Mare Vindi ja tema põlvkonna väärtustest

Eero Kangor

Mare Vindi tušijoonistused „Pargimaastikud” Tallinna Linnagaleriis kuni 30. IX ja näitus „Mineviku linnad” Vabaduse galeriis kuni 25. IX. Mare Vindi loomingu puhul on senini tõstetud esile selle stilistilisi ja esteetilisi aspekte, väga vähe tähelepanu on minu arvates pälvinud tema tööde tähenduslik pool. See, mida Vint oma piltidega öelda tahab, jääb küll minu spekulatsiooniks, kuid lähtub siiski mõttevahetusest kunstnikuga. Praegu on võimalik Tallinnas vaadata kahte Vindi näitust viimase paari aasta töödest: „Pargimaastikud” on väljas Linnagaleriis ja „Mineviku linnad” Vabaduse galeriis. Esimesel näitusel on must-valged tušijoonistused lõuendil, teisel aga värvilised litod ja pliiatsimaalid lõuendil. Mõlemad näitused on kujundanud Andres Tolts. Minu koostatud „Pargimaastike” näituseteksti tuleb mõista eelkõige poeetilise lisandusena, kuigi sellest võib välja lugeda ka eeskirja tööde mõtestamiseks.

Nii Eha Komissarov1, Jüri Hain2 kui ka paljud teised on rõhutanud, et Vindil kujunes juba varakult välja omapärane stiil ja et ta on suures osas jäänud truuks algusaegade esteetilistele taotlustele. Hain on lisanud, et kuigi Vindi looming on justkui ajatu, on see siiski pidevalt teisenenud. Teisenemine on toimunud abstraheerumise ning pildiruumi osade omavaheliste suhete tinglikustumise suunas. Seda võib eriti hästi märgata „Mineviku linnade” puhul. Kunstniku enda sõnutsi on need alateadvusesse salvestunud minevikupildid, mis on hakanud kummitama või omandanud lausa sümboli tähenduse. Kõigest üleliigsest puhastatud arhitektuursed mahud ja maastikuelemendid on organiseeritud pildisisest tasakaalu ja harmooniat arvestades. „Mineviku linnade” sarjas kajastub ehk kõige enam Toltsi loomingu ja tema nõuandvate soovituste mõju. Kunstnike paari rohketelt reisidelt saadud muljete läbiseedimist ja üldistamist Vindi loomingus võib vaadata ka katsena leida kogetud arhitektuuris, maastikus ja linnaruumis mingisugust üldist seaduspära või iidset tarkust, nagu neid on nimetanud Vilen Künnapu. Kõige selle juures tuleb märgata ka Tõnis Vindi loomingu, elukogemuse ja teadmiste peegeldust. Nii paigutub Mare Vint teatavasse põlvkonda ja seltskonda, keda ühendab sarnane (elu)filosoofia, mille on võib-olla kõige paremini kokku võtnud Leo Lapin oma arvukates kirjutistes. Aga mida see 1960. aastatel esile kerkinud kunstnike loominguline pärand võiks tähendada tänapäeval? Milline on selle väärtus? Ja mis võiks olla põhjuseks, et Mare Vint ja tema põlvkonnakaaslased suudavad neist väärtustest nii tugevalt kinni hoida?

Tänapäeva inimesele, kelle elus pole kõrgemal jõul, religioonil ega püsiväärtustel kohta, on raske seletada nende tähtsust. Püsiväärtusi samastatakse konservatismiga, kuigi need on tegelikult tolerantsuse ja humanismi alus. Ükski revolutsioon, mis tavaliselt senised väärtused purustab, pole aga kunagi toimunud ilma vägivallata.

Vägivald on ka see, kui üritame ühe kunstniku loomingut suruda raamidesse, mis meile just praegu sobivad, ning õigustame ennast argumendiga, et igal ajal kirjutatakse nagunii ajalugu ümber lähtuvalt oma ajast, kohast ja suvast. Selle vägivalla teine pool on aga see, et teksti abil on võimalik luua kunsti, kus tegelikult puudub sügavam sisu, aga millele kuraator tekitab vaataja jaoks läbipaistmatu kooriku, mis selle kunstiteose olemasolu justkui õigustab (vähemasti näituse kestuse ajaks). Mare Vindi ja tema põlvkonnakaaslaste looming on aga selline, mis ei talu mingisuguseid raame, ja kui need ka luuakse, osutavad tööd üsna suurepäraselt nende raamide tegelikule tinglikkusele – seega ka kuraatori ülesande kunstlikkusele. Täiesti ilmne, miks see selle institutsiooni esindajatele meeltmööda pole ja on kutsunud esile teatud kunstnike loomingu ignoreerimise. Just see sõnades tabamatu aga ongi Mare Vindi loomingu kõige olulisem väärtus. Sellepärast lähenesin „Pargimaastike” näituseteksti koostamisel hoopis teisiti, püüdsin pakkuda abstraktset eeskirja tööde mõtestamiseks.

Mare Vindi „Pargimaastike” kohta olen näitusetekstis kirjutanud veel seda, et kujutatud on pühitsetud ruume ja sakraalseid paiku. Pühitsetusele viitavad pildiruumi poolusteks jaotavad piirded (tarad, aiad ja müürid), mis vaataja eest ühte poolust ka osaliselt varjavad. Olen kasutanud siin analoogiaprintsiipi keskaegse kirikuruumiga, kus pikihoone ja altariruum olid teineteisest eraldatud osaliselt läbi paistva võrega. Sellesse kiriku kõige pühamasse kohta pääsesid vaid valitud, kes olid läbi teinud riituse. Kunstniku ja tema loomingu tundmaõppimine ei pea nõudma vähem aega ja vaeva kui see pingutus, mis on tehtud selle loomiseks ja väljamõtlemiseks. Eksivad need, kes arvavad, et seda pingutust ei ole võimalik teostes ära tunda. Selle äratundmiskogemuse arendamine võtab aega.

1 Eha Komissarov, Mare Vint. Litod ja joonistused. Kunst, 1991, lk 5–13.
2 Jüri Hain, Mare Vint. Mare Vint. Töid aastatest 1990–2002. Tallinn 2003, lk 2-3.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming