Marss mööda rabasid ja laasi

Tarmo Teder

EKA interdistsiplinaarse õppetooli magistrantide õppematka aruanne.

Foto: Tarmo Teder

12. ja 13. detsembril rändas grupp Eesti Kunstiakadeemia interdistsiplinaarse kunsti magistrante semestri lõpetuseks jalgsi Põhja-Kõrvemaa maastikukaitsealal. Jaan Toomiku juhtimisel läbi viidud õppematk algas mõni kilomeeter Peterburi maanteest lõunas ja lõppes järgmisel päeval Aegviidus. Mööda matkaradu läbiti kokku 33 kilomeetrit, põhiliselt raba- ja laanemaastikku. Käisin Sirbi vaatlejana protsessi kaasa ja raporteerin nüüd nähtust.

Retk algas metsa rüppe varjunud jääkaanes Pikkjärve lähedalt, kus seekord keegi alasti uisutama ei kippunud. Esimene seisak tehti Lendurite kivi juures, mis tähistab 1941. aasta juulis metsavendade ja hävituspataljonlaste vahel peetud lahingus hukkunute paika. Ees ootas Suursoo. Mõnekraadine sulailm oli meie 11-liikmelist matkaseltskonda mõneti õnnistanud, kuid puhus päris vali tuul ja rabale rajatud laudtee oli pidevalt jäätunud, nii et jalulpüsimiseks tuli tähelepanu ja keha erk hoida. Tihkel sammul tatsujaist polnud keegi targu nahktaldadega saabastes välja tulnud, ometi esines libastumisi ja kukkumisi. Hiidprožektorina lõõskas madal päike raba kohalt silmi ja tuul lõõtsutas näkku. Mõni tihane siutsus ja rähn toksis hoopis vaiksemalt kui Neeme Külm kangiga Viinistu suitsutamistsehhi lage. Ühe vaatlustorni juures tõmmati hinge, esimese etapi lõpuks jõuti Paukjärve ääres kõrguva oosi vaatlustornini, kust avanes lahe vaade Suursoole – 1600 hektarit hõlmavale iidsele rabale kui tohutule maastikukunsti alale.

Oos ehk vallseljak on mandrijää sulamisvee jõgede kokkukantud liivast, kruusast ja veeristest moodustunud vallikujuline pinnavorm kui ürgaja, oma 10 000 aastat vana loodusekunsti vorm. Paukjärve ääres tõuseb lausa üle 45 kraadi järsult ja mitukümmend meetrit üle järvepinna “turi”, millel kulges tähistatud matkarada. See langes ja tõusis omakorda kohati päris järsult. Seljakotid olid mõõdukalt rasked ja liikujail oli paras vunk sees. Teele jäi Ümarjärv, Kaasikjärve ääres võeti kiiruga lõunaeinet, kavas oli esimesel päeval läbida võimalikult rohkem, et teisel mitte pimeda peale jääda.

Peamine õppeprotsess oligi marssimine, tuim tampimine, koormaga käimine, maa läbimine. Teele jäid Vainjärv, Suurjärv ja jälle üks Pikkjärv – see Kõrvemaa kant on Eesti Šveitsiks ristitud. Kuid siia ulatus ka Vene okupatsiooni aegse polügooni idapoolne ots. Tankid ja pommitamine olid küngastiku väga auklikuks ja vaoliseks tampinud; lage, tume ja sünge maastik meenutas nagu tundrut, kus hõljus justkui mingi nukker sõjavaim.

Varsti jõudsime üle Soodla jõe ja jäime Riistakõrve raba ääres hämara kätte. Mõneti maniakaalne marss siiski jätkus, sest plaanis oli jõuda Ännijärve äärde laagrisse, kuhu jõudsimegi pärast pisikest ekslemist pimedas õhtul kell kuus.

Mitte kiirkõnnakul, aga mõõduka tambiga marsil läbiti  ca 27 kilomeetrit, keegi ei hädaldanud. Lõke ja telgid tehti üles, kinnitati keha ja võeti külmarohtu; pakkusin poistele 80% Viru Valget ja neidudele 35% Jägermeisterit. Olin meie satsist ainuke suitsetaja, toppisin piipu, mõeldes, et väravavahile (11 hinge ju) on see lubatud. Jalgpallinäitus oli Kunstihoonest juba maha võetud, ööpimedas all paisuva kuu ja tugeva tuule tantsiti helenduval Ännijärve mingit kollektiivset häpningi tantsu. F oli nudist ja vist kahetses, et ta seda alasti teha ei saanud. R õpetas tulesülgamist, mis osutus üpris lihtsaks erivedeliku puristamiseks, kuid öise talijärve taustal efektseks. Joristati ja aeti plära, südaöö paiku poeti magamiskotti puhkama. Mu küljealune oli ebameeldivalt külm, sest kuuseoksad olid jä  änud telgi alla panemata ja termomatti mul polnud. Olime heitnud laagrisse külmunud turba peale, mis hõngas nüüd puusakonti nagu kelts. Öösel kohisesid männiladvad tormihoogude all, telk laperdas justkui ähvardaks lendu tõusta, sõba oli katkendlik.

Hommikuks oli tuul tagasi andnud, laager pakiti kokku, pajas keedeti veel teed ja marsiti edasi. Bie Erenurm andis vahepeal väikese sõnakeskse etenduse iseenda kui suusamütsi ja Jumala kui plastpudeli vahekorrast siin maailmas ning paari tunni pärast oldi näppupidi juba Aegviidu kaupluse õllekastis. Professor kuulutas semestri lõppenuks ning rong tõi meid Balti jaama.

Varem on Toomiku õpilased olnud sunnitud “matkama” ka mööda Tallinna. Magistrantidel seoti akadeemias silmad kinni, talutati hanereas bussi, kus ideoloog P neile enda maailmaõpetust kuulutas. Tunnike ratastel mööda linna tiirutatud, jõuti Kalamajja vana juudi kalmistu taha plangu äärde, kus õpetajad veel laste ajusid komposteerisid ja siis vaikselt minema hiilisid. Korraldust järgides ei julgenudki keegi enne poole tunni möödumist oma silmi avada. Siis aga hakati arvama, kus kuradi kohas parajasti paikneda võidakse, saadi kätte topograafiline taju ja kurss. Hiljem pidid katsealused kunstnikud oma tunnetest ja meeloludest aruande kirjutama. Interdistsiplinaarse kunsti grupp on käinud väliõppustel automaatrelvast laskmas, kaljuseinal ronides alpinismi aluseid omandamas ja muid trikke tegemas.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht