Mare Vindi ideaalmaastikud

Mare Vindi tööd vahendavad eksistentsiaalseid hetki ning kinnitavad: maailmas on piisavalt ilu ja headust, et seista vastu kõigele negatiivsele.

ELNARA TAIDRE

Mare Vindi näitused „Dialoog. Mare Vint ja Jaanus Samma“ Kumus kuni 14. I 2018, „Valged linnad“ Vabaduse galeriis ja „Valgus“ Tallinna Jaani kiriku galeriis kuni 4. X.

Kui peaksin Mare Vindi loomingu ühe sõnaga kokku võtma, oleks see „ideaalmaastik“ – maastik kui sümbol, maailma kehastus. Vindi loodus- ja arhitektuurimotiividel põhinevate tööde (kaudsed) kontseptuaalsed eelkäijad on Pieter Brueghel vanema kosmilised panoraamid, mis on ka Andrei Tarkovski „Solarise“ üks võtmekujundeid, Claude Lorraini ja Nicolas Poussini arkaadialikud vaated, mõned Paul Delvaux’ ja René Magritte’i kummastavad keskkonnad. Erinevalt enamikust mainitud kunstnikest jätab aga Mare Vint oma maastikud puhta tardunud kõiksusena inimvabaks, kuigi mitte hüljatuks. Vabanenud üsna kiiresti paljude tema kaasaja naisgraafikute loomingus domineerinud naise kujundist, liikus ta „salapärase naiselikkuse“ juurest maastiku kontseptuaalselt mahuka ainese juurde. Inimese kohalolu toimib tema töödes teisel tasandil: inimene on tema maastikud ühel või teisel moel kujundanud. See toob aga sisse olemusliku, inimese ja maailma suhte teema.

Elegantne joon. Kaldumine filosoofilistesse mõtisklustesse, mis leiavad väljenduse individuaalse esteetilise süsteemi kaudu, eristab just 1960. aastatel alustanud kunstnike põlvkonda, kelle üks silmapaistev esindaja on kahtlemata ka Mare Vint. Oma generatsiooni tuumaks saanud rühmituse ANK’64 ringkonna loomingut on tavaks kirjeldada nõukogude tegelikkusest distantseeruva ja universaalsetele kunstiprobleemidele keskendununa. Tõsi küll, Mare Vindi tööde hulgast leiame ajatuna mõjuvaid kauneid vaateid, mis on samavõrd kaunilt teostatud – tunnistus graafikatehnikate suurepärasest valdamisest.

Kunstniku eemalolev hoiak pole välistanud siiski tema teadvustatud missiooni. Nõudlike tehnikate valdamine ning nende järjepidev arendamine on Mare Vindile vaid oma sõnumi veenva edastamise vahend. Ilmselt seetõttu on Mare Vint 2000. alguses üsna sujuvalt vahetanud graafikalehe nii mõnigi kord lõuendi vastu: sellega on ta saanud luua monumentaalsema lahenduse, mis ei ole maastikuteemaliste tööde puhul sugugi tähtsusetu, aga ka võimendada kujutatu sugestiivsust.

Mare Vindi teoste elegantset lineaarsust, kus detailinapid kahemõõtmelised maastikud mõjuvad koguni graafilise märgina, on eri aegadel vahendanud pliiats, tuši- ja joonsulg, trükitehnikatest litograafia ja siiditrükk. Joon on Mare Vindi kujundisüsteemi alus: just peened jooned loovad tema töödele iseloomulikke hapraid ja ühtlasi tugevaid kujundeid. Võimalik, et selles kajastub kaudselt asjaolu, et ta on õppinud ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis hoopis klaasikunsti. Huvitav, et filigraanne joon ja eriline klaar õhkkond iseloomustab ka teise 1960. aastatel klaasikunsti õppinud eesti graafiku Vello Vinna töid. Mare Vindi teostele on aga eriomane rohke vabaks jäetud tasapinna kaudu saavutatav selgus, kus visuaalne rahu genereerib ka rahutunde. Selles on ehk kõige üldisemas plaanis tunda resonantsi ANK’64 ideoloogi Tõnis Vindi kunstikontseptsiooniga: huvi struktureeritud ja harmoonilise visuaalse kujutise vastu, mis mõjutab vaatajat ka meeleolu ja meelsuse, mitte ainult vormilisel tasandil.

Struktureeritud harmoonia. Struktureeritus toimib Mare Vindi töödes mitmel tasandil. Kui kujutatud arhitektuuriobjektid on rangelt geomeetrilised, siis looduse elemendid looklevad vabamalt. Siiski, nii pitsi meenutava mustrina kujutatud puude lehestikus kui ka hooneosade rütmis on seaduspära, seal pole midagi juhuslikku. Detailide kõrval määrab struktureeritus ennekõike teose kui terviku. Mare Vindi maastikes on olulisel kohal keskpunkti rõhutav horisont ja perspektiiv. Kuigi tema kompositsioonid pole sümmeetrilised, kannab neid sümmeetrialähedane korrapära, mistõttu need maastikuvaated mõjuvad tasakaalu ja organiseerituse kehastusena. Mare Vindi teostes loomulikuna paistvad loodusmotiivid pole sugugi loomulikud: tema pargid ja niidud on inimese kujundatud, see on korrastatud loodus, kus maastik on inimkultuuri osa. Nende maastikega on kunstnik edasi andnud aga midagi, mis ei ole inimese kontrolli all, nimelt maailma suurejoonelise ja hõlmamatu korrapära, kus maastiku mikrokosmos sümboliseerib universumi makrokosmost.

Oma ainese on Mare Vint leidnud raamatuist ja reisidel, kusjuures kogutud muljeid on ta tõlgendanud oma töödes üsna vabalt. Kuna ta arendab konkreetse koha motiivid maastikuks kui selliseks, mõjuvad tema teosed vaatajale tuttavlikult, kuigi neil pole reaalsuses vastet. Sellest sünnib kummastav tuttavlikkus, vallandub nostalgia olematu koha järele. Lihtsad geomeetrilised arhitektuurimahud, mida saab seostada gootika, renessansi, klassitsismi või isegi modernismiga, võiksid olla pärit peaaegu igast ajastust ja kohast, ka tulevikust. Vahetuvad elemendid, mis pakuvad hulgaliselt seoseid ja mitmesugust konteksti, kannavad oma vormilises mitmekesisuses ühte ja sama semantilist rolli: need pole narratiivi osa, vaid pidepunktid keskendumise, rahu ja harmoonia seisundi loomiseks. Kui Mare Vindi maastikud võiksid olla palverännaku sihtkoht, siis nende vaatlemine on omamoodi visuaalne palverännak, mediteerimine – oma mõtete puhastamise võimalus. Kunstisõnumi teeb aga eriti võimsaks asjaolu, et kuigi seda kohtab paljudes töödes ja sarjades, mõjub see ikka isemoodi.

Mare Vindi tööd vahendavad erilisi, eksistentsiaalseid hetki, kus jäädakse silmitsi maailma ja iseendaga. Sellistel hetkedel ei tohi unustada, et maailmas ja inimeses on piisavalt ilu, headust ja ülevust, et seista vastu kõigele negatiivsele meie kriisirohkel ja globaalsete katastroofidega ähvardav ajal. Seda sõnumit kannavadki Mare Vindi ideaalmaastikud.

Kolm näitust. Tallinnas on praegu avatud kolm Mare Vindi loomingu näitust. Vabaduse galerii „Valgetes linnades“ on kunstnik arendanud Lõuna-Itaalia ja Põhja-Aafrika reiside muljed calvinolikeks nähtamatuteks linnadeks, lummavateks miraažideks. Jaani kiriku galeriis esimest korda täismahus eksponeeritud sarjad „Valgus“ ning „Maa ja taeva vahel“ jõuavad peaaegu kosmilise kõlani, nii et vaataja saab justkui osaks vete kohal vabalt hõljuvast vaimust.

Mare Vindi piltide potentsiaali arendab aga edasi Anu Allase kureeritud näitus „Dialoog. Mare Vint ja Jaanus Samma“ Kumus. Kunstniku ja kujundaja rolli ühendanud Samma on toiminud nappide, kuid ilmekate vahenditega delikaatselt. Oma seinasuuruse pargivaatega foto ja Eesti kunstimuuseumi kogudest laenatud kahe antiigipärase skulptuuri abil on tal õnnestunud luua näitusesaali pilt pildis, kus Mare Vindi kahemõõtmelised graafikalehed kasvavad kolmemõõtmeliseks keskkonnaks. Näitusest on saanud installatsioon, mis, kuna on välditud illusiooni taotlevat totaalset lavastust, kõnetab just kontseptuaalse tinglikkusega. Samma foto ei ole otsitud paralleelkujutis, vaid kahe kunstniku jagatud visuaalne arhetüüp – park kui ideaalmaastik.

Mare Vint. Rõdu. Tušš, paber, 1973. EKM

Mare Vint. Valgus VII. Litograafia, 1998. EKM

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming