Marlowe ja elavad skulptuurid

Teet Veispak

Liina Siibi näitus on hea ning ambivalentne.  

 

Liina Siibi näitus “Marlowe”. Videokaader.Tiit Rammuli

 

Liina Siibi näitus “Marlowe” Tallinna Linnagaleriis 2. – 20. XI; näitus “Elavad skulptuurid” Tallinna Kunstihoones 24. XI.

 

Liina Siibi “Marlowe” ja “Elavad skulpuurid” piiritlesid “Continental Breakfast

Tallinn: Nu performance’i” festivali alguse ja lõpu.

Liina Siib sobis festivali sissejuhatuseks hästi: ainuüksi juba sellepärast, et temast peame rääkima, kasutades üldmõistet “kunstnik” ja mitte paigutama teda kuhugi spetsiifilisse alaliiki. Linnagaleriis näha olnud “Marlowe” video puhul võime Siibist  rääkida küll kui videokunstnikust ning  sellele sissejuhatuseks olnud Deptfordis tehtud fotode puhul ka kui fotokunstnikust,  aga üldiselt ikka lihtsalt kui kunstnikust. Ja ega novembri vältel performance’itega üles astunute puhul saa ka mingit muud sõna kasutada kui “kunstnik”, kuna performance’i-kunstnik on juba iseenesest sõnasoerd, mille kasutamist oleks hea vältida.

Siibi töid on hea ning kerge vaadata, sest ta ei kraabi pidevalt ei oma ega teiste hinge kallal. Ja Christopher Marlowe on just midagi sellist, mis enam nii lihtsalt hinge ei poe. Kuidas saakski hingesoppides rohkem kui neljasaja aasta tagune roim midagi lahti kangutada? Ja pealegi ei tea me sedagi, kas see oli ikka mõrv, ja kui, siis mis asjaoludel. Ei maksa lootagi, et Siib, kes on küll Marlowe’ surma kohta palju lugenud, vaatajale kindla ja selge vastuse annab. Aga ta on teinud hea video, kuidas Marlowe (või ka Kit, Marlow, Marlo, Merling, Merlin, Marley, Morley) 30. V 1593 oma sõprade (Ingram Frizer, Robert Foley ja Nicolas Skeres) õhtusöögi eest maksmise järelkajana tekkinud  tülis elust ilma jäi. (Pistoda tungis parema silma alla.) Kaaslased pääsesid, sest vahejuhtum olla toimunud enesekaitseks, kuna Marlowe oli niigi tuntud oma äkilise ja jumalasalgajaliku meele poolest.

Kas Siib katsus ammu toimunud surma lihtsalt rekonstrueerida või oli tal ka mingi sajandeid ületav sõnum vaatajale varuks? Kes see täpselt teab, kuid mingi osundus võis siin olla inimese saatuse ettemääratusele: “Ja siis video Marlowe’ tapmisest, lihtsalt inimese tapmisest. Kõik juhtub, isegi kui ette plaanitud, kuidagi kindlalt, vääramatult.” Vaevalt küll Marlowe ise tahtis sellisel moel otsa leida, aga ega me tea sedagi.  

Hea ning ambivalentne töö.

Performance’i-festivali kõige viimaseks ürituseks oli elavate skulptuuride väljapanek.  Selle kohta võib küll ütelda, et see oli sisuliselt huvitav, isegi veidi ootamatult. Otsustades Kunstihoone saalides liikuva rahvahulga põhjal, oli ka siinse publiku huvi ettearvamatult suur. Ja tegelikult oli ka põhjust, sest valikuid tehes ei olnud Härm nagu millestki mööda vaadanud. Muidugi oli ka siin – aga millisel näitusel see nii ei oleks – natuke ebaühtlust, kuid tervikuna  siiski väga nauditav. Elavate skulptuuride projekt oli tõesti kena lõpetus novembrikuisele performance’i-festivalile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming