Mees, kes lavastab oma peas näidendeid

Reet Varblane

Mõned võimalused Andres Tali kunsti mõistmiseks        Viimaseid päevi on Tallinna Kunstihoones vaadata Andres Tali seni suurim isikunäitus. Väljapanek on saanud igati positiivse vastukaja: ka need väljaanded, mis viimasel ajal kunstielus toimuvale just eriti tähelepanu ei pööra, on pidanud vajalikuks Tali näitusele reageerida, see tausta ning tähendusvälja asetada. Tõsisemat käsitlust tuleb veelgi: Jan Kausi tõlgendus Vikerkaares, loodetavasti KUN ST.EE- s, ehk ka Estonian Artis. Ka Sirbis tuleb tagasivaatavalt psühholoogi ja meesuurija Jüri Uljase käsitlus. Sellele vaatamata on publikumenu, isegi -huvi olnud kesine.     

Andres Tali näitus on esteetiliselt täpne ja terviklik, tähenduslikult mitmetasandiline, intellektuaalselt väljakutsuv ning pakub ka emotsionaalset pinget. See ei ole hõlpsasti haaratav laiatarbekaup, kuid pole ka hermeetiline valitute ringi klaaspärlimäng. Andres Tali kunst kõnetab vaatajat, kuigi dialoogi tekkimiseks on vaja süveneda, aga empaatia ning süvenemiseta  ei teki ühtegi dialoogi, vaid pealispindne loba ja üksteisest möödarääkimine. Andres Tali kunstiga tulevad kaasa gümnaasiuminoored (mul oli väga hea kogemus Vanalinna hariduskolleegiumiga) ning pole ühtegi põhjust, miks see peaks jääma võõraks üle keskea vaatajale. Andres Tali kõneleb oma, keskealise inimese (mehe) kogemusest, aga just nii, nagu haritud intelligentsed inimesed seda praegusel ajal ikka teevad: potentsiaalse vastuvõtjaga ühise  pinnase saamiseks ühendavad oma, isikliku kogemuse kultuurist saadud elamusega, sünteesides sellest midagi, mis ei ole omane mitte ainult talle (või temasugustele), vaid laiemalt meie sootsiumile, isegi ajale.   

Intellektuaalne emotsionaalsus 

Andres Tali näitus assotsieerub möödunud sügisel Stockholmi Moderna Museetis eksponeeritud  Mary Kelly väljapanekuga, just neis mõlemas peituva emotsionaalse intellektuaalsuse (aga ka intellektuaalse emotsionaalsuse) tõttu. Mary Kelly näitus oli isiklikum, iseäranis tema krestomaatilised sarjad nagu „Post-Partum Document” (1973–1979) või „Primapara” (1974), mis põhinevadki kontseptualiseeritud isiklikul naise (ema) kogemusel, aga Kelly ja Tali viis, kuidas nad kõnetavad vaatajat, temaga suhtlevad, on väga sarnane. Sattusin Moderna 

Museetisse kolmapäeva õhtupoolikul: Mary Kelly näitusel oli vaid kaks keskealist meest, kes pildistasid teineteist installatsiooni „MultiStory House” („Paljukorruseline maja”) ees ja sees, kuigi teistel näitustel oli üsna rohkesti publikut. Mary Kelly näitus oli pealkirjastatud kui dialoog („Four Works in Dialogue 1973– 2010” / „Neli tööd dialoogis”), seda eelkõige Kelly kunsti sees, kunstniku hoiakute ja arusaamade teisenemise mõttes, kuid ei puudunud  ka väljapoole suunatud dialoogi mõõde.       

Andres Tali on nimetanud oma seni suurima  (loodetavasti see nii ei jää) isikunäituse „Väljumiseks” või „Väljapääsuks” („Exit”), tõmmates otsekui joone alla sellele, mida ta on siiani teinud. Kui Mary Kelly väljapanek oli nelja väga mahuka, süvenemist ja aega nõudva projekti dialoog, esimene neist oli valminud 1970ndail ning viimane spetsiaalselt Moderna Musseti näituseks 2010. aastal, siis Tali tagasivaade piirdub 2003. aastaga. Kuid see ei ole pelgalt viimase kaheksa aasta kokkuvõte (n-ö  Andres Tali XXI sajandi looming), see on kunstniku varasema loominguga võrreldes sisuliselt uus lehekülg: 2004. aastal Tallinna Linnagalerii näitusel „Iha ja igatsuse instrumendid” (seeria esimene töö „Ma lugesin palju” oli tehtud 2003. aastal) kunstnik mitte ainult ei kasutanud talle uut (värsket) meediat, s. o fotot ning videot (installatsiooniga põimitult oli ta seda ka varem teinud) ning autoportreelist kujundit, vaid on jäänud selle juurde praeguseni.  2006. aastal lisandusid lingvistilised tööd ehk siis tekst kui visuaalne tervik. Nii et Kunstihoone näituse pealkirjast lähtudes „ei välju” Andres Tali mitte kogu oma loomingust, vaid fotost kui spetsiifilisest meediumist ning iseenda kujutise ehk siis autoportreelise kujundi kasutamisest. „Väljumine” ei pea tähendama loobumist, uue tee valimist, aga see osutab (vihjab) teatud kokkuvõtte tegemise, enesessevaatamise vajadusele, ehk ka dialoogile enda  sees, oma tööde dialoogile. 

Suktsessiivsed jadad 

Näituse alapealkiri „Mittelineaarne narratiiv” sisaldab veel ühte vihjet: vihjet jutustamisviisile, kuigi kunstnik ei kasuta suupärast sõna „jutustus”, vaid n-ö filosoofilisema kõlaga „narratiivi”, paigutades selle epiteedi „mittelineaarne” abil kindlasse aega, hoiakute raamistusse („suurte ehk siis kõiki ühendavate lineaarsete narratiivide aeg on möödas”). Kunstniku fotomeediumis teostatud autoportreelise kujundi põhistes jutustustes ei ole mõtet  otsida teda avavat terviklikku lugu. Need on paljude pisilugude (mitte tähenduslikus mõttes) fragmendid, alguse ja lõputa katkestused, mis ometi pakuvad vaatajale äratundmist (nii rõõmu kui kurbust, olenevalt vaataja isiklikust ja kultuuriliselt kogemusest). Need on avatud tegevusjadad: ei suru vastuvõtjale midagi peale, aga ei ole tema suhtes ka tõrksalt, tõukavalt tummad. Psühholoog Voldemar Kolga nimetas neid jadasid „suktsessiivseteks” ehk  järjepidevateks, kestlikeks ridadeks, kuigi kestlikkus, jätkusuutlikkus ei peitu niivõrd selles, mida vaatajale näidatakse, mis pildil on, vaid pigem selles, mida seal pole. Jan Kaus kõneles puudumise poeetikast.     

Esimesed, „Iha ja igatsuse instrumentide” sarja kuuluvad jutustuste jadad on kunstnik paigutanud ühele pildile, loonud nende abil keskaegse kunsti kõnetusviisiga sarnaneva visuaalse terviku. Vaataja hoomab korraga nii jutustuse ühte osa kui ka tervikut, iga järgmine osa erineb õige pisut eelmisest, nii et jutustus kui tervik (või fragment, mille kunstnik vaataja  ette toob) kulgeb väga aeglases tempos, märksa aeglasemalt kui reaalses elu. Seda aeglast tempot jätkab Tali ka oma viimastes jadades. „Iha ja igatsuse instrumentide” suhteliselt frivoolsele (klišeelisele) pildilisele tasandile on kunstnik lisanud tekstilise tasandi, mis, tekitades vaatajas ilmselt kerget segadust, loob märksa laiema tähendusvälja. Nii näeme töös „Ma lugesin palju” erootilise (või isegi pornograafilise) visuaalia (kaadriteks lahti võetud filmi) esteetikast lähtuvat noore naise paljastatud tagumikku, millelt kellegi (esitatud pildijadast lähtudes mehe) käed rebivad viimasegi katte, ning sellele asetatud teksti, mis algab sõnadega „I used to read a lot” ning lõpeb „but not any more”. Alguse- ja lõpuridade vahele jäävad praeguse vasakpoolse intellektuaalse maailma populaarsete filosoofide nimed Marxist (keda on kaks korda nimetatud) Marcuse, Heideggeri, Hegeli, Freudi ja  Kristevani välja ehk poliitmajanduslikust analüüsist postfeministliku psühhoanalüüsini. Ka samasse sarja kuuluvas „Mõnikord öösel”, kus visuaalne järgnevus (must pidulikku ülikonda riietatud kunstnik vähkreb voodis õhtukleidis kauni naise kõrval) ning seda saatev tekst, mis kõneleb ootusest, et midagi peaks juhtuma, kuigi lükkab selle ootuse täitumise tulevikku („not tonight”), loovad kumbki emotsionaalselt erineva tähendusvälja. Tegemist on küll  nüansiga, aga siiski.     

Kuigi kunstnik kasutab enesekujutist, ei saa neist jutustustest, iseäranis viimase aastate omadest, midagi tema kohta, tema elust teada. Samas on musta ülikonna, valge särgi  ning tumeda lipsuga keskealine valge mees väga tugev kultuuriline kujund ning rääkigu kunstnik ise, mis tahab – et ta on ennast modellina kasutanud vaid praktilistel põhjustel –, sellise kujundi kordumine tööst töösse ja aastast aastasse räägib keskealise heteroseksuaalse (esitusloogika) mehe tähendusest, staatusest ning selle küsimärgi alla panemisest. Andres Tali autoportreeline kujutis on diskontinuiteedi ajastu mehe metafoor, tema kimbatuste,  ootuste, pettumuste kujutamine.   

Vaataja manipulatsioon     

Andres Tali on romantiline jutustaja, poeetiliste lühivormide looja. Tema tekstilised pildid ei tekita vaatajas mitte ainult visuaalse, vaid ka lõhnalise illusiooni, enamgi veel – neis sisalduv rütm lausa nõuab, et need kõval häälel ette loetaks. Kuid Andres Tali ei ole ei moralist ega ka positiivse simulatsiooni looja. Ta ei ole ka hirmu ja õuduse, depressiooni ning Angst’i külvaja.  Tema kiretud (ausad) jutustused räägivad tema enda kujutise (omakujundi) kaudu millestki, mida ta on näinud (unes, ettekujutuses), kuid et sellel oleks rohkem kaalu (tekitaks vaatajas suuremat äratundmist), siis esitab ta jutustuse viisil, kuidas seda on varem tehtud kas mõnes raamatus, filmis, laulus või maalil. Andres Tali teab väga hästi, et ükski situatsioon ei ole enneolematu, miski ei ole kultuurist puutumatu, aga ta teab ka, et isiklik puudutus, äratundmine  teeb kultuurilise žesti vaatajale lähedaseks, laseb vastuvõtjal sellega ennast samastada. Andres Tali ei valitse mitte ainult teost (seeriat, jada), vaid väljapanekut kui tervikut. Enamgi veel: ta manipuleerib vaatajaga, määrab ta liikumisrütmi ja -kiiruse, esitades kõrvuti suuri, suhteliselt pika, kuid väga hea rütmiga tekste ning minimaalse kontseptuaalse žestiga (must joon valgel pinnal, suurendatud tabletid) töid, sekka plakatiformaadis pildilisi jadasid ja n-ö katkestusele, veale üles ehitatud videosid. Näitusega kaasneb kummaline efekt: vaatajale ei suruta midagi peale, talle jäetakse näiline vabadustunne, kuid iga tema samm on kontrolli all. Vaataja on vaba, ta võib alustada näituse vaatamist teisest või ka kolmandast ruumist, eirata esimesena silma hakkavat suure saali keskele paigutatud videopilti „End” („Lõpp”), kuid ometi on lavastaja Tali kohal, sest just tekstide viimased laused nagu „vanemad  said, mis tahtsid”, „koju sõidan ma alati teist teed mööda” või viited nagu „jänestest ei saa ma rääkida” on kõige olulisemad. Täpselt samuti, nagu enamiku pildijadade mehefiguurita esimene ja viimane pilt.       

Aga kas puuduvast saab väljuda? Mis tuleb pärast puuduvat? 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming