„Manifesta” kui ladestunud kapital

Reet Varblane

„Manifesta” puhul on rõhutatud kolme tunnust: uudsus, rändamine ühest paigast teise (ei ole seotud kindla paiga või paikkonnaga) ning Euroopa-kesksus (uut tüüpi Euroopa kunstibiennaal). Genki „Manifesta” eirab viimasena nimetatut: projekti ei ole haaratud ainult Euroopa kunstnikud, vaat et kolmandik on Ameerikast, Aasiast, Aafrikast. Seda üleastumist võib põhjendada Mehhiko taustaga (pea) kuraatori Guauhtémoc Medina minekuga n-ö kergema vastupanu teed: ta on eelistanud juba tuttavaid kunstnikke. Ega kõigil Euroopa maadel läinud nii hästi kui Eestil, et kuraator käis kohapeal ja leidis oma projekti sobivad teosed, kuigi olen kindel, et ka Euroopa baasil oleks saanud hea näituse, küll teistsuguse, aga mitte halvema. Valikuprintsiibil on ka teine selgitus ja pean tunnistama, et mulle meeldib see tunduvalt rohkem: Euroopa-väliste kunstnike ja projektide kaasahaaramine osutab praeguse maailma, eelkõige majanduse globaliseerumisele, tihedale läbipõimumisele nii tootmisprotsessi kui tööjõu ja -jaotuse mõttes, korporatiivsele majandusvormile. Selle mõtte illustratsiooniks, mingis mõttes isegi kogu biennaali üheks võtmeteoseks võib pidada Raqs Media Collective’i videoinstallatsiooni „Akumulatsiooni kapital” (2010).

Raqs Media Collective’i lõid 1992. aastal Indias New Dehlis kolm kunstnikku Jeebesh Bagchi (1965), Monica Narcula (1969) ja Shuddhabrata Sengupta (1968). Kahel ekraanil näidatav 50 minutit kestev videoteos on omamoodi kummardus saksa vasakpoolsele mõtlejale, kommunistliku liikumise eestvedajale Rosa Luxemburgile (1871–1919). Just nimelt mõtlejale, marksistliku majandusteooria edasiarendajale, eelkõige tema „Kapitali akumulatsiooni” (1913) silmas pidades. Kui mõelda tagasi marksistliku filosoofia, ka Marxi ideede edasiarenduste peale, mida Nõukogude Liidus, sh ka Tartu Riiklikus Ülikoolis õpetati, siis piirdus see õpetus n-ö suurte isakujudega, revolutsioonilistel tütarlastel ei olnud sinna erilist asja, nende rolliks jäi „suurte poiste” toetamine, innustamine, nende kõrval seismine.

Raqs Media Collective’i teaduslik-poeetilises installatsioonis võib eristada kolme üksteisega tihedalt läbipõimunud tasandit. Kõigepealt Rosa Luxemburgi Marxi ideede edasiarendus, totaalse, globaalse, kõikjale jõudva, kõikehaarava, mitte ühtegi rivaali enda kõrval taluva ning n-ö iseennast hävitava, oma tegevuse üle kontrolli kaotanud majandusvormi kapitalismi analüüs ning sellega kaasnev kriitika, siis selle teoreetilise tasandi rakendamine Varssavi, Berliini ja Mumbai näitel. Lõpuks aga videoinstallatsiooni enda mõttes kõige olulisema tasandina mälu küsimus – inimese, tema elu, tegevuse, mõtete-tunnete säilitamise või kustutamise mehhanismid.

Raqs Media Collective’i kunstnikud ei loo XX sajandi alguse saksa revolutsionäärist romantilist pilti. Vaataja ei saa tema kohta ka sügavamat teadmist: Rosa Luxemburgi vennapoeg näitab vaid mõningaid perealbumifotosid, räägib ühe mälestuskillukese, Varssavi arhiivist tuuakse välja tema herbaarium. Loetakse ette ka üks katkend kirjast, mille Luxemburg saatis 1917. aastal vanglast. Rosa Luxemburgi kuju on siiski kohal kogu videoinstallatsiooni jooksul, ka siis, kui teda füüsiliselt näha pole või talle ka otseselt ei viidata. Selleks on kunstnikud valinud väga huvitava ning samas üsna riskantse võtte: rääkida Luxemburgist tema surma või õigemini siiani kadunud surnukeha kaudu. „Kui me ei kanna hoolt oma surnute eest, siis kuidas saame sekkuda n-ö, ametlike kroonikate lugudesse?”, on üks mõte, mis jookseb läbi kogu teose. Või mida on väärt ka kõige briljantsem analüüs, kui väljarebitud kujundist, ükskõik, kuidas seda ka ei uurita, saab saatuslik kinnisidee, sest kapital ei ole asi, objekt, vaid sotsiaalne suhe, suhete võrgustik?

Varssavi ja Berliin on Rosa Luxemburgi linnad, Mumbai autorite oma, aga ka üks uutest „megapolistest”, n-ö kuue kuuga totaalselt teisenevast linnast, mille servast saab kesklinn ja keskusest ääremaa, ikka vastavalt kapitali ladestumisele. Polise kui sellise kõrvale on kunstnikud toonud looduse: vangistatud looduse Berliini loomaaia asukate kui Luxemburgi ja Liebknechti surma tunnistajate näol, sest nad hukati seal lähedal, ning vaba looduse rändlindude näol, kelle hoolivusest üksteise suhtes kirjutas Rosa Luxemburg Sonja Liebknechtile. Neist kui inimese partneritest, inimhäälele vastajatest kõneles ta ka Berliini lähistel Kesk-Euroopa metsas oma India sõbrale, kes oli küll video autorite väljamõeldis, sest lõputiitrites mainitud Pakistani kommunisti Dada Amir Haideriga ei saanud Luxemburg isiklikult kokku puutuda. „Akumulatsiooni kapitali” kontekstis võib loodust vaadata tsivilisatsiooni vastandina veel hõivamata territooriumina, aga ka kultuurilise pealispinna alusena. Siit ka autorite retooriline, praegust aega kokku võttev küsimus: „Kui pealispind praguneb, kas pragu ongi siis pealispind?”.

Videoteost saab vaadata ka Raqs Media Collective’i kodulehel: www.raqsmediacollective.net. Väga soovitan.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming