Meele repliik

Raul Meel

Kirjutatud suuliseks ettekandeks rahvusvahelise konverentsi „Impact” arutlusringis „Poliitiline/Poeetiline”.*

Minu nimi on Raul Meel. Ma ei või lisada, et „küllalt tuntud revolutsionäär”, sest see ei oleks pädev. Näiteks, hiljaaegu juhtus, et pidin Tallinna Kunstihoone õuel oma nime ütlema 1989. aastal Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud ja viimati koos Signe Kivi ja Juhan Maistega rektoriks pürginud Villu Jaanisoole.

Meil on taas trükigraafikakunsti triennaal ja muu seas esitatakse Balti riikide kunsti käänukohta näitusega „1987” (Anders Kruegeri kureeritud näitus „1987. Baltimaade graafika ja plakatid nõukogude aja viimasest kümnendist.” Kumus).  Meenutan 1987. aastast kuni kolm aastat edasi ja 36 aastat tagasi ning tulen tänasesse.

1986. aasta Tallinna graafikatriennaalile esitasin neli serigraafiat, sarja „Aknad ja maastikud” kõigi ülejäänud piltide algkujundit.

19. mai hommikul laotasin oma teoseid enne kvalifikatsioonikomisjoni tulekut Tallinna Kunstihoone suure saali põrandale. Mööda läks tulevane eesti Laulva revolutsiooni esikõneleja Heinz Valk, vaatas mu töid, tõmbas pea õlgade vahele ja ütles: „Liiga teravad! Liiga teravad!” – kunstnike liidu sekretär Valk väljendas nõnda ilmekalt seda meelsust, mis žürii enamuse hulgas valitses. Kaks mu pilti Eesti kontuurkaardi, ruudustiku ja diagonaalidega olidki kvalifitseerijate meelest liiga ohtlikud, et neid näitusele lubada. Aknad ju! Trellid ju! – Nõnda hävitati ansambli terviklikkus, väärati ta energia.

1987. aasta veebruaris toimunud ENSV ideoloogiatöötajate 550 osavõtjaga seminari juhtkõnes nõuti: „Tuleb kõigi vahenditega tõkestada Raul Meele teoste sattumist välismaale!”

Suvel külastas Tallinna Eesti-Kanada kunstiajaloolane Eda Sepp, kes Eestist lahkudes viis kaasa meie kunstnike teoseid suurel hulgal. Minu serigraafiate „Aknad ja maastikud 1–4” väljaviimiseks ta luba ei saanud. Ta peitis nad teiste teoste sekka, aga valvas tolliametnik avastas selle seaduserikkumise ja võttis minu serigraafiad Eda Sepalt ära.

Kuidagi juhtus, et sain müüa need serigraafiad 1989. aastal läbi Moskva eksportsalongi USAsse Dodge’i kollektsiooni. Neid ei ole Eesti Kunstimuuseumis; nüüd ei ole ka mul, sest maamaja pööningul sõi neid 20 aastat niiskushallitus ja rikkusid hiired.

1990. aastal käis juuni algul USA senaator Di Centa visiidil Eestis.

Eesti pool tegi sel puhul tähtsa kingituse. Mind informeeriti, et Ameerika Ühendriikidest olevat esitatud nõuded tolle kingituse kohta: valitud kunstnik ja isegi osutatud konkreetne teos, mida sooviti vastu võtta „kingitusena eesti rahvalt ja Eesti riigilt USA senatile”. See sündmus tähendas näitlikult, et Eesti Vabariigi taasiseseisvumine oli USA kõrgeima võimu poolt positiivselt otsustatud.

USA senat sai kingituseks mu serigraafia „Aknad ja maastikud V/72”. Senaator lubas, et „see kunstiteos esindab eesti rahvast ja Eesti riiki USA senatis väärikal kohal – üsna peasaali peaukse kõrval”.

Kui mõtlen nõukogude aja 1970ndatele ja 1980ndatele, siis tundub mulle, et 1970. aastatel saavutasid eesti kunstnikud erilist rahvusvahelist edu.

Ljubljana graafikabiennaaliga seoses, 1971, märkasid ja tunnustasid autoriteetsed kuraatorid, kunstikriitikud, kultuuriajakirjanikud Tallinna/Eestit silmapaistva kunstikeskusena.

1972. aasta oli eesti kunstnikele eriti edukas Krakówi graafikabiennaalil, Veneetsia kunstibiennaalil, Viini angažeeritud kunsti biennaalil, Rijeka originaaljoonistuste näitusel…

Helsingi ülikoolis kunstiajalugu õppinud Juhani Rautio saatis mulle Veneetsiast kaks fotot ja kirjutas, et mu esitus oli kõige nähtavamal kohal: näituse peasaali sisenedes – otse ees. Oletan, et Veneetsia biennaali kuraatori kutsutud teiste eesti kunstnike teosed olid sealsamas. Mis tähendaks, kui see tõesti nõnda oli, eestlastele lausa erilist tähelepanu!

1972. sügiseks tõkestasid Nõukogude võimurid trükigraafikakunsti teoste vaba saatmise rahvusvahelistele võistlusnäitustele. Halvati välismaalt saabuvate kirjade, kutsete, kataloogide kättesaamist. Vist ükski Veneetsia kunstibiennaali graafikanäituse osavõtjale Eestisse lähetatud kataloog ei jõudnud adressaadini. Neid pidi Tallinna saadetama ju seitse: saajateks Herald Eelma, Concordia Klar, Raul Meel, Marju Mutsu, Evi Tihemets, Vello Vinn, Tõnis Vint.

Rõhutan, et 1970ndate eesti kunst paistis eriti kümnendi alguse rahvusvahelises kunstielus silma n-ö peaareenil. Eelnimetatud kunstnikele lisaks olid edukad Vive Tolli, Allex Kütt, Mare Vint, Leonhard Lapin, Vladimir Makarenko.

Siis oli trükigraafikakunst maailma kunstielu kuumim ala, millele koondus 95 protsenti  kriitika tähelepanust, ja enamik maailma nimekamatest kunstnikest esines trükigraafikakunsti suurtel võistlusnäitustel. Neist näitustest osavõtuks enamasti tuli Eesti kunstnikel ületada Nõukogude võimurite tõkketegevus, mis ükskord õnnestus, teinekord ei õnnestunud. Ehk oleks eesti kunstnike rahvusvaheline edukus demokraatliku riigivõimu all võinud olla vägevamgi? Miks eesti kunstnike selle aja rahvusvahelisi võite pole eesti kunstiajalukku kirjutatud, on mulle arusaamatu.

Sellepärast ei saa ma olla tagasihoidlik ja meenutan, et võitsin 1972–1974 kolm suurbiennaalide laureaaditiitlit. 1979ndast on mul veel üks tähtis laureaaditiitel. Seal on lisaks kümmekond veidi vähem silmapaistvat esinemist. Seda kõike Nõukogude võimurite vastutöötamisel. Nende repressioonide tulemusel mina kunstnikuna hääbusin ja peaaegu hukkusin aastateks 1982–1985. Uut tõusu suutsin alustada 1986. aastal.

1972. aastal tuli Jaan Talts Münchenis olümpiavõitjaks tõstespordi poolraskekaalus ja Jüri Tarmak kõrgushüppes, vehklemise võistkonnavõistluses pälvis kuldmedali Svetlana Tširkova ja pronksi Georgi Zažitski.

Olen teinud natuke sporti ja olen teinud veidi kunsti. Kunst ei ole nagu sport. Suuri spordiauhindu kunstiauhindadega võrrelda on, teadagi, nonsenss. Ometi võib see ütelda võrdlejale midagi tähelepanuväärset, kui selgub, et 1972. aastal anti Münchenis suveolümpiamängude medaleid 43 korda rohkem välja kui olümpiatsükli (1972–1975) jooksul jagati 11 tähtsaima graafikabiennaali põhiauhindasid.

Võime jätta kõrvale eri juhtumite esinemise statistilise sageduse erinevuse 43 korda, mida mõista võib osutuda raskeks. Aga üsna lihtsa uuringu tulemusena võib igaüks ise veenduda, et eesti sportlased kokku ja eesti kunstnikud kokku on oma ala suurvõistluste põhiauhindu saanud üsna ühepalju.

Eesti ühiskond näib arvavat, et kunst sünnib peaaegu ainult õhust ja armastusest. Ta ju tuleb! Ja nii on, et kultuuriala ministrid, kantslerid, nõunikud, direktorid saavad palka. Näituste kuraatorid saavad oma töö eest palka või stipendiume. Kujundajad, töölised, autojuhid, saalivalvurid, koristajad, ajakirjanikud saavad töötasu. Silmapaistvatele professionaalsetele sportlastele, muusikutele, lauljatele, tantsijatele (vähemasti) põhimõtteliselt makstakse nende ande ja töö eest. Aga aktuaalsemad kunstnikud, vähemalt enamik neist või need, keda mina tunnen, on aina töötanud siin nagu mujalgi näitustel esitatud kunstile juurde makstes – reeglina teenides selleks raha muu tööga.

Ärgu tuldagu mulle vastama muinasjutulisest kulka abist! Loomulikult tean, et kulka komisjon saab jagada kunstitegemise toetuseks vaid väga piskut raha. See abi on olnud äärmiselt napp. Vaesed komisjoniliikmed! Oma väga paljude näituste tegemisel olen pälvinud kulka tuge vaid kaheksale näitusele ja seda eri juhtudel 5–18 protsendi ulatuses dokumentaalselt tõestatud kuludest, millel lisaks on piirangud. Olen pälvinud ühe kulka aastastipendiumi – tegelikult varjatult ühisnäitusest Kabakovidega jäänud võlgade tagantjärele osaliseks hüvituseks. Meie kunstimuuseumil on aina imevähe raha ostude tegemiseks. Kuna olen ikkagi üks nimekamatest, siis oletan, et enamiku meie kunstnike töö on olnud veel raskendatum. Küsigem nüüd, milline kibe rõõm on Eesti kunstnikele tänane triennaal ja temaga seostatavad 30+ eri näitust?

Mis revolutsiooni puutub, siis – trükkisin sinimustvalgeid „Taeva all” serigraafiaid alates 1972. aastast ja joonistasin-trükkisin-ehitasin Eesti kontuurkaardiga kunstiteoseid alates 1976. aastast.

Annetasin Eesti iseseisvuse võitluse toeks üle saja oma pildi. Muide, kui üks meie tulevane president 1990. aastal käis USAs poliitilisi suhteid klaarimas, siis osteti lennukipiletid minu annetatud piltide müügiraha eest.

Mis maksab ühe kunstniku jutt?  – Tuhkagi. Ega ta tööd ka enamasti ei ole vaja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming