Meie oma Jegorov

Mai Levin

Andrei Jegorovi näitus Tallinna Vene muuseumis Pikk 29a kuni 30. V. Andrei Jegorovi nimi seostub kunstihuvilistel tavaliselt väikeste guašš-temperatehnikas piltidega saanisõitjatest talvistel külavahe- ja metsateedel. Ta maalis neid 1910ndatest 1950ndate alguseni ning need olid erakordselt populaarsed. Oksjonitel viimaste kümnendite jooksul olnud Jegorovi umbes poolesaja teose hulgas on need enamuses. Kunstniku õigustuseks võib öelda, et need müügitööd on maalitud meisterlikult ja kompositsiooni üha varieerides. Tundub, et kunstnik ise nautis kiirgavpuhta lumevaiba ja härmas puude kujutamist päikesepaistelisel talvepäeval, aga ka sordiini all kõlavaid värve pilvise ilma korral või õhtu hakul. Kuid see pole siiski olulisim tahk Jegorovi loomingus, mille tuumiku moodustavad kunstiliselt nõudlikud maastikud ja linnavaated ning portreed, iseäranis loometee algul ka olustikumaalid. Oksjonitelegi on esitatud 1910ndate etüüde külaelust, Eesti maastikke ja veduute („Maastik veskiga”, 1927; „Vaade vaekojale Suurel turul”, 1915–1920), nõukogudeaegseid kompositsioone („Ristikheina vedu”, 1947). Kunstniku loomingu paremik on põhiliselt koondatud muuseumidesse. Tallinna Vene muuseumi näitus pakubki hea valiku (40 maali) EKMi, Tartu kunstimuuseumi, Tallinna linnamuuseumi, aga ka erakogude töödest. Pärast 1978. aasta Kadrioru lossi Jegorovi näitust, mille koostaja ning kataloogi autor oli Sirje Simson, on selline ülevaade vägagi teretulnud. Ka seda näitust saadab kataloog, mille koostaja on näituse kuraator ja muuseumi direktor Larissa Ušnitškova.

Andrei Jegorovi esivanemad on neid vene talupoegi, kes asustati Eestisse Peeter Suure ajal. Isakodu oli Harjumaal Arukülas, kus on maalitud mitmed maastikud ja taluvaated. Aruküla mõis kuulus von Baranoffidele ning krahvinna Tatjana de Baranoff-Montesquiou, kes sai pärast Eesti iseseisvuse taastamist tagasi oma suguvõsale kuulunud maja Toompea nõlval, on väitnud, et Baranoffid toetasid Jegorovi õpinguid Peterburis. Igatahes on teada, et kohaliku Püha Kolmainsuse õigeusu kiriku vaimulik Kirill Janson on aidanud andekal, varases lapsepõlves õnnetuse läbi kurttummaks jäänud poisil pääseda kurttummade kooli Peterburis. Seal õppis ta aastail 1887–1896 muu hulgas kunsti ja tisleriametit, mis võimaldas tal iseseisvalt toime tulla. Aastail 1898–1901 jätkusid kunstiõpingud juba tõsisemal tasemel Kunstide Edendamise Seltsi joonistuskoolis, kus üks tema õppejõud oli poolakas Jan Zionglinski (õieti Ciagliński, 1858–1912). Viimasel paistab olevat märkimisväärne osa vene XX sajandi alguse värvika, lopsaka ja dekoratiivse vabaõhumaali koolkonna kujunemisel: teda on nimetatud koguni esimeseks vene impressionistiks. Impressionistlikus laadis alustas temast siiski varem Valentin Serov. Ta oli, muide, ka August Janseni õpetaja Kunstide Edendamise Seltsi koolis (1900–1901) ja Kunstide Akadeemia Kõrgemas Kunstikoolis, kus Jansen õppis aastail 1904–1913, Jegoroviga enam-vähem ühel ajal. Nende kahe looming kannabki endas vene vabaõhumaali koolkonna mõju kõige selgemat pitserit, sellal kui õpinguid mõnevõrra hiljem, 1908. aastal Kunstide Edendamise Seltsi koolis alustanud Peet Areni kujunevat laadi mõjutasid enam 1900–1910 tekkinud rühmituste ekspressionistlikud püüdlused. Nimetatud koolkonna esindajatega (Nikolai Bogdanov-Belski, Konstantin Bogajevski, Vassili Savinski, Viktor Zarubin) puutus Jegorov tihedamalt kokku Peterburis 1909. aastal tuntud maastikumaalija Arhip Kuindži rahastamisel asutatud Kuindži-nimelises seltsis.

Aastail 1901–1909 õppis Jegorov Kunstide Akadeemia Kõrgemas Kunstikoolis, 1903–1904 Ilja Repini ateljees, seejärel Repini õpilase ja end Anton Ažbé koolis Münchenis täiendanud Dmitri Kardovski ateljees. Viimasel oli rohkem kutsumust pedagoogina tegutsemiseks kui Repinil, kes mõjutas õpilasi peamiselt oma loomingu ja isiksusega.

Võib oletada, et oma joonistusliku kindluse ja hästi tasakaalustatud, n-ö pildiliku kompositsiooni võlgneb Jegorov mingil määral Kardovskile. Tema varasematest töödest vene külaelu ainetel on eksponeeritud valgusküllane, laialt ja hoogsalt maalitud „Veekandja” (1910, EKM), mida võib käsitleda rahvatüübi jäädvustusena ja mis on näitusel esitatud ühes reas portreedega. Päikesevalgusest on otse läbi imbunud kunstniku abikaasa portreed (1915, EKM): üks interjööris ja teine looduses. Jegorovile sobis rohkem žanrilise kallakuga, modelli emotsionaalset hetkeseisundit edastav portree, kusjuures tema ampluaasse mahtus eeskätt harmooniline, helge meeleolu. Otse rõkkavalt rõõmus on tema „Hiiu neiu” (1924, TKM) tolle punase peakatte ja seelikuga.

Niisama rõõmsad on kunstniku vaated Tallinna vanalinnale selle punaste valgeharjaliste katuste, helesinise taeva ja ookertoonides majadega. Neid maalis ta juba 1910ndatel, mil ta jaotas oma aega Peterburi ja Eesti vahel, eriti aga pärast opteerumist 1921. aastal. Vanalinna vaateil on olnud publiku seas suur menu. Tallinna ja Aruküla vaadete kõrval on ta leidnud pitoreskseid motiive ka Saaremaal (1925–1929), Ruhnus (1926), Narvas (1934–1935), Pärnus ja mujal. 1920ndate lõpus ja 1930ndatel lõi kunstnik pargi- ja metsamaastikke („Allee”, 1931, TKM; „Võsu. Männid”, 1933, EKM), mis paeluvad peale impressionistliku valgustundlikkuse ka suurema formaadiga ja tendentsiga dekoratiivse pannoo poole. Ka sõjajärgsetel aastatel loodud teostes on stiilitunnet ja nauditavat meisterlikkust („Tallinna sadamas”, 1949 või „Kuupaisteline öö”, 1947, mõlemad EKM).

Tallinna Vene muuseum avati 2012. aasta 26. oktoobril, Andrei Jegorovi näitus on juba teine. Tulemas on fotonäitus Tallinnast, kui see oli veel Reval. Muuseumi koht on ideaalne, sel on head väljavaated arenguks. Vene rahvusest inimeste loodud kultuur on Eestis sajanditevanune. Osalt on eestlased seda juba harjunud pidama omaks – kehtib Andrei Jegorovi kunsti kohta –, osalt tuleb see alles omaks teha, n-ö integreerida Eesti kultuuri, nagu tehakse siinse saksa kultuuriga. Et seda edukalt teha, selleks on muuseumil vaja direktori kõrval ka teadureid. Loodetavasti leiab Tallinna linnavalitsus vahendeid remondi lõpuleviimiseks kogu majas, sest muuseumi kogud kasvavad.

Minu meelest oleks MTÜ Vene Muuseumil mõistlik oma kogud SA Tallinna Vene Muuseumile üle anda. Praeguses majanduslikus olukorras on kahe vene muuseumi rahastamine ebareaalne ning ürituse huvides tuleks oma pettumustest ja ambitsioonidest üle olla. Tunnen teatud määral MTÜ Vene Muuseumi kollektsiooni, mille loomise ja eksponeerimisega kadunud Nikolai Kormašov entusiastlikult tegeles. Kujutlen valikut sellesse kollektsiooni kuuluvatest kujutava kunsti teostest püsinäitusena Pikal tänaval ajutiste näituste kõrval: kolm ruumikat saali võimaldaksid seda küll.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming