Meie mitmuse teine

Hanno Soans

Tanja Muravskaja ja Eva Seppingu näitus „Meie” Draakoni galeriis kuni 26. III .  Prantsuse strukturalistlik filosoof Louis Althusser on ideoloogilise baaskonstruktsioonina tõlgendanud olukorda, kui keegi tänaval sind hõikab ja sa tunned end ära teise kutses ning reageerid, pöörad ümber, vastad ... Nii on ideoloogia tema arvates sisse kirjutatud juba kõige elementaarsemasse subjektivisatsiooni, peaaegu tingrefleksi tasandil toimivasse eneseteadvusesse kui sellisesse. Mina tasandilt  hoopis sügavamalt ja ilmsemalt on aga ideoloogia sisse kirjutatud kõikjale, kus tegu kuuluvustundega ja kasutusele tuleb see näiliselt nii vagur, aga samas nii ablas asesõna „meie”.  

See on esimene, lihtsaim ja seega salakavalaim sotsiaalne positsioneering – lühim viis saada kellegagi kokku kirjutatud. Eva Seppingu ja Tanja Muravskaja ühisnäitusele „Meie” Draakoni galeriis on esimese huviväljas kaasaegse kunsti tegelikkust fragmenteerivate ja liistuletõmbavate vahenditega kuuluvustunde, patriotismi, rahvusluse, riikluse ja identiteedipoliitika ritualiseeritud  omaruumid, väikese inimese anomaalsed ja anekdootlikud identifikatsioonid suurte süsteemide sees. Viimase nelja aasta jooksul kogutud videokatked viivad vaataja viimase eestlase jahile Tveri kunagises eesti külas, võimaldavad sissevaateid ühe end eestlasena identifitseeriva Tartusse kolinud Tveri noormehe lõimumislukku ja avavad mitmeid nii Aljoša kui ka Vabadusristi ümber toimuvate rahvalike ühisriituste marginaalseid tahkusid. Muravskaja  „Lucky Losers”, minimalistlik ja meditatiivne video-hommage Eesti vene kogukonna intrigeerivatele isikutele, seda enam et siin esitatud vaid osaliselt, jääb kuhugi tagaplaanile või näituse alateadvuse tasandile. See siin on eelkõige siiski Seppingu näitus.     

Pilt peatub Vene lipuga lehvitavate meeste rühmal Pronkssõduri ees sõjaväekalmistul. Parasjagu purjakil tuikuv mehekogu annab pateetilise žestiga lipule suud ja tuterdab, käed õieli, kaamera suunas. Emotsioonid on  lakke kruvitud. Järgmine kaader toob meid tundetoonilt pisut reserveeritumale Vabaduse väljakule, kus äsja on toimunud kaitsejõudude paraad. „Aljoša, Aljoša, hüüa hurraa!” utsitab venekeelne paarike oma kahe-kolmeaastast võsukest, kelle nina vaevu kaitseväe auto kastist välja piilub, sinimustvalge lipuke reipalt käe otsas lehvimas. Ja väike uue põlvkonna Aljošake hüüabki, nagu kopsud võtavad, hurraa Eesti vabariigile. Selline on üks karakteersemaid  Eva Seppingu videoanekdoote käesoleval näitusel. 

Omaette väikse dokfilmina mõjub Seppingu video „Unistuste paik”, kus Tverist pärit eesti ema ja vene isaga noormees kolib Tartusse, õppima arstiks, kavatsedes jäädagi,  nagu ta ütleb „oma ajaloolisele kodumaale”, vahetada nime Rõbakov oma ema neiupõlvenime vastu ja hakata kord kõnelema eesti keelt nagu „native speaker”. Venekeelsed ülesvõtted on tehtud Tveris 2008. aastal ja hilisemad, eestikeelsed 2009. aastal Tartus. „Iga keel on omaette neurofüsioloogia, mitte ainult grammatika ja käänded,” kinnitab meile end eestlaseks reprogrammeerima asunud Sergei, kes ütleb, et venelane ta paraku ei ole, seda eriti  Venemaal, aga siin kohalik ju ka päris mitte. Tema puhul on tunda, et siin pole tegu mõne köitva riitusega juhuslikult kaasa tõmmatud tegelaskujuga, nagu lapselapsele kaitsejõudude paraadil „Elagu!” hüüdma õpetava Ukraina vanaema puhul, kes samuti satub Seppingu intervjueeritavate hulka, vaid oma valiku tahtlikult pikka aega ette planeerinud indiviidiga. Seetõttu mõjub natuke klišeelikult ja kistult või turistlikult, et Eestit pole  kujutatud vahekaadreis argise ja igapäevase töökeskkonnana, mille kohta Sergei tunnustavalt ütleb, et siin valitsevad vaikus, kord ja distsipliin, vaid taas laulupeomaana, kaadrites vaaruvate eksalteeritud õlleste jõuramitega. Aga nagu näeme, on autorit huvitanud eelkõige suured avalikud riitused, justkui ideoloogilised lavatsid.     

Seppingu puhul on huvitav ja karakteerne, et ta käib seda meie-tunnet mõõtmas kaasustepõhiselt seal, kus see „meie” pole sugugi midagi enesestmõistetavat, vaid pigem piirijuhtum, mida ta isegi nagu päris uskuda ei suudaks, nagu need kaitsejõudude paraadil figureerivad vene pered, kellele lihtsalt meeldib kaasa kistud saada  sõjaväelistesse pidustustesse ja kes seega taasloovad oma kohmakal kombel mõningaid laulva revolutsiooni žeste, või üksik oma keele unustanud Tveri eestlasest päss, kelle ainsad eestikeelsed sõnad palvele öelda kaamerasse midagi eesti keeles olid napid „pole vaja”. Seppingu puhul on intriig selles, et ta paigutab oma kaamera täpselt sinna, kus see „meie” on justkui juhuslikult vaevu moodustumas või juba ammu kuhtunud  valikuvariant. Muravskaja rahuliku minimalismi ja Normani dokumentalismi nihestava esteetika kõrvale on Seppingu näol tekkinud noores eesti kunstis uus rahvuslust käsitlev autoripositsioon, mis põhineb üha intiimsemaks muutuva kaamerasilma funktsioonil saata „meid” hetkel, mil riituste korrastatud ideoloogiline magnetväli isikliku tasandi üle võimust võtab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming