„Manifesta” tuleb Peterburi

Reet Varblane

Manifesta Fond ei aktsepteeri ei tsensuuri ega enesetsensuuri. Pärast 25. märtsi pressikonverentsi Peterburi Ermitaažis, mis on „Manifesta” peamine näitusepaik – nii Talvepalee kui ka äsja renoveeritud kompleksitiib – on selge, et „Manifesta” toimumist ei sega mitte miski.  Kui 11. märtsi avalikus vastuses Juri Leidermani üleskutsele boikoteerida biennaali hoidusid „Manifesta” korraldajad Ukrainat ja Krimmi mainimast, siis 25. märtsi pressikonverentsil ei saanud sellest mööda ei biennaali direktor Hedwig Fijen ega ka peakuraator Kasper König, vaid Ermitaaži direktor Mihhail Pjotrovski oli ettevaatlikum. Krimmi teema ning ka Königi lepingus seisva punkti, et kuraator peab tegutsema Vene Föderatsiooni seaduste raames, tõstatas Žanna Vassiljeva inter-vjuus Piotrovskiga.

Hedwig Fijn: „Arvestades Ukraina ja Krimmi keerulist olukorda, toetab Manifesta Fond nii Euroopas kui ka Vene Föderatsioonis kõiki rühmitusi, kes võitlevad rahulike, vägivallatute lahenduste eest. Fond ei aktsepteeri tsensuuri ja enesetsensuuri ega ka ükskõik millise valitsuse seadusevastast sissetungi. Meie töö on läbirääkimine, vahendamine ja diplomaatia, mis aga ei tähenda, et hoidume käsitlemast oma aja kon-flikte. Me tegutseme autonoomselt ja kriitiliselt, keskendume iga võõrustava linna, paiga problemaatikale, me ei tohi lasta end manipuleerida, et õigustaksime valitsevaid jõude. Manifesta Fond toetab kuraatorite ja kunstnike iseseisvust ja püüab tugevdada neid jõude, kes võitlevad ühiskonnas väljendusvabaduse eest. [—] „Manifesta” ülesanne on tegutseda konfliktses areaalis. Oleme valinud selle tee, sest usume, et kunst võib ühiskonda muuta, seda peegeldada, pakkuda väljapääsu. [—] Manifesta Fond vastutab kunsti ja kunstnike ning kõigi nende inimeste eest, kes soovivad olla seotud sellise ürituse korraldamisega. Loodame, et X „Manifesta” pakub Peterburi inimestele ja külalistele võimaluse saada osa meie programmist ja diskussioonist ning et see peegeldub ka nende igapäevaelus.”
Kasper König on lisanud ametlikule kuraatoripositsioonile eraldi kommentaari: „Olen väga mures järjest paisuva kriisi pärast ja just seetõttu olen veendunud, et me peame tegema kõik, et X „Manifesta”  toimuks. Hüljata ja lahkuda – see oleks eskalatsiooni märk. Praeguses olukorras on palju habrast, haavatavat, aga see on ka väljakutse, meil on julgust jätkata. See on paljude vene kolleegide kindel otsus. Me ei tohi lasta ennast mõjutada eelarvamustest vähemuste vastu ega ka natsionalistlikust propagandast, me peame sellele vastu hakkama. Võin oma kogemuse puhul kindlalt väita, et tuleb jääda rahulikuks ja jätkata oma tööd keerulises ja vastuolulises olukorras, astuda vastu meie aja lihtsustamisele.”
Välja on kuulutatud ka 43 „Manifestal” osalevat kunstnikku, nende nimed ja lühielulugu on toodud ära Manifesta Fondi koduleheküljel. Kõik praegu tegutsevad kunstnikud  on lubanud osaleda (König on teinud ka tagasivaate kunsti ja elu sõlmpunktidesse, näiteks Joseph Beuysi kunstiga.) Pressitekstides rõhutati mitmel puhul Boriss Mihhailoviga seoses, et ta osales Maidani sündmustes. Eestist osaleb Kristina Norman. Tema töö ei ole eksponeeritud Ermitaaži põhinäitusel, vaid Joanna Warsza avaliku ruumi programmis, kus käsitletakse kriitiliselt praegust sotsiopoliitilist olukorda, selle konflikti, komplekssust ja kunsti kohta selles. Performatiivsed, enamikus „Manifesta” tarvis valminud teosed on väljas Vitebski vaksali ümbruses. Vitebski vaksal on esimesena valminud Peterburi Euroopaga ühendav raudteejaam.
Kristina Norman vastas väga kiiresti mu küsimuse peale, millise projektiga ta välja läheb ja kuidas suhtub Juri Leidermani boikoteerimise üleskutsesse. Õigemini ta pareeris osavalt, vastates, et on otsustanud meediaga „Manifesta” teemal mitte suhelda enne, kui on oma projekti teostanud – ja hoida üldse madalat profiili. Boikoti kohta ei öelnud ta midagi. Olen Kristina Normanit pidanud üheks meie tundlikuma sotsiaalse närviga eetilisemaks kunstnikuks. Pean nüüdki: küllap ta teab, miks on võtnud mulle arusaamatu tagaplaanile jääja positsiooni ja lükanud boikotiteema kõrvale.
Mu küsimuste peale aga vastas samasse programmi valitud leedu rahvusvaheliselt hästi tuntud kunstnik Deimantas Narkevičius. Ta on kahel korral osalenud Veneetsia biennaalil ja II „Manifestal” Luxembourg’is, märtsis oli ta videote esitlus New Yorgi MoMAs. Eestis oli tema video „Ükskord XX sajandil” (2004) väljas möödunud sügisel Tartus nüüdiskunstifestivalil „Art ist kuku nu ut”.
„Manifestale” kavandab Narkevičius avamisnädalal kahepäevast sõda käsitlevat üritust. Ta läheneb sõjateemale vene sajandeid kestnud laulutraditsiooni järgi ja on kindel, et tema väljaastumisel on ka praeguses poliitilises olukorras mõte ja tähendus.
Boikotiüleskutset kommenteeris Deimantas Narkevičius järgmiselt: „Tahan uskuda, et Juri Leiderman on oma üleskutses inimesena siiras. Euroopa Liidust tulnud kunstnikuna pean ma eelkõige olema kriitiline ELi poliitika suhtes, mis on lubanud sellistel kriisidel juhtuda. Selles mõttes ei ole ma kindel, kas Peterburi „Manifesta” boikoteerimine on õige lahendus. Euroopa kunstnikena peame pöörama tähelepanu oma valitsuse eksimustele kahekümne aasta jooksul. Venemaa ja Ukraina poliitilises arengus on Lääne juhid teinud valesid samme või pole üldse mitte midagi teinud. Võib olla, et otsus viia rändav biennaal „Manifesta” Peterburi on sellise arusaamatuse sümptom.  Ma pole kindel, kas lihtsustatult motiveeritud boikott teeb eurooplased Ukrainas toimuva suhtes teadlikumaks. Ma pole ka kindel, kas puhas Venemaa-vastane aktsioon on intellektuaalide seas efektiivne. See võibki jääda tähistama mõnede kunstnike marginaalset arvamust. Aga kas ja kuidas ollakse nüüdiskunstis võimelised kajastama sellist kriisi, on kunsti proovilepanek. Just Euroopa kunstiinstitutsiooni avalikus programmis, mis on küllalt sofistikeeritud ja poliitiliselt teadlik, näen ma pinnast oma uuele teosele.  Kuid annan endale ka aru, et praegune geopoliitiline areng võib tõmmata joone, mida ei saa enam ületada. Kuid loodan, et kõige hullemat ei tule.”
Kui palusin Juri Leidermanil kirjutada Sirpi nüüdiskunsti ja eetika teemal, siis keeldus ta väga viisakalt, sest ei usu praegusesse kunstisüsteemi ning peab seda morbiidse ja totaalse massimeedia kommunikatsiooni osaks, kus pole enam kohta ei esteetikal ega ka eetikal.  „Manifesta” boikotiüleskutse oli aga Leiderman teinud kui Ukraina patrioot, kes kasutas ära seda, et on tuntud kunstnik. See oli omamoodi test. Leiderman hoolib Ukrainast, mitte institutsionaalsest nüüdiskunstist.
Aga „Manifesta” avatakse 28. juunil ning  kestab 31. oktoobrini, pressipäev on 26. juunil ja professionaalide oma 27. juunil. Nagu see on ikka olnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming