Meele „taeva alt” Saalomoni ülemlauluni

Andri Ksenofontov

Raul Meele näitus „Saalomon ja Raul” Munkadetaguse torni galeriis kuni 6. I 2011.    Eesti keeles on väljend „mis meelel, see keelel”. On see maitsmismeel? Ei, eesti keeles algab mõtlemine närvilõpmetest ning tajud  ulatavad ajudesse. Ehk teisisõnu, viiele meelele lisandub veel üks: mõtlemine. Kõik kokku üks meel. Mida võib arvata selline meel näiteks trummist ja sõelast? See üritab „avada igasuguse trummi ja sõela sümbol-olemist inimese mõtlemisprotsessis”. Veelgi enam, püüab tabada erilist tunnet, mis sünnib nende kasutamise ning kujutluspiltide vahel kasutaja meeles. Niimoodi mõtiskles Raul Meel sõjaväes 1967. aasta talve hakul aega teenides, relvalao  trellitatud akna taga, ning togis kirjutusmasina o-tähega rullile keeratud paberit. Ja saigi konkreetseks luuletajaks. Tähed paberil pidid moodustama midagi, mis tähendab trummi, näeb välja kui trumm, annab aimu, kuidas trummi kasutatakse ning mis tunne seda kasutada on. Raul Meele pihtimuste tulv mälestusteraamatus „Minevikukonspekt”, kust on võetud ka eeltoodud tsitaat, pakub tänuväärset materjali igale huvilisele, kes tema loomingule psühholoogilist  tõlgendust otsib. Jääb üle ainult imestada, kuidas selle mehe nimi Meel on, kes ühendab meelelis-abstraktseid kujundeid meelelis-konkreetsetega, et meelelis-kunstilisi kujundeid luua. Mees, kes end näitusetutvustuses eelkõige mesinikuks ja alles siis kunstnikuks nimetab.      

Ent mitte ainult see ei lummanud Raul Meelt, kuidas trükimasina tähed peente metallvarraste otsas kaarja võnkega kirjarulli tabavad. Õppinud insener-elektrikuks, töötanud elektrimontöörina ja mahutite tareerijana, võlusid  teda ka elektronide voolu võnked mõõteriistade akendel. Raul Meel mõõtis ja koostas graafikuid elektriventilaatori õhuvoolu karakteristikutest, vee voolamisest torustikes, puidu tugevusest. Ta märkas, et tehnilised graafikud kannavad ka üldinimlikku sõnumit seksuaalsuseni välja. Veel kord „Minevikukonspektidest”: ”1961. aastast meenutan ühte erilist „äraminemist”. See juhtus IV semestri ühel kõrgema matemaatika loengul. Oli märts, päike paistis  ja selle valguses oli tunda edenevat kevadet. Professor Garšnek joonistas kriidiga mingi funktsiooni graafikut tahvlile ja mina mõtlesin – nägin, osalt „ära olles”, et näe: see joon ju on nagu inimelu võrdluspilt, püüdluste sünni ja surmaga.” Huvitav, milliseid kõrgema erootika kurve professori kriit tahvlile vedas? 1979. aasta kevadel käisin klassiekskursiooniga Lätis ja Leedus, külastasime ka Riia planetaariumi (endises vene õigeusu kirikus,  mis nüüd taas kirikuna tegutseb). Seal oli parasjagu lahti Tõnis Vindi, Leonhard Lapini, Jüri Okase ja Raul Meele graafikanäitus, mis avati sama aasta 10. aprillil. Raul Meelelt oli seal väljas abstraktne sari „Taeva all”, mis laius kolmekümne kahel suurel serigraafiatõmmisel. Abstraktsionismil oli nõukogude ajal üks kõnekäänuline õigustus: tapeedimuster. Need tööd meenutasid mulle tapeedimustrit isa kabinetis.     

Abstraktsionismi loomupärased mõistjad olid füüsikud ja matemaatikud. Kogu teoreetiline füüsika on üks abstraktsionism, kus „realistlikud”  lauad, toolid, vaasid, vaikelud ja terved paraadid lagunevad abstraktseteks matemaatilisteks suheteks ja valemiteks. Need kujutavad „objektiivset reaalsust” täpsemalt ja õigemini kui mis tahes akademistlikus kaanonis vehkiv pintsel. Raul Meele sarjas „Taeva all” võib näha endast jäljetriipe maha jätvaid elementaarosakesi kihutamas läbi mullikambrite, sädekambrite ja udukambrite, või tähehoovusi läbi udukogude. Või hoopis midagi vahepealset, inimesele  mõistetavat mõõtu, nagu tulelõkkest niiskesse ööõhku visatud sädemelondid. Selle suve 16. augustil ehitas Raul Meel oma kolmeteistkümnenda tuleinstallatsiooni Varbola linnuses. Igal aastal nuputab ta midagi uut välja, igal aastal etendab tuli uue loo, moodustab uusi figuure, süües end riitade sügavusse nii, et ühe kihi tukid teise kihi lõõma taustal paistavad. Kuhu me ei vaata, kõikjal on ees keerulistest liikumistest punutud ämblikuvõrgud,  silmale ja meelele lõputuks ekslemiseks. Vahel jääb nende kujutamiseks must-valgest värvikoodist väheks. Teaduslikes väljaannetes on siis tavaline, et illustratsioonidesse lisatakse tindisiniseid jooni. Seepärast ma isegi ei taibanud Riia planetaariumis „Taeva all” dissidentlikku sini-must-valget sõnumit märgata. 

Lätis oli võimalik seda vaadata, Eestis mitte. Ja imede ime, vastvalminud Olümpia hotell ostis Jüri Haini vahendusel terve sarja oma püsikujundusse aastakümneks rippuma. Turist oli siis kui külaline Olümposelt, kes Meele „Taeva alt”  laskus. Lihtinimene, kaasa arvatud kunstnik, pääses üles ainult eriloaga, näiteks külla sõitnud välissugulasi vaatama. Veel kord „Minevikukonspektidest”: „Sinise, musta ja valge värvi kasutamist kosmilise avarilma aistingu loomisel peetakse üsna iseenesest mõistetavaks (ehk küll tegelik kosmosepilt ei vastagi tavaettekujutusele). Taevalaotuse pildid on ruumilise lõpmatuse metafooriks. – Luuletajad ja kunstnikud esitavad lõpmatusetunnet meelepiltides, mis  on täpseimad väljendused universumist, mida inimesed tunnevad. Kuid needsamad värvid olid ka ju kunagise Eesti rahvusvärvusteks.” Saanud oma loominguks tõuget nii paljudest erinevatest allikatest, jäi Raul Meel kunstiharidusest ikkagi ilma. Isegi Tõnis Vint, kellele ta oma töid käis näitamas, ütles, et „tahaks midagi soovitada või õpetada, aga ei oska”. Pani joonlaua paar korda tema tööde peale ja kuulutas välja otsuse: „Rauli ei tohi keegi õpetada, ta on  leidnud oma tee, mida meie alles otsime”. Raul Meel oli sellest algul löödud, aga tagantjärele on ta Tõnis Vindile tänulik. Ei mingisugune õpitud tarkus, kunst ega füüsika, ei ole pääsenud tema intuitiivset meelt segama. Raul Meel rõhutab alati, et lähtub oma töid luues eelkõige talumehevaistust. 1973. aastal, „Eesti taeva all” sünniaastal, määras kunstiteadlaste žürii lehele „Eesti taeva all FSO” aasta parima graafilise lehe preemia, mis aga võimude nõudel tühistati.       

1974. aasta Tallinna graafikatriennaalile sarja  vastu ei võetud. Samal aastal õnnestus sokutada sarja kaks tõmmist Frecheni graafikabiennaalile, kus „Taeva all CM180/CS” II preemia võitis. Saatnud oma pildid teele Lääne-Saksa taeva alla, jõudis kunstnik äratundmisele, et taevas on üks, ning edaspidi jäigi pealkirjaks „Taeva all”. Edasi seikles „Taeva all” Székesfehérváris, Leningradis, Ljubljanas, New Yorgis, Bostonis, Helsingis, Vilniuses, Bonnis, Berliinis, Varssavis, New Jerseys. 1989. aasta isikunäitusel Kadrioru  lossis jõudis „Taeva all” esimest korda avalikule näitusele Eestis. 1993. aasta novembris lennutas Vabaduse väljaku nurgale pandud pomm kümme tõmmist Estonian Airi kassade saalist õhku. Selle pauguga võib panna punkti Raul Meele ühe graafilise sarja loole, aga sellega ta looming muidugi ei piirdunud. Tema edukamate esinemiste tunnustuse pitseeris vastuvõtt rahvusvaheliste graafikabiennaalide põhiauhindade võitjate klubisse.  Niimoodi said alguse konkreetse luule lend ja elektroni lennu luule, mis sellel aastal Munkadetagusesse torni jõudsid. Kuus korrust on täis Raul Meele lugusid. Ükski ta lugu ei ole üheti mõistetav, ning igal külastajal on voli kogu torn omatahtsi üheks looks kokku liita. Näitus algab Suure Idajõega, mille kohta autor kirjutab: „Mu silmade vaate ees üsna lähedal voolab vasakult paremale tugevavooluline jõgi, mis enamasti kevadpäikese valguses  läigatleb sinisena, rohelisena, roosana, punasena, hallina, mustjana, hõbedasena, kuldsena, tumedamana, heledamana. Minu vaatepunktile lähedal või kaugemal tõusevad põhivoolu pealispinnale nähtavale kiiremad veevoolukesed ja keerised, mis kiiresti erivormudes peatselt varjuvad. Teinekord hüppab justkui kala välja ühest-teisest erivoolust. Aga ta ei ole kala, see on hoopis mingi kuju, kujund. 

Kui jõuan tolle kuju mällu püüda, siis võin taga edasi töötada. Püüan läbi paljude otsivate mõttekatkete, tunde- ja emotsiooniseoste jõuda  kõige puhtama aistinguni, mida selle kujuga võin siduda. Kuna olen kunstnik, luuletaja, siis võin nõnda leitud kujundiga oma kunstiteoseid teha.” Suure Idajõe vool on tähistatud samuti katkendjoonte ja joonekestega nagu liikumised „Taeva all”, aga seekord keset pilti läbi laiuva paberivälja, kulgedes vasakult paremale ehk läänest itta nagu Emajõgi. Üks leht erineb teisest ainult virvenduse, lainelaiuse võrra. Meelerahu poolest ei erine üks leht teisest  karvavõrdki. Iga leht portreteerib ühte lõiku jõest, mis on kaetud säbruse võrguga. See võrk kannab endaga kaasas lõpmatult erinevaid võimalusi, kaasa arvatud lood, mis Munkadetagust torni mööda üles tõusevad. Sealt võrgust leiab meepurgid, mis kõrval asuvasse müüriorva ritta on seatud, nende teekonnad kodupaigast linna ja jalgrajad igast purgist tarudeni, kui abikaasa Mari Saat Meele meele saatis. Ja mesilaste lennujooned tarudest kahe miljardi õieni.  Ja suhkrukorallid, mis mee sisse kristalliseeruvad. Ja vihmakardin teisel korrusel, mille tagant uhutud vikerkaare osoonirikka puhtuse asemel hoopis märja koera vänge hais ninna hakkab. Ent vikerkaare asemel kerkib Väikese Munamäe kuppel kolmandal korrusel. Ju tõttab koer sinna Väikese Emajõe sängi kaevama. Lõpuks tõuseb Suure Idajõe pinnavirvendusest kogu maa, mida hoida käte vahel nagu sarjas „Kallistus”, mille Mari Saat Munkadetaguse neljandal  korrusel sisse juhatab: „Alguses oli Sõna… / Ja Sõna sai lihaks / Kumb on siis tõelisem? / Kas puu on veel puu, kui kaob teda kujundav mõte? / Kas maja on veel maja ja tee veel tee, / kui kaovad elanik ja teekäija? / Enne kui saavad tekkida maja ja tee, / peab ju olema kujutlus kodust ja teekäijast?”.     

Niimoodi tekkinud maal tõstavad häält linnud viiendal korrusel ning Munkadetaguse torni krooniks kuuendal korrusel sai Saalomoni ülemlaul üheteistkümnes keeles üheteistkümnel  lehel. Linnulaulud on esitatud nii konkreetsel kujul nagu konkreetses luules võimalik ehk kaldkirjas inimhäälikuliselt linnuhääli matkides nagu linnuvaatleja käsiraamatus. Saalomoni ülemlaulu „neiu, pane mind pitseriks südamele, pitseriks oma käe peale, sest arm on vägev kui surm, kirg on kange kui kalm” on seatud püsti keset paberilehte nagu voolitud vorm keraamiku kedral. Trükitähtedest ja sõnadest kokku keerutatud kuju.     

Enne kui konkreetse luule kirjeldamisega  edasi minna, tuleb meenutada, et see on siiski sellisena sihilikult loodud, üldistatud konkreetne tekst. Päris konkreetseks tekstiks jääb ikka see, mida leiame telefoniraamatust, tapeedi alt ajalehtedelt, postkasti visatud valimiste spämmist, ilukirjandusliku teose lehekülgedelt. Päris konkreetseid tekste ei kujundata sümbolkujutisteks, need tekstid lihtsalt küljendatakse. Päris konkreetne tekst ei ole midagi enamat kui trükitähtede ämblikuvõrk, mis saab  ilmseks siis, kui silmitseda võõrkeelset arusaamatut trükist. Kui meile on seda keelt õpetatud, siis vahel üritame õpetuse järgi ka lugeda. Ent kui silmal vabalt uidata lasta, hakkab see ka emakeelses „ämblikuvõrgus” geomeetrilisi kujundeid, mustreid ja pilte otsima. Raul Meel kinnitab, et kunstnik ja luuletaja mõlemad töötavad kujutluspiltidega. Mida võib näha eri keeltes trükitud ülemlauludes? Raul Meel annab vaataja meele vabaks. See on püha, ent  ka elurõõmus laul. Et pühakirja võtmes kujunevaid pilte vaataja jaoks mitte ette ära rikkuda, pakun välja võimalikult teemakohatud tõlgendused. Näiteks: vene возлюбленная tõmbab lõõtsa ja laulab tšastuškat; ameerika beloved on Chrysleri pilvelõhkuja; soome neido pritsib kui pihku pigistatud longeri purk; ainult eesti neiu meenutab õigeid inimproportsioone nõtke kaela ja Coca-Cola pudeli kehakumerustega, kokteilikõrs valmis. Saalomon on kuningate  kuningas, aga oma silm on kuningas

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming