Meie ja pagulaskunstnikud

Livia Viitol

Näitus „Eesti kunst paguluses” Tartu  Kunstimuuseumis 24. II – 1. V, Kumus oli näitus väljas 3. IX 2010 – 2. I 2011. Väliseesti foto näitus oli Kumus 8. X – 19. XII 2010.  2010. aasta 2. septembril Kumus ja tänavu 23. veebruaril Tartu kunstimuuseumis avatud Eesti pagulaskunsti näitust võib pidada senise Eesti kunstiloo oluliseks täienduseks. Samas on tegemist ajamärgiga, ühe ajastu lõpu ja uue algusega. Hakkavad ju Teise maailmasõja põgenike põlvkonda välja vahetama need, kes on välismaale siirdunud töö, õpingute ja/või perekonna loomise tõttu. On aga neidki, kes  rändavad mööda maailma muil põhjusil. Väidetavalt oli 1944. aastal läände läinud umbes 100 kunstnikku. Tuntud kunstnike kõrval oli nii äsja mõne kunstiõppeasutuse lõpetanuid kui ka neid, kel õpingud alles pooleli. Igal pagulasel oli oma saatus, ent kõigile sõjapõgenikele tähendas pagulus eelkõige traumat. See aimub väliseestlaste mälestusi ja päevaraamatuid lugedes, sellest kõnelevad ka sõjajärgsetel aastatel valminud kunstiteosed. 

Väljapaneku koostajad on aluseks võtnud ajatelje. Pilt pildi haaval viiakse vaataja aja sisse. „Aeg” ongi eesti pagulaskunstinäituse olulisemaid märksõnu. Näitusel ringi vaadates meenub tahes-tahtmata vana kõnekäänd: aeg annab arutust. Näitus tervikuna ongi üks suur „aja arutus”. Ehkki väljas on põhiliselt  kolme maa, s.o Rootsi, Kanada ja Ameerika Ühendriikide pagulaskunstnike tööd (lisaks ka Prantsusmaale siirdunud skulptori Maire Männiku skulptuurid), hämmastab vaatajat nii väljapaneku mastaapsus, pagulaskunstnike arvukus kui ka panus meie kunstilukku. Mainimata jätta ei saa ka emamaal seni enamasti tundmatute eesti päritolu kunstnike esilekerkimist: Tiit Raid (s 1940), Enn Erisalu (1943), Jaan Põldaas (1948), Uno Hoffman (s 1955),  Eva Palo (s 1959), kellest kolm viimati nimetatut on pagulaste järglased. On aga veel üks oluline asi, mis seondub kunsti juurde kuuluva vabadustundega: erinevus surveta ja surve all tehtud kunsti vahel. See saab selgeks kohe, kui vaadata Kumu sõjajärgsete aastate püsiekspositsioone.       

Kuidas meie neid teame?       

Eesti pagulaskunstnike tööd hakkasid kodu  Eesti publiku ette jõudma 1990ndatel. Esimene suurem ülevaatenäitus sai teoks 1994. aastal Eesti kunstimuuseumis Tiina Abeli kureerimisel. Kui võrrelda omavahel kunstnike ja kirjanike tagasijõudmist kodupubliku ette, tuleb tõdeda, et kirjanike „naasmine” algas märgatavalt varem. Väliseesti kirjanikest ja nende läänes ilmunud raamatutest teati Nõukogude okupatsiooni ajal rohkem kui väliseesti kunstnike uutest töödest. Vanu kunstnikke mäletati  sõjaeelsel ajal saavutatu põhjal. Uuesti jõudsid pagulaskunstnikud kodueestlaste ette pagulusse läinud eesti autorite raamatute kujundajate ja illustreerijaina, harvem mälestusteraamatute autoritena. Võib tunduda kummastav, kuid nii mõnigi Eesti Kirjanike Kooperatiivi või Orto logoga raamat, mille kaanel Eduard Ole, Endel Kõksi, Karin Lutsu, Otto Paju või Abel Lee pilt, võimendas sõjajärgsete põlvkondade teadvuses väliseesti tähendust rohkem kui kõik  muu.   

Pagulaskunstnike nähtavakstegemisel kodu-Eestis on olnud oma roll muuseumidel ja kunstiteadlastel, kelle hulgas on ka selle näituse kuraatorid (Tiiu Talvistu, Reet Mark, Kersti Koll), ning kunstiühingul Pallas ja selle kirjamehest esimehel Enn Lillemetsal, kelle sulest pärineb osa tekste ka näituse kataloogis. Omamoodi fluidumi loojaks on olnud luuletaja Indrek Hirv, kelle sulest hakkas 1990ndate  keskel (põhiliselt ajalehes Postimees, ent ka muudes perioodilistes väljaannetes) ilmuma kunstnike- ja kunstiteemalisi esseid. Neid on koondatud mitmesse kogumikku, millest viimane, „Klaaskübara all” ilmus 2004. aastal. Pagulaskunstnikest on siin juttu nii Hans Tsirgist, Jaan Grünbergist, Agaate Veeberist kui ka Eduard Wiiraltist. 2010. aastal jõudis Päevalehe mälestuste sarjas lugejateni Eduard Ole „Suure maantee  ääres” I ja II , mis avaldati Rootsis juba 1972. aastal. 

Pagulaskunstnike hulgas oli kirjanikkegi. Näiteks Arno Vihalemm (1911–1970), kes õppis Pallases maalimist ja graafikat ning osales kunstinäitustel juba enne põgenemist. 1950. aastatel Vihalemma stiil muutus. Noil aastail  valminud ekspressiivsetes töödes („Hüään”, „Intellektuaalne daam”) on raskepärasust, kuid ka mängulisust. 1958. aastal ilmus Arno Vihalemmal mapp linoollõikeid koos luuletustega pealkirjaga „Marionetid”. 

„Kogu aga tee valmis – saada kõik luuletused muudkui aga siia, mis ümber kirjutamist tahavad, saab tehtud – töö kiire ja korralik, nagu kodumaal kingsepa sildi peal. Miks Lepik kogutuid välja tahab anda? Noh, tema on üheliini  mees. Sina kargad kunsti kallale, kui luule ei istu või kui arvustus liiga teeb ja vastupidi…” Nii arvab Vihalemma mitme liini meheks olemisest kirjanik ja kultuuritegelane Arvo Mägi aastatel 1955–1959 kestnud kirjavahetuses. Tõelisteks ilmumiteks olid nõukogude ajal sugulastel külas käinute taskus üle toodud Mana ja Tulimulla numbrid, mille veergudel lahati ka kunstiküsimusi. Vahetevahel sattus pagulaskunstnikke ka kodu-Eestisse. Mäletan  hästi, et kui 1970. aasta suvel käis siin skulptor Maire Männik, külastas ta ka minu ema, skulptor Erna Viitoli 50. sünnipäevaks Vabaduse platsi (tollal Võidu väljaku) kunstisalongis välja pandud isikunäitust. Männik kirjutas näituse külalisteraamatusse paarirealise tervituse ning lisas ka oma koduse aadressi, mille kellegi valvsad sõrmed juba samal päeval välja rebisid …       

Üllatused ja avastused 

Alustada tuleks Hans Tsirgi Geislingeni DP-laagris valminud söejoonistustest. „Juba tehnika –  süsi – on oma raskuses ja lihtsuses eestilik, ent Tsirgi puhul on eestilik ka tumedates sisemaastikes avalduv hing – valulev ja ülitundlik. Must söejoon on seejuures jõuline … justkui kuutõbise kindlameelsust oleks neis suurtes tumedates piltides. Ja nüüd tuleb meelde, et Tsirk töötas kõik need kunstis viljakad aastad tegelikult ju hingetohtrina…”, on 2001. aastal Tsirgi toona Eestis eksponeeritud näituse kohta kirjutanud Indrek Hirv („Klaaskübara all”, Ilmamaa, lk 40). 

Tsirgi söejoonistuste ja Salome Trei õrna pliiatsijoonega üles tähendatud laagrielu argipäevapiltide kõrval tundub Eduard Rüga erksavärviline monotüüpia mehest, kelle rinnale on joonistatud põgenikustaatusele osutavad tähed DP (displaced people) ja kes seisab, piip suus, põleva taeva taustal (tõenäoliselt on tegu autoportreega), kunstnikuidentiteedi manifestina. Kümme aastat USAs keemiatehases töötanud Tartu Pallases graafikuhariduse  omandanud Rüga oli aastatel 1948–1960 Eesti Kujutavkunstnike Ühingu esimees. Enn Lillemets kirjutab näituse kataloogis, et Rüga oli ainus Pallase õpilane, kelle tööd valiti 1939. aastal eesti kunsti rändnäitusele Itaalias, Ungaris, Poolas ja Belgias, „kusjuures Rooma ja Antverpeni muuseumid omandasid kahe tema teose tõmmised”. (Eesti kunst paguluses, Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 374). Rüga ei võtnud  endale USA kodakondsust, vaid elas Ameerikas Eesti Vabariigi kodanikuna. Tema suhtumisest vägivallapoliitikasse kõneleb ka 1956. aastal valminud värviline linoollõige „Ungari vabadus”. Üllatuslikkust pakub ka pallaslase Endel Kõksi looming. Geislingeni DP-laagris sai Kõks innustust saksa kunsti sõjajärgsest ekspressionismilainest, 1950ndate keskel avastas Kõks enda jaoks abstraktse kunsti, selle tulemusel valmis näiteks 1963. aastal tuumafüüsikast,  elektroonilisest muusikast ja eksperimentaalfilmist mõjustatud sari „Elektroonika”. Ent ehkki Kõks huvitus ka popkunstist, ei hüljanud ta figuraalsust. Seda tõendab ka tema 1973. aastal valminud Lakewoodi eesti Püha Vaimu kiriku altarimaal, mis väljas ka sellel näitusel. Üllatusmoment tekib ka pagulasskulptorite töid vaadates. Nii moodustab abstraktset skulptuuri viljelnud Adele Ulm-Augustase (1908–2000) (NB ! „Väike võõras”) ja Helmi  Hermani (1916–1994) – oli tuntud ka maalijana – loodu koos Ernst Jõesaare vormivõimsate skulptuuridega („Janu”, „Protest”, „Hirm”, ”Mälestus I”) vormi rõhutava koosluse, millele vastanduvad Maire Männiku õhulisust, kergust ja kõrgust rõhutavad „Linnud puuris”, „Rändavad linnud” ja „Rütmid”. Need tööd jäid kunstnikul kavandi-staatusesse, kuid materjali viiduna võiks üks nende hulgast leida koha Maire Männiku sünnilinnas Tartus …   

Selle näituse suurimate avastuste hulka tuleks arvata Juhan Hennoste (1919), kes õppis aastatel 1938–1939 Tallinnas Riigi Kunsttööstuskoolis ja astus esimest korda näitusel üles 1943. aastal Tartus. 1949. aastal Saksamaalt USAsse emigreerunud kunstniku loominguline aktiivsus saavutas kõrgpunkti 1950ndatel. Tema toonased maalid on kantud sugestiivsest üksindus- ja ängitundest, ent neis on peidus tugev annus ülendavat  estetismi („Tüdruk linnuga”, „Keelatud veed”, „Laua taga istuv tüdruk”). 

Avastuste hulka kuulub ka Rohukülast pärit 12aastaselt koos perekonnaga paadipõgenikuna Rootsi sattunud Enno Hallek (1931). Muide, just Hallek on olnud Rootsi esimesi popkunsti viljelejaid. Tema seinale maalitud ja vineerist valmistatud kaasaskantavad päikeseloojangud on selle näituse naelu. Neid vaadates kogesin vahet, mida tekitab kontekst ja töö asukoht: üks asi on  vaadelda Halleki päikeseloojanguid Stockholmi Moderna Museet’i ekspositsioonis, teine Eestis, kus kontekst annab lisatähenduse. Ka 13aastaselt sõjapõgenikuna Eestist lahkunud ja praegu Kanadas elava kunstniku, pikka aega ka kunstiõppejõuna tegutsenud Rutt Tulvingu looming kõneleb tugevast ja andekast loojanatuurist. Tulvingu identiteediküsimuse tõlgendused algavad mehe ja naise identiteeti käsitlevate teostega ning jõuavad välja rahva  identiteedini. Tal on töid, mille märgisüsteem hõlmab ka mäluteemat. Tulvingu loomingu teevad põnevaks vihjelisus ning tasakaal, mis valitseb teoste intellektuaalse ja tundmusliku pooluse vahel.        Pagulaskunstnike avastamise jada jätkavad optilist illusiooni moodsas skulptuuris edukalt  kasutanud Ville Tops ning maalikunstnikud Kristiina Kauri (Jaan Tõnissoni lapselaps), Andres Kingissepp, Epp Ojamaa, Sirje Okas-Ainso, Merike Lugus, Mari Simulson ja Uno Hoffmann. 1955. aastal sündinud Hoffmann on loonud täiesti erilise raamatu, laiendades sellega raamatu objektsust.       

Müstiline maailmatunnetus 

Müstiline maailmatunnetus iseloomustab Hermann Talvikut, Agathe Veeberit, Eduard Wiiraltit, Karin Lutsu, paguluses nägemise peaaegu kaotanud Jaan Grünbergi ning seda aimub Anu Uustalu (sündinud 1914, elab USAs Milwaukee’s) töödes. Müstilistena mõjuvad ka Tartu ülikoolis majandust õppinud ja Pallase õppejõududelt eratunde võtnud, 43aastaselt kunstiloominguga tegelema hakanud Osvald Timmase akvarellid. 

Neis kummastavais roostega maalitud piltides, mis inspireeritud asteekide ajaloost, kõneleb paberi auklikuks ja sõredaks söövitanud aeg ise. Abstraktse akvarelliga 1960. aastatel tähelepanu võitnud Timmas saavutas väga suure tuntuse ja tal oli nii Kanadas kui ka paljudes paikades üle maailma kokku tervelt 37 isikunäitust. Pagulaskunsti sümboliks ja selle näituse võtmeks on kuraator Kersti Kolli sõnul Eerik Haameri 1945. aastal loodud Ruhnu-teemaline  maal „Väljatõugatu”. Ent sellestsamast tundest kõnelevad nii Hans Tsirgi, Endel Kõksi kui ka Jaan Grünbergi miniatuursed, kosmilistena mõjuvad maastikud. See tunne aimub kodueestlastele seni tundmatu Erika Rootsi 1950ndate lõpul valminud „Külmetajatest”, Karin Lutsu 1960ndatest pärit õhupallisõitjatest, Ilse Leetaru 1977. aasta suletud väravaga „Vanast rohtaiast Eestis”, Mai Reet Vomm Järve 1980ndatel valminud Otepää kirikust, Ott Paju murtud pindadega Rakvere  lossivaremetest, Merike Luguse „Seotud peast” (mõlemad 1990ndatest), millele lisanduvad Peet Areni võõrsilolekut rõhutav „Neegri perekond” (1963) ning Sirje Okas-Ainso Ladina-Ameerika pagulasnaised 1970ndatest, kuid miks mitte vaadelda paguluse metonüümiat ka Juhan Nõmmiku Tuneesia maastikes. Just pagulase identiteedi teema tõuseb esile ka 1970ndatest pärit töödes, mille teinud ema ja poeg Leida ja Mart Org. See ei lahku kuni lõpuni ka Eduard Wiiralti  loomingust. Sellestsamast äratundest on kantud kunstniku viimaseid töid, 1952. aastal valminud „Rahutus” („Üksindus”). Uus põlvkond kunstnikke kannab seda tunnet edasi kui puudutavat mälestust. Näituse juurde kuulub ka pagulaskunstnikest valminud dokfilmiprogramm. Kinosaalis nonstopprogrammina jooksvad linateosed tekitavad ootamatult huvitava taustaefekti. Vaataja kõrvu jõudev Maire Männiku meloodiline hääl  mõjub nagu kuulutus sellest, et ükski neist ei lahku päriselt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming