Mängulisuse tähe all

Eesti graafika elab edasi.

MAI LEVIN

Eesti nüüdisgraafika näitus „Eduard Wiiralti kunstiauhind 2015“ rahvusraamatukogus kuni 3. IV, kujundanud Loit Jõekalda.

Peaauhinna pälvis Marje Üksise „Avanemine VIII” (kuivnõel, metsotinto, 2014). Kunstniku vormifantaasia on imetlusväärne, seejuures pole see pelgalt dekoratiivne, nagu  abstraktse kunsti puhul kipub küllalt sageli olema, vaid tulvil väljenduslikku pinget.

Peaauhinna pälvis Marje Üksise „Avanemine VIII” (kuivnõel, metsotinto, 2014).
Kunstniku vormifantaasia on imetlusväärne, seejuures pole see pelgalt dekoratiivne, nagu abstraktse kunsti puhul kipub küllalt sageli olema, vaid tulvil väljenduslikku pinget.

Teet Malsroos

Näituse avamisele andis jumet Mari Prekupi ja Hannah Harkesi performance „Graforotika“, mille tuum oli tõmmise trükkimine jalgadega, täpsemalt, rulluiskudel mööda pinda liikudes. Seda tegevust saatsid hõiked ruuporisse, omatehtud instrumendi – seeliku kõlistamine, õhkuhüpped. Publiku ette veeretati trükkal ja muusik ratastoolis. Kõik see pidi ilmselt looma assotsiatsioone traditsioonilise trükigraafika kui üpris vana asjaga, mille loomispingutusi tuleb eriliselt kuuldavaks-nähtavaks teha. Iroonia jõudis hõlpsasti pärale, ent pikapeale muutus kõlistamine, hõikamine ja hüppamine natuke tüütuks. Tõsi küll, tõmmis poleks saanud vähema ajaga valmis. Performance’i-atribuudid – uisud, trükimustrilised püksid-seelikud, fotodokumentatsioon – on eksponeeritud VI korruse saalis.

Kui performance’it oleks demonstreeritud auhinnažüriile, oleks noore kunstniku auhind tõenäoliselt ikkagi antud Mari Prekupi teisele tööle – suurele puulõikele „USA Tolli- ja Piirivalveamet“ seeriast „Järjekorrad“. Kõiksugu inimtüüpidest moodustunud saba, kus oodatakse pääsemist läbi tolli- ja piirivalveameti nõelasilma tõotatud maale, on tõesti naljakas, mõjudes seejuures praegusaja rahvasterändamise tabava üldistusena. Nii suure gravüüri lõikamine ja korrektne trükkimine on nõudlik ettevõtmine, millega Prekup on hästi toime tulnud.

Peapreemia läks Marje Üksisele, kelle kolm lehte sarjast „Avanemine“ (värviline kuivnõel-metsotinto) on nii tehnika kui ka kujundikeele poolest tema viimase loomekümnendi tüüpilisemaid näiteid. Jõulises, vormikindlas ja kontsentreeritud laadis sarju, nt „Sümbioosid“ ja „Seisundid“, mäletame Viinistu kunstimuuseumis, Vabaduse galerii, Viimsi Püha Jakobi kiriku, aga ka rahvusraamatukogu näitustelt. Kunstniku vormifantaasia on imetlusväärne, seejuures pole see pelgalt dekoratiivne, nagu abstraktse kunsti puhul kipub küllalt sageli olema, vaid tulvil väljenduslikku pinget. Eduard Wiiralti auhinna puhul tuleb arvestada tehnilist lihvitust, aga ka vormikõne sisukust, mis ei avaldu niivõrd narratiivis, kuivõrd seletamatus ja lummavas emotsionaalses mõjus. Metafüüsiline tunnetus on Üksise graafikale alati omane olnud: meenutagem tema 1970ndate kuivnõela- ja akvatintatehnikas lehti, ent abstraktses laadis on seda ehk raskem väljendada kui figuratiivses.

Viimasel ajal täheldatav kiindumus lugudesse avaldub pahatihti niisama lamedalt nagu sotsrealismi ajal. Sel foonil on Peeter Alliku linoollõiked oma teravmeelses absurdismis kosutavad. Kaks krimpsus ordenikandjat, peas ööpotid, millel kiri „Das Kapital“, kaooti­liselt müttavate figuuridega täidetud lehed „Maaparandus“ ning „Jõhvikate erastamine“ – neis otsekui vibreeriva joonestikuga gravüürides on ühiskonna tobedused keeratud toredaks, graafiliselt efektseks naljaks. Alliku hiljutine näitus „Need tomatid ei mädane“ Tallinna Kunstihoone galeriis äratas elavat vastukaja, ent ühtlasi tekitas soovi näha suuremat ülevaadet paari aastakümne jooksul tehtud linoollõigetest. Koolkonda ei ole Allik küll loonud, ent tema mõju võiks konstateerida kas või Toomas Kuusingu puhul („Koos“, „Fashion Week“ ehk „Moenädal“).

Üks nominente Peeter Alliku kõrval oli ka Mare Vint, kes on Alliku omamoodi antipood, ent samuti väga tervikliku ja selgeilmelise loominguga, mis mängib peentel nüanssidel hermeetilises esteetilises ruumis. Ta on joonistaja par excellence, mistõttu tema täiuslike, puhaste, leebelt konstruktiivsete ofsetlitode paar „Valge linn“ ei erine oluliselt õrnatoonilisest pliiatsijoonistusest. Mitmevärvitrükk eeldab erioskusi. Silm ja hing puhkavad Mare Vindi töid vaadates, mida võib öelda ka ühe varasema auhinnasaaja Virge Jõekalda värviliste kuivnõelalehtede „Roheline valgus“ ja „Roheline tuul“ puhul. Lüürilise loomelaadiga naisgraafikud on 1930ndatest siiani silmapaistvat osa etendanud. Lisaks eelmainituile paistavad neist käesoleval näituselgi silma Silvi Liiva, kelle lehtedel inimkogumid kaovad või sulanduvad kõiksusse („Taeva all“, „Koidab“, kõrgtrükk, kuivnõel), ja Reti Saks, kes suudab jätkuvalt liigutada oma sisemiselt habraste, introvertsete naistüüpidega, keda arvutimaailmaga seovad vaid kuivnõelalehtede nimetused („Copy Paste“, „Blind Copy“, „Caps Lock“).

Benjamin Vasserman teeb oma kompositsioonid juba ammu arvutis, digitrükid on talle toonud nii rahvusvahelist kui ka kodumaist tunnustust. Nüüdki oli ta üks nominente. Ta on loonud oma töödekolmikus „Avarus“ värvika ja vormirikka illusionistlik-fantastilise paralleeli kosmosesse pürgivale hi-tech-maailmale. Kõrgtehnoloogia maailm on hakanud andma ideid ka teistele kunstnikele, nt Kalli Kaldele (ofsetlitod sarjast „Kosmiline labürint“) ja Lauri Koppelile (ofsetlitod „Yellow Click“ ehk „Kollane klõps“ ja „Empty Playground from Online News” ehk „Interneti uudiste tühi mängumaa“). Digitrükk on vahetanud välja ofordi Naima Neidre hoopis teist laadi lehtedes; talle iseloomulik, kord tihenev, kord hõrenev joontesasi sellesse mähkunud figuuridega ei ole tehnikavahetusest suurt midagi kaotanud („Lugude välu“, „Üle ilma“, „Üheskoos“). Urmas Vaino mitmekesistab seda seltskonda veesugestiivsete tantristlike digitrükkidega „Suhtlemine armastusega“ ja „Taevalik“.

Tarrvi Laamanni entusiasm jaapani puulõike moku hanga viljelemisel võlgneb ehk midagi ka Adamson-Ericu muuseumi tegevusele jaapani traditsioonilise kirjakultuuri, tušimaali ja ukiyo-e puulõike tutvustamisele, mis on kestnud juba tosinkond aastat. Laamanngi oli oma värskelt ja veidi eksootiliselt mõjuvate värviliste puulõigete kolmikute tõttu („Henri Matisse Red Tarr­vism“, „Spirals on Gold“ ehk „Spiraalid kullal“, „Come in Turquoise Peace” ehk „Astuge türkiisile!“) üks nominente . Kui tehnilisest rafineeritusest rääkida, siis huvitavate leidudega paelub juba aastaid Sirje Eelma, kellelt seekord näeme põneva faktuuriga sügavtrükilehti sarjast „Valgustid“, mille kujundlikku ideed võiks lihtsakoeliselt sõnastada kui valguse suunamist miljöötunnetusele ja mälestustevoogudele.

Arusaadavalt ärgitab Wiiralti-preemia näitus kunstnikke esinema töödega, mis näitavad uudsest küljest traditsiooniliste tehnikate võimalusi või muid trükimenetlusi. Kelli Valk eksponeerib akvarelliliku faktuuriga abstraktseid linoollõikeid, Vello Vinn on kõrvale pannud kuldnõela ja teostanud oma sümmeetrilised „Kujukad kujundid“ reljeefsena kõrgtrükis, Inga Heamägi ja Ingvar Toomas Heamägi on esitanud fotokeskse pildirea „Je suis …” („Ma olen … reljeeftrükk, tindiprint), Loit Jõekaldalt näeme frottage’e, Igor Gordin lõbustab, nagu ikka, lubok’imaigulise trafarett-trükiga „What time is it?“ („Mis kell on?“). Üks suuremaid üllatajaid on Jüri Kask motiivi eri värvilahendustest kompileeritud kompositsiooniga „Ekssex” (toonpaber, marker, tahmatrükk). Leonhard Lapini „Kitarri ülistuseks“ – kitarr, kaetud mustvalge siiditrüki ja kullatisega – annab tunnistust autori noorusvärskest vaimukusest, ent juhib ka tõsisematele mõtisklustele graafika olemusest. Minimalistlikus sarjas „Teravmäed“ (ofsetlito) teeb sedasama Raul Meel.

Pealtnäha lihtsaid, ent nii-öelda soolateraga motiive pakuvad Kadri Alesmaa („Kimalase lend“) ja Gudrun Heamägi, litod „Engineering“ („Rakendamine“) ja „Burning“ („Põlemine“). Heamägi on üks näituse nooremaid osavõtjaid, ühtlasi oli ka auhinna kandidaat. Samuti oli auhinnale esitatud kivitrüki elushoidja Jaak Visnap, kes eksponeerib oma litot „Mees ja kosmos“ ning filmi sellest, kuidas teos valmis. Seda filmi võiks näidata televisioonis, seriaalidest pungil saatekavu elustaksid väikesed õpetlikud kunstifilmid üliväga.

Lõpetuseks tänan kõiki kunstnikke, vanemaid ja nooremaid – sünniaastate vahe on viiskümmend üheksa aastat –, kes näitusel osalevad ja sellele mitmekesise, rõõmsalt mängulise ilme annavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming