Meie reliikvia oli Lenin

Juta Kivimäe

Mõni aeg tagasi August Vommi mälestusnäitusele suurt tammepuust Lenini kuju vedades meenus, et viimase 15 aasta jooksul polegi muuseumihoidlatest ühtegi Lenini skulptuuri välja antud. Nad on unustatud ja ühes nendega ka pikal ajajärgul üles kerkinud vajadus portreteerida ühte XX sajandi poliitilist diktaatorit, kes tõmbas kogu tsiviliseeritud maailma ajalugu drastiliselt muutnud kaosesse. Ja ometi leidus piisavalt kunstnikke, kes olid valmis portreteerima Vladimir Uljanovi kiilanevat profiili ja otsevaadet ka siis, kui nõukogude võim oli Eestis II maailmasõja järel kanda kinnitanud. Reliikviakultus ei ole levinud mitte ainult religioonis, vaid ka ideoloogias.

Tänapäeval on Eesti kunsti- ja kultuuriajaloolastel ikka veel ebamugav ja raske vaadata rahulikult tagasi lähiminevikku. Kunstnikud, kes viljelesid leniniaanat, ju elavad veel või elavad nende järeltulijad. Mitmel neist on Eesti ühiskonnas silmapaistev sotsiaalne positsioon ja nad on loonud aastakümnete jooksul ka palju muud. Ent Lenini portree on olnud piletiks tunnustatud kunstniku teekonnale asumisel. Sellest on niisama ebamugav rääkida kui esitada küsimusi, kes siis ikkagi organiseeris Rahvarinde liikumise, mis hämmastaval moel algas ?spontaanselt? samal momendil kõigis kolmes Balti liiduvabariigis.

Milline võis olla Lenini kuvand läbilõike-eestlase silmis nõukogude ajastu keskel, näiteks enne aastat 1968, on senini üsna läbikirjutamata ja -arutamata teema. Tagasivaates on enamasti kõik olnud rahvuslikult meelestatud kahtlejad, end tegelikkuses oli Lenini pilt meid saatmas kõikjal nagu nõukogude elumaailma kõrguv ikoon.

 

Kanoniseeritud eeskujud Venemaalt

Kohe esimesel sõjajärgsel aastal ilmusid ametiruumidesse kanoniseeritud Lenini portreepaljundused. Enamasti N. Andrejevi 1919. aasta pliiatsijoonistuse kollakas repro. Seda portreed järgisid hiljem ilmselt paljud eesti Lenini maalijad, kohrutatud seinapannoode autorid ja skulptorid. Võrreldes Andrejevi, N. Altmani või I. Brodski laiatarbekaubaks muudetud reprodega, esineb Evald Okase mitmetel 1960ndail loodud sulejoonistustel ja akvatintalehtedel kurikavala muigega isiksustatud profiil. D. Bisti illustratsioonidest Majakovski poeemile võisid olla inspireeritud Henno Arraku illustratsioonid Aira Kaalu, Erni Hiire või Kersti Merilaasi Lenini-luuletustele, samuti Heldur Laretei illustratsioonid Vladimir Beekmani luulekogule ?Ida-Euroopa valgus?. Ka Eesti linnade obligatoorseile Lenini monumentidele saadeti Venemaalt kanooniline eeskuju: N. Tomski pronksfiguur Tallinna Lenini mälestussambale (arhitekt A. Kotli). 1952. aasta märtsis kuulutasid ENSV Kunstide Valitsus ja Kunstnike Liit välja korraga nii Narva ja Haapsalu Lenini monumendi kui Tallinna Kreutzwaldi monumendi võistluse. Nii Moskva skulptori Tomski Lenin, Sannamehe, Vommi ja Pommeri monument Tartus ning Enn Roosi ja abielupaar Möldrite Lenini mälestussammas Jõhvis kui teisedki ideoloogilised ajastu märgid on tänaseks teisaldatud. Jäänud on vaid Enn Roosi pronkssõdur Tõnismäel, millest on saanud vene keelt kõnelevate veteranide identiteedi majakas.

 

Lenin saatjaks lapsepõlves

Mulle endale meenub, et kodus ei räägitud Lenini teemal vist tõepoolest lausa mitte kunagi. Sain esimese Lenini-elamuse esimeses klassis 1961. aastal. Kogu klass võeti in corpore oktoobrilasteks meilt endilt või vanematelt luba küsimata. Seitsmeaastastele lastele kinnitati rinda väikese Volodja Uljanovi bareljeefiga punatäheke. Tänapäevasest vaatepunktist oli see räigelt totaalne sekkumine meie lapsepõlve. Mäletan, et küsimus Leninist erutas ja huvitas mind sestpeale mõnd aega niisama tõsiselt, nagu küsimus kas ma olen eestlane ja kas jumal on olemas. Meile öeldi, et pildike rinnas tuhmub otsemaid, kui oma koolitööd unarusse jätame, ja ma uskusin seda. Kõige mõjuvõimsamateks isikuteks minu elus olid tol ajal meie koduabiline proua Post ja kolm vanaema. Küsisin kõigilt, kas nad usuvad jumalasse ja Leninisse. Mäletan, et mu isapoolne slaavi valgeemigrantide järeltulijast vanaema soovitas valjuhäälselt Lenini olemasolus mitte kaheldada ja palus märksa vaiksemalt meeles pidada, et olen ristitud preester Bezanitski poolt, kelle isa hukkus märtrina koos piiskop Platoniga. Milline seos oli Leninil Platoniga, ta siiski seekord ei selgitanud. Emapoolne juudi vanaema oli veetnud sõja-aastad mehe ja lastega nõukogude tagalas ja teostanud Tartusse tagasi tulles oma noorpõlveunistuse: neljast lapsest õppis kaks ülikoolis arstiks, üks loomaarstiks ja üks hambatehnikuks. Ta kutsus igal reede õhtul lauda paar kehvemat vanatädi (ei suuda senimaani mõista, kuidas ühest kanast võis jätkuda vähemalt kaheksale inimesele) ja kinnitas alatasa, et meie perekonnal on kõigest hoolimata veel väga hästi läinud. Leninis kahtlemist pidas see tegus naine ilmaasjata jumalakiusamiseks. Mu kasuisa ema oli just paari aasta eest Kirovi oblastist tagasi kodumaale saabunud. Tema, omaaegne Maapanga presidendi abikaasa, oli seal veetnud juuniküüditamisest 18 aastat, tema ema oli ta lapsed kohe sõja järel salaja kodumaale toimetanud ja need olid siin saanud korraliku hariduse. Ta pidas Nõmmel Mai tänava apteegis vaikselt pudelipesija ametit ja soovitas seekord võimalikult hästi õppida ning mitte kahelda ei jumalas ega Leninis. Temaga me hiljem siiski rääkisime korduvalt veel mõlemal teemal, ent mitte kuuekümnendail. Mäletan, et proua Post soovitas diskreetselt kõik jumala ja Leniniga seotud mured ainult temale ära rääkida ja kinnitas , et sinnapaika see kõik jääbki. Ta tegi sageli ristimärgi mu seljale, kui olin kodust välja minemas, ja ütles alati: ?Issa ristike olgu sinuga, laps?. Selline mantra oli neil aastail mu alaline saatja, mulle tundus, et need sõnad käisid kõige, ka Lenini kohta. Ta oli lihtsalt järsku minu maailmas olemas. Selline oli vist ka läbilõige kogu eesti ühiskonnast, me olime enamjaolt kõik sarnased, nagu need neli erineva elusaatusega ja siis üldsegi veel mitte väga vana naist minu lapsepõlvest. Sõja algusest oli möödunud parasjagu nii palju aega, et oli tekkinud lootus mingile võimalikule paremale elule, oli tuldud välja metsadest ja tagasi Siberi vangilaagritest ning eesti kunstnikud portreteerisid Leninit.

 

Kohandumine riigistatud kunstimaastikul

See, mis tol ajal näis nii enesestmõistetavalt igapäevaelu juurde kuuluvat, on hakanud mind tänapäeval üha rohkem häirima. Häirib poliitikasse astunud endiste aktivistide ja neist edukatest isiksustest lähtuvate puuduliku haridusega ajakirjanike uus ?argoon, n-ö kohandumise tingimusteta õigustamine. Sõna ?kohandumine? on tavaliselt käibel bioloogias ja ökoloogias, kui vaatluse all on organismide kohandumine keskkonnas valitsevate pikaajaliste iseärasustega. Uuemas eesti kunstiajaloo käsitluses ei lahterdata juba mõnda aega kunstnike n-ö dialoogi nõukogude ajastu nõudmistega poliitilise koostöö või keeldumise järgi, vaid kasutatakse just nimelt sõna ?kohandumine?. Tegelikult kohandusid siiski kõik need, keda Eesti kunsti lühikeses ajaloos on nimetatud. Kunst riigistati nagu kõik senised kinnisvarad ja muu väärtuslik. Neile, kes tahtsid osa saada ?õigel teel? sammuvaile kunstnikele mõeldud riiklikest hüvedest, oli kohandumine ainuvõimalik tee. Ja üks võimalik samm sellel teel oli ka Lenini portree. Ent just siin tahaksin meenutada, et kohanemine nn sotsialistliku realismina tuntud kujutamiskaanonitega või otseselt okupatsiooni ja antidemokraatliku riigi sümbolite apologiseerimine on siiski kaks väga erinevat asja.

Vaieldamatult võib olla kõigel mingi esteetiline väärtus, ent kunst ei ole enam süütu tegevus või mäng, kui ta teenib poliitilist re?iimi. Reliikviatele omistatakse religioonis enamasti imettegevat jõudu. Ka leninlik reliikvia tegi omas ajastus sotsiaalseid imetegusid. Samuti nagu re?iim vajas Lenini kuju, vajas ta neid, kes neid kujusid teevad. Võrrelgem tänapäeval Saksamaal käibivat ametlikku suhtumist natsiajal vähimalegi koostööle läinud suurvaimudesse: nad on tänini blokeeritud, hoolimata oma loomingu suurusest. Tasuks käeulatamisele olid teatavasti sotsiaalsed privi-leegid, võrreldes nõukogude haritlase tavalise sissetulekuga ka arvestatavalt suur materiaalne tasu. Kunstniku, kirjaniku, dramaturgi etc staatus ideoloogilises süsteemis sõltus sellest: kui kaaluti, siis eelistati isikut, kes oli käe ulatanud.

 

Lenin saatjaks läbi aastakümnete

Lenini 100. aastapäeva näitusel 1970. aastal võttis leniniaana sisse eriti suure hoo. Mäletan, kuis tõlgiti rida lasteraamatuid lugudega Leninist. Suures hädas kirjutas ka ?o?t?enko, kelle kirjutistes on haritlasele aimatavat satiiri nagu ka Avo Keerendi Lenini juubelinäitusele esitatud rahvapiltide sarjas. Tollase ideoloogia valvas silm märkas muide ka vahet teha: Lenini juubelinäituse teostest esitati riikliku preemia laureaatide nimekirja August Vommi tammepuine Lenin, Avo Keerendi juba nimetatud sari ja Elmar Kitse ortodoksset ikooni meenutav kompositsioon keskse Lenini figuuriga vestlemas kolmainsusena kujutatud punaväelastega, pildi servadel kulgesid miniatuuridena lood kanoniseeritud eluseikadest. Kits ja Vomm saidki riikliku preemia, Vomm lisaks veel Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse ja professoriameti tollases ERKIs. Vaid Avo Keerend jäi riiklikust preemiast ilma, nagu enamasti igasugustest autasudest nõukogude ajal. Keerend oli Saksa sõjaväes käinud mees ja varane abstraktsionist.

Sel perioodil ilmus leniniaana ka eesti teatrisse. ?Kremli kellad? Hermakülaga oli mitmes mõttes dramaatiline etendus. Matti Varik tegi Kotkasse oma Lenini monumendi 1979. aastal (Nõukogude Eesti preemia 1980. a) ja senimaani tuleb kunstimuuseumisse mõni soomekeelne telefonikõne: soovitakse osta graniidist Lenini büsti ja küsitakse, kuhu kõik need ametiasutustest kadunud kujud saanud on?

Üllatavalt intensiivne oli leniniaana veel perestroika ajal, mida püütigi kujutada leninliku renessansina. Innukad müüdavad hinged heroiseerisid Lenini kuju vastukaaluks Stalini negatiivsele kujutusele. Kuid paralleelselt perestroika-aegse leniniaanaga eksisteeris Venemaal erinevalt Eestist, kus veel 1980ndate lõpul kõneldi ajakirjanduses vajadusest end Moskvale tõestada ja usaldust võita, ka piisavalt memuaarkirjandust ja allikapublikatsioone, kus avati lõpuks Vladimir Uljanovi tõeline olemus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming