni. Nad on kasutanud seda mängu õppevahendina, et valmistada Kesk-Aasias ette potentsiaalseid migrante. Mängu kasutatakse ka Venemaa koolides, et rääkida teismelistega migratsioonist ning ennetada ksenofoobiat. Oleme mängu mitu korda ajakohastanud ja uuesti välja andnud.

Triisberg: Minu meelest on see mäng huvitav just seepärast, et toimib samaaegselt kunstiteose ja õppevahendina. Mulle avaldab muljet põhjalik uurimistöö, mille najal mäng on loodud. Kirjeldate üksikasjalikult, milliseid võimalusi kasutatakse piiri ületamiseks, milliseid dokumente läheb Venemaal töötamiseks vaja, kuidas neid seaduslikult või ebaseaduslikult omandatakse, millised on töömigrantide elu- ja töötingimused, millise politsei- või rassivägivallaga nad kokku puutuvad jne. Suur osa sellest infost on salajase ja varjatud iseloomuga: lauamäng kogub ja vahendab teadmisi, mida muidu on avalikkusest raske leida. Kuid lisaks kasutab see mäng ka kunsti võimet mobiliseerida afekte. Ühelt poolt saab mängija võimaluse omandada teadmisi illegaliseeritud töömigrantide elu kohta, kuid mängus tuntakse kõike ka omal nahal: mängijana tunned kergendust, kui sul on õnnestunud raskusteta riigipiir ületada, sa oled pettunud ja löödud, kui tööandjad ja vahendajad sind petavad või kui politsei sult altkäemaksu välja pressib.

Mängisime seda mängu ka Tallinna sotsiaalkeskuses Ülase 12. Mis mulje sulle sellest õhtust jäi?

Žitlina: Mul oli hea meel näha, et mängu vastu tundis huvi nii eriilmeline publik. Tol õhtul kogunes lauamänguõhtule väga rahvusvaheline seltskond: oli inimesi Euroopast, Türgist, USAst ja ka grupp venekeelseid Eesti inimesi. Mul oli huvitav kohtuda nende noorte inimestega, kes rääkisid aktsendita vene keelt, kuid kes pole mitte kunagi käinud Venemaal. Neil polnud mitmeid selliseid eelarvamusi, mis Venemaal on tavapärased. Nad näitasid üles suurt uudishimu Venemaal toimuva suhtes ja tundsid huvi töömigrantide olukorra vastu. Mulle oli see kohtumine huvitav, sest mind on tükk aega huvitanud vene keele roll kontekstis, kus see on võõrandatud „venelaslikkusest“.

Nali ja elu

Triisberg: Sinu projekt „Nasreddin Hodža naljavõistlus“ (2014-2015) on mitmes mõttes lauamängu „Venemaa, võimaluste maa“ jätk. Kui lauamängus on olulisel kohal kuivad faktid, mis annavad tunnistust ebakindlusest, ärakasutamisest ja vägivallast, siis naljavõistlusega on astutud sellest samm edasi. Naljavõistluse keskmes on Kesk-Aasia folkloorist tuntud satiirifiguur Nasreddin Hodža, kes satub alatasa uskumatutesse olukordadesse, millest ta ennast välja kavaldab. Selle projekti raames palusid sa Kesk-Aasiast pärit töölistel jutustada oma elust anekdoote ja lugusid, mis võiksid vabalt olla juhtunud Nasreddin Hodžaga. Niiviisi mängid sa allusiooniga, justkui oleksid endistest Nõukogude Liidu liiduvabariikidest pärit töömigrandid praegusaegsed Nasreddinid, kes suudavad välja tulla kõige keerulisematest ja haavavamatest olukordadest. Mulle tundub, et naljavõistlus on katse luua nende lugude kaudu võimestav platvorm inimestele, kes puutuvad oma igapäevaelus kokku sääraste raskete ja väljapääsmatute olukordadega. Palun räägi sellest projektist lähemalt.

Žitlina: Ka selle projekti tõukepunkt oli huvi vene keele kui rahvusvahelise suhtluskeele vastu. Esimene impulss selle projekti tegemiseks tekkis 2011. aastal, kui reisisin koos Colombia kunstniku Alejandro Ramirezega Tadžikistanis. Me jälgisime, kuidas tadžikid ja usbekid suhtlesid omavahel vene keeles, ning Alejandro tegi märkuse, et vene keel on Kesk-Aasia inglise keel. Selle reisi ajal esitasime inimestele küsimusi Venemaal töötamise kogemuse kohta. Tegime seda kaudses vormis, kasutades selleks Nasreddin Hodža figuuri, kes on tuntud oma kavaluse poolest. Kui küsisime sealsetelt inimestelt, mis juhtus Nasreddin Hodžaga, kui ta läks Venemaale, hakkasid nad naerma ja jutustasid meile uskumatuid lugusid, kus autobiograafilised elemendid segunesid väljamõeldiste ja naljadega. Vahel võtsid need lood sürreaalse pöörde. Mind hämmastas ka eripärane vene keel, mida meie vestluspartnerid kasutasid: seda iseloomustab pärsia lausekonstruktsioonide ilu, ootamatu ja värske sõnakasutus ning kohati ka tõlkimatus ja paradoksaalsus. Selles keeles paljastusid ka imperiaalsed jooned: näiteks ühes loos muutus Nasreddin korraga Ljošaks, sest venelasest ülemus ei suutnud tema õiget nime meeles pidada ja hääldada. Mulle meenutas see kõik Isaak Babeli leiutatud mittevene vene keelt, XX sajandi alguse Odessas räägitud jidiši, ukraina, rumeenia ja teiste keelte segu.

Kui olin tagasi Venemaal, mõistsin, et tahan selle projektiga seal edasi tegeleda. Võttis paar aastat, enne kui leidsin sellele raha. 2014. aastal sai see võimalikuks tänu Kölni maailmakunstide akadeemia ja „Manifesta X“ toetusele. Hakkasime korraldama iganädalasi naljavõistlusi, kuhu kutsusime osalema immigrantidest töölised. Kunstnik Anna Tereškina joonistas rea koomikseid keerulistest olukordadest, milles töömigrandid ennast tihtipeale leiavad. Näiteks kui korteriomanikud keelduvad oma korterit välismaalasele üürimast, kui politsei nõuab altkäemaksu, kui neonatsid ründavad või kui kaasmaalased mõistavad hukka naise, kes võtab omaks kohaliku moe ja käitumismudelid. Töötubade käigus otsisime neile situatsioonidele kõige naljakamaid reaktsioone ja lahendusi. Anna dokumenteeris meie kohtumisi, joonistades sketše meie vestluste naljakatest olukordadest. Iroonia lätteks on sageli erinevused maailmavaates ja elustrateegias. Näiteks juhtus vahel, et mõni minuealine osaleja, kes ise ei olnud kaugel lastelaste saamisest, avaldas mulle kaastunnet, et ma pole isegi veel abielus. Mina vastasin patroneerivalt, kui kahju mul on, et nii noor inimene peab ohverdama kogu oma elu laste kasvatamisele.

Lõpuks andsime me nende joonistuste põhjal välja kolm ajalehenumbrit „Nasreddin Venemaal“. Me otsustasime analüüsida kolme teemat, mis on olulised nii migrantide kui ka kunstnike seisukohalt. Esimene on seotud eluruumidega ja keskmes on probleemid, mis on seotud korteri või üüritoa leidmisega. Kuna kinnisvara on Venemaal nii kallis, on korteri ostmine peaaegu võimatu, nii et paljud inimesed kulutavad suurema osa oma sissetulekust üürile. Kesk-Aasia immigrantidele on see seotud omaette raskustega. Paljud omanikud keelduvad oma korterit välja üürimast, kui on kuulnud üürniku aktsenti või „mitte­slaavilikku“ nime. See-eest on olemas mitteametlik vahendajate võrgustik, mis üürib immigrantidele eluruume topelthinna eest. Esimeses ajalehenumbris uurisime ühte vana maja Peterburi kesklinnas ja vaatlesime, kuidas muutuvad sealsed elanikud ja omanikud. Püüdsime mõista, kuidas on omavahel põimunud töömigrantide eluruumid, meelelahutuspaigad ja loomeettevõtted ning kuidas kinnisvaraarendajad ja muud asjaosalised neid seoseid kujundavad. Teises ajalehenumbris võtsime vaatluse alla sõnavara, mida kasutatakse Vene massimeedias migratsioonist rääkides. See oli katse dekonstrueerida populistliku, natsionalistliku ja neoliberaalse propaganda keelt. Selles numbris on mitmeid nalju ja keelemänge, mis pärit igapäevaelust. Kolmas ajalehenumber hõlmab aja ja energia jagamise ning palgatöö ja eneseväljenduse tasakaalu teema. Avastasime Kesk-Aasia töömigrantidega suheldes ühe väga huvitava nähtuse: ehitustööliste salvestatud muusikavideod, mille nad internetti üles panevad. Need videod on tuntud poplaulude taaslavastused, kus muusikainstrumentidena kasutatakse ehitusplatsi tööriistu. Analüüsisime seda, tõlgendasime seda uue proletkult’ina, mis murrab avangardi ja kitši eraldusjooni. Meil ei õnnestunud küll kahjuks ühtegi „tööliskunstnikku“ intervjueerida – saatuse iroonia. Žanrisse suhtumine on küllalt vastuoluline: paljud vaatajad armastavad neid humoorikaid videoklippe, kuid mõned töömigrantide kaasmaalased leiavad hoopis, et need „häbistavad kogu rahvust“.

Kujuteldav kogukond

Triisberg: Mind huvitab, kuidas sa mõtestad neid sotsiaalseid suhteid, mis kujunesid naljavõistluse korraldamise käigus. Mis motiveeris inimesi sellest projektist osa võtma ja mida nad sellest said? Kas selle protsessi käigus moodustus „meie“ ja millistel alustel?

Žitlina: Suurem osa neist, kes said endale lubada luksust veeta meiega nädalavahetusel paar tundi ja teha midagi rahalises mõttes täiesti eba­produktiivset, olid üsna privilegeeritud. Nende seas olid näiteks mõned töödejuhatajad, kes said oma alluvatele ülesande kätte anda ja ise mõneks tunniks töökohalt lahkuda. Oli ka inimesi, kes olid tulnud Venemaale juba kaua aega tagasi ja kellel olid nüüdseks juba dokumendid olemas. Suurem osa rääkis suurepäraselt vene keelt. Mõned osalesid projektis sooviga laiendada oma suhtlusringkonda, teised tahtsid rääkida oma igapäevamuredest, osa tahtis flirtida ja mõned otsisid võimalust eneseväljenduseks ning oma loominguliste oskuste täiendamiseks (näiteks üks inimene lootis, et aitame tal saada poplauljaks). Vestluste käigus leidsime päris palju ühiseid probleeme, kuid mõnede osalejatega me ka vaidlesime poliitiliste, esteetiliste ja maailmavaateliste küsimuste üle. Mitmed naljakad, kurvad ja veidrad situatsioonid olid seotud asjaoluga, et Kaukaasia ja Kesk-Aasia päritolu osalejad suhtusid projekti naissoost korraldajatesse kaastundlikult kui vaestesse tüdrukutesse, kes vajavad abikaasa leidmisel hädasti abi. Või vastupidi: feministlikud osalejad näitasid üles kaastunnet „patriarhaadi küüsis“ vaevlevate osalejate suhtes. See „meie“, mida kasutame ajalehetekstides, on kindlasti konstrueeritud. See on kujuteldav kogukond, mille konstrueerimine nõuab peaaegu akrobaatilisi sotsiaalseid oskusi. Tegelikult oleme veidrike kamp, kes žongleerib konfliktide ja võimalike tülidega, lootes need maandada naerupahvakutes ja läheduses.

 

Kunstnik Anna Tereškina joonistas rea koomikseid keerulistest olukordadest, milles töömigrandid ennast tihtipeale leiavad. Näiteks kui korteriomanikud keelduvad oma korterit välismaalasele üürimast, kui politsei nõuab altkäemaksu, kui neonatsid ründavad või kui kaasmaalased mõistavad hukka naise, kes võtab omaks kohaliku moe ja käitumismudelid.

Olga Žitlina

Kunstnik Olga Žitlina ja inimõiguste aktivisti Andrei Jakimovi välja töötatud lauamängus „Venemaa, võimaluste maa“ kirjeldatakse reeglite, bürokraatia, lõksude ja pettuste labürinti, millest koosneb töömigrantide elu tänapäeva Venemaal. Mängu on mitu korda ajakohastatud ja praegu kasutatakse seda ka Venemaa koolides, et rääkida teismelistega migratsioonist ning ennetada ksenofoobiat. Pildid joonistas kunstnik Anna Tereškina.

Olga Žitlina

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming