Meie ja nemad kesk seksi ja maastikke

PEETER HELME

Helmut Newtoni näitus on avatud Berliini Fotomuuseumis (Jebensstraße 2, Bahnhof Zoo kõrval) 5. VI ? 31. I 2005 Helmut Newtoni näitus Berliinis algab seeriaga ?Big Nudes?, viie iseteadva ja oma alastust häbitult esitleva neiu üle-elusuuruste mustvalgete fotodega. Endises Preisi ohvitseride kasiinos, praegu fotomuuseumi ja Helmut-Newton-Stiftungit majutavas imposantses klassitsistlikus hoones Bahnhof Zoo kõrval on väljas äsja lahkunud vanameistri kaks väljapanekut ?Us and Them? ja ?Sex and Landscapes?.

Häbitus

Newton poseerib häbitult oma fotograafist abikaasale: daamikübar peas, hommikumantel seljas ja kõpskingad jalas, istub ta hotelliterrassil. Samuti teeb Newton häbituid fotosid alasti Brigitte Nielsenist, ükskõikselt sigaretti süütavast abikaasast, kellel on seljas ärinaise kostüüm, mille avatud dekoltee paljastab rinnad.

Kaamera ette on jäänud arvukad noored naismodellid, kellest õhkub depersonifitseeritud tühjust, XX sajandi väsimust või siis hoopis esteetilist lahtiütlemist oma minast. Olenemata sellest, kas tegu on aktifoto, sadomasohhistliku stseeni või hoopis kurguni kinninööbitud ülikonnas patjadel lebaskleva ja monoklit kandva Karl Lagerfeldiga, üks jääb kõikjal samaks: need inimesed on nukud, antropomorfid, mitte lihast ja luust, hinge ja vaimuga inimesed.

Mis see muud on kui neoklassitsistlik esteetika oma puhtaimal ja samas kauneimal, utoopilises mõttes ihaldusväärseimal kujul? Vaat et kõige täiuslikumal kujul ilmneb see fotol ?Violetta? (1979): voodil lamab noor alasti naine, suitsetades mõtlikult (või just tuimalt) sigaretti, kusjuures tema paksult värvitud huulte vahelt siugleb valge sigaretisuits. Räiges kontrastis õhustikult Ingres?i subtiilset ?Suurt odaliski? meenutava tööga on daami parema käe paljastatud karvane kaenlaauk. Räige? Häbitu? Just nimelt. Kuid ka irooniline.

Nagu Leni Riefenstahli ?Olümpias?, on siingi tegu füüsilise ilu kummardamisega, mille hinnaks on indiviidi ületamine. On siiski üks oluline vahe, erinevalt Riefenstahlist või natsi-Saksamaa esikujurist Arno Brekerist on Newton sõltumatu ja irooniline. Kõige tugevamalt tuleb see esile ühes ca 150×150 cm autoportrees, kust vaatab vastu kergelt muigvel, vahest lausa veidi lihtsameelse ilmega mustas polosärgis juut. Ei, mitte mingisugune elutark juudi rabi või kirjanik a la Singer või Bellow, vaid pigem entertainer nagu Leonard Cohen, kahtluseta intelligentne, kuid ka süüdimatu ja rõõmsameelne. Kuid kas ainult?

Väsimus

Paljudes Helmut Newtoni töödes valitsevas umbses, pärastlõunase pilvituse all uimaselt ägavas maailmas on oma kehastuse leidnud juba ülal mainitud XX sajandi väsimus. Selle üks paremaid näiteid, mis toob ühtlasi ka silme ette ?American Psycho? õõnsa maailma, on ?Office Love? (1976). Nagu läbi lukuaugu piilutud kontoris on töölaual selili alasti naine, kelle peaaegu täiuslike rindade kohale on kummardunud ðiki ülikonnaga noormees. Kahtlemata kaunis stseen. Kuid nagu paljudel Newtoni piltidel on siingi üks ?aga? ? kõigest hoovab staatilisust, tundub, nagu oleks kontori õhk köhima ajavalt tolmune ja kogu stseen liiguks aeglaselt kleepjas siirupis.

Kuid see pole siiski kõik. Lisaks kummalistele, seksuaalperverssustele vihjavatele situatsioonidele või lihtsalt toorele liha demonstreerimisele hakkas Newton vanuigi tegema ka merevaateid. Nagu enamik näitusel eksponeeritud töödest, on needki mustvalged. Mitmed on öised, neist peegeldub vastu igatsust, troopilist soojust ja intiimsust. Eksponeerituna näituse teises osas ?Us and Them?, moodustavad need meeldiva kontrasti hiiglaslikele paljastele ihudele ning nende veelgi hiiglaslikumaks suurendatud detailidele. Tekib tunne, et selle hollywoodliku õudusunenäo kõrval on olemas ka teine, kena ja armas maailm, kus ilu, soojad tunded ja romantilised õhtud on veel võimalikud.

Selles mõttes eksivad need, kes peavad Newtonit ainult tiiraseks vanameheks, kes surmatunnini lasi noortel naistel end kaamera ees alasti võtta. Pigem tundub, et Newton oli kogu elu süüdimatu, hõljus kõige selle kohal, tundis ilmselt lapsikut, kuid kindlasti mitte erotomaanlikku rõõmu teda ümbritsenud naistest. Sellele näivad viitavat ka mitmed pildid tema abikaasast June?ist (kunstnikunimega Alice Springs) ja mitmed viimase enda ülesvõtted Helmut Newtonist. See häbitus või hoolimatus vaataja suhtes leiab groteskse väljenduse fotos, millel on kujutatud hingamisaparaadi all lamavat Helmutit koos oma pea tema laubale surunud June?iga, tehtud vaid mõni tund enne kunstniku surma käesoleva aasta 23. jaanuaril. Pildi pealkirigi sobib suurt osa Newtoni elust haaranud mängu tähistama: ?Us?, ?Meie? näitab lausa üksüheselt, et Helmut Newtoni arvates polnud tähtis ei publiku ega kriitikute arvamus, vaid ainult rõõm ühiselt elatud elust. Elust, mille sisuks oli fotokunst.