Mari Loit 25. V 1977 – 20. X 2016

Muinsuskaitsest on kuulnud igaüks. Mõistame, kui suur on kaitsmist vajav territoorium, kui keeruline kaitsmine võib olla, vahest isegi aimame, mida see nõuab kaitsjatelt. Aga kes need kaitsjad on, teame me mõnda? Pigem mitte. Sest see on tagasihoidlik rahvas, tunnustust ja tänu liiga tihti ei pälvi. Kuigi vääriks, enne kui on hilja.

Sel nädalal saatsime ära Mari Loidi, noorusele vaatamata palju jõudnud andeka muinsuskaitsja. 2000ndate alguse Eestis Muinsuskaitseametis alustades oli Mari Loidi esimene töökoht raamatukogu. Selle kõrvalt kaitses ta Tallinna ülikoolis magistritöö „Keskaegsest surmakultuurist ja hauatähistest reformatsioonieelse Tallinna kirikutes ja kloostrites“. Päris teadlaseks ei hakanud, kuid uuriva kunstiajaloolase huvi, eetika ja põhjalikkus saatsid teda lõpuni. Teaduse kaotus oli muinsuskaitse võit. Algas töö restaureerimisosakonnas, kitsamaks valdkonnaks kunstimälestised. Kuid ametijuhendi raamides Mari Loit ei püsinud: kaheksast viieni töö oli talle võõras, muinsuskaitse neelas, sellest sai mõtte- ja eluviis. Rahutus ja avatud silmad viisid järjest uute teemadeni. Trapetsikujulised hauaplaadid, kalmistute metallpärjad, vanemad kirikukellad, teabevihikud mälestiste omanikele kümnetel teemadel, muinsuskaitse eritingimuste uus tase … Mari Loit oli suur vaimustuja, hea alustaja, kuid oluline – ta ei kartnud halli argipäeva. Uskumatu järje­kindlusega viis ta alustatud töö alati lõpuni. Pidulikul lõpuüritusel polnud teda aga kusagil, õigemini oli – saali kõige kaugemas nurgas.

Hingeta ja tolmust muinsuskaitset Mari Loit ei tunnistanud, pealinnas laua taga väga ei püsinud. Kui nägi, et on vaja reaalselt kaitsta, siis oli ta kohal. Ja kaitses päriselt, kätega. Mari kätel oli mulda, lupja, kitti, tõrva. Mari Loidi käsi mäletavad Vastseliina linnus, Risti ja Karuse kirik, Kudjape ja Karja kalmistu, Ambla ja Rooslepa kabel. Mõistagi oli nendel näppudel ka tinti. Amet ju selline, seadusi ja määrusi pidi tundma, aga Mari Loidi ametniku ametlikkus kasvas elust, praktiku kogemusest, põimus inimliku soojuse ja positiivsusega, oli seetõttu tark ja mõistlik ning jõudis kohale ka väga kõva pea korral.

Mari Loidi viimaseks suureks erialaseks armastuseks jäi muinsuskaitse aastaraamat. Tema kaas- ja hiljem peatoimetamisel ilmusid aastakäigud 2011–2013 ja 2015. Kantseldada enam kui pooltsada autorit, vallata kümneid teemasid, püsida kvaliteedis ja tähtajas – see nõuab palju. Aga Mari Loit suutis, enamgi, ta nautis seda, ja viimases numbris näeme juba selget peatoimetaja nägu ja käekirja.

Mari, me jätkame su tööd, ja ka uus aastaraamat ilmub kevadel – seekord pühendusega sulle.

Muinsuskaitseameti kolleegide nimel

Juhan Kilumets

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht