Meie talutraditsionalism

Elo Lutsepp

Eesti maa-arhitektuurist 1920.-30. aastatel August Volbergi kavandatud Aedla talu lahuselamu (1937). Raamatust „20 aastat ehitamist Eestis. 1918–1938”.

1920. aastate esimesel poolel valitses Eesti külamaastikul pilt, mis oli vähem või rohkem tormilistes arengutes välja kujunenud umbes viimase 150 aasta jooksul. Vanades talukohtades (neid oli vabariigi algul ca 75 000) andis ilmet peamiselt rehemaja selle ümber koondunud taluhoonestusega, kui välja jätta mõningad piirkonnad, kus seda hooneliiki polnud kunagi kasutuses olnudki (Setumaa, paljud Peipsi-äärsed külad, rannarootslaste asualad jne). Rehemaja kõrvale oli aga viimastel aastakümnetel jõukamates piirkondades ohtralt tekkinud lahuselamuid, mille uhkemaid esindajaid meil tänapäeval veidi saksikult ka taluhäärberiteks nimetatakse. Viimaseid ehitati või uuendati hoogsamalt suurtes jõukates Lõuna- ja Kesk-Eesti ostutaludes, Põhja- ja Lääne-Eestis ehitati jätkuvalt ka rehemaju, kohandades neid uute olude ja arusaamadega. Sageli oli vana hoone saanud katteks profileeritud lauast rõhtvoodri ja ette tuulekaitseks rohkete akendega eeskoja.

Ka maareformi käigus mõisnikelt üle võetud hooned ei kadunud maastikult, nii et noore vabariigi esimestel aastatel poleks külamaastikus kõrvaltvaataja pilgule nagu midagi uut sündinudki. Kuid endistele mõisamaadele rajati nüüd ca 56 000 asunikutalu, mille asukad olid sageli senised maatamehed või pärit sootuks linnast ja neil ei olnud sageli ka põlvest põlve edasi antud ehituskogemust. Riik andis küll pikaks ajaks ja odavalt laenu, kuid hooned vajasid kiiret ehitamist ning ega selle laenu ja väheste ehitusoskustega just lossi püsti ei pannud.

 

Taluelamu kui mainekuse küsimus

Olukord hakkas aga mõnevõrra muutuma, kui laenu saamiseks nii-öelda projekti nõudma hakati ja sellega seoses ka uus põlvkond eesti arhitekte, kes olid oma hariduse juba kodumaal saanud, taluhooneid kavandama hakkasid. 1920.-30. aastate eestlasest oli saanud täieõiguslik eurooplane, kelle traditsioonilise elamutüübi, tuhatkond aastat arendusi läbi teinud rehemajaga polnud eestlasel enam tahtmist teiste kõrval esineda. Taluelamust sai prestiižiküsimus. XX sajandi alguse kiire majanduslik areng ja maareform muutsid põhjalikult taluehituste otstarbe. Seepärast tuli leida uusi hoonetüüpe.

Võib öelda, et juba 1920. aastate keskel sekkus riik ehitustegevusse ja hakkas aktiivselt suunama külamaastiku ilmet. Seda suures osas ajakirjanduse kaudu, pakkudes välja taluhoonete näidistüüpprojekte, õpetades ajakirja veergudel taluhoonete rajamist ning korraldades kõikvõimalikke kursusi, kus praktiliste oskuste lisamise kõrval ka taluperemeeste esteetilist maitset hariti. Paraku aga ülehinnati 1920ndate tüüpprojektides eesti asuniku elujärge.

Traditsiooni arvestades propageeriti ehitustüübina koosehitust kui kõige enam oma proportsioonidelt rehemajast lähtuvat ja materjalikulu poolest ratsionaalseimat. Viimast iseloomustas imposantne kuju, mis sobis suurepäraselt maastikku. Uudsena aga toodi taluarhitektuuri peamise ehitusmaterjali palgi asemele tulekindel tsementkivist plokk, 1930. aastail ka tellis. Loomulikult kuulus väga oluline koht ehituse juures ka pae- ja maakivile ning kohati savile, kuid neid ei peetud siiski sobivateks materjalideks elumajadele. Tsementkive oli lihtne valmistada kohtadel ja ka müüritöödeks sobisid need oivaliselt. Erilisse soosingusse sattus nn nopsa süsteemis kolmekihiliselt laotud müür, mis oli parim soojusisolatsiooni seisukohalt. Ka võimaldas tsementkivi tuua traditsioonilise ilmastikust halliks läinud palgi asemele uute tuultena modernismist kantud heledaks värvitud seinapinna.

Suurt rõhku hakatigi panema taluperemeeste maitse kujundamisel välisseinte vooderdamisele ja värvimisele. Enim propageeriti välisvärvidest rootsipunast. Soosituks sai rahvusromantismist pärit skandinaaviamõjuline hööveldamata lauast vertikaalne laudis, mille puhul laudade vahekohad kaeti peenema liistuga. Seda vooderdusviisi on hakatud nimetama ka asunikulaudiseks. Varasemat, horisontaalset profileeritud laudist peeti vanamoodsaks ja venemõjuliseks.

Rehemaja sajandite jooksul kujunenud funktsioon teisenes seoses rehepeksumasinate laia levikuga. Uued rajatud hooned jäid aga väliskujult suures osas endiseks. Rehetuba asendus karjaköögiga ja rehealune laudaga. Seesugused hooned meenutavad oma väliskujult väga vana head rehemaja, ehitati neid kõikjal ja tänases maastikupildis on neid ka kõige rohkem kasutuses. Traditsioonilise kelpkatuse asemele tuli viilkatus, mida on konstruktsiooniliselt palju lihtsam paigaldada ja pööningutki kergem kasutusele võtta kas siis panipaigana või kohandada hoopis magamistubadeks. Muutus ka katusematerjal, sest rehepeksumasinast ei jäänud enam katusematerjaliks sobivat õlge. Üha rohkem tuli aga laastu- ja sindlikatuse kõrval ette kohapeal valmistatud tsementkividest katust. Meie tolleaegne juhtiv arhitekt August Volberg, kes töötas Art põllumajandusliidu ehitustalituses, soovitas ajakirjanduses korduvalt ka katused rootsipunaseks värvida. Selline värv pidada hästi sobima Eestimaa külamaastikusse. Need soovitused polnud aga siiski kohustuslikud ja elu näitas, et uute hoonete välisviimistluseni (nii vooderdamiseni, rääkimata värvimisest) 1930. aastate lõpuks väga paljudes kohtades ei jõutudki. 

Ka enne 1920. aastat projekteerisid arhitektid taluperemeestele, ehkki see oli väga harv juhus. Eesti Vabariigi ajal oli iga-mehe-arhitektuur aga asendumas arhitektiloominguga. Selleks andis muidugi nii võimaluse kui ka tõuke asjaolu, et arhitekte hakati koolitama Eestis: Tallinna tehnikumis. Need noored, kes said seal hariduse, olid sageli ise pärit maalt või tagasihoidlikumatest oludest ning oskasid seega paremini aru saada talu vajadustest. Ka huvi kohaliku ehituspärandi vastu oli neil tugevam. Tehnikumi lõpetajad suundusid peamiselt insenerideks ja maakondade ehituskonsultantideks, mõjutades sellega otseselt Eesti külamaastiku ilmet. Tolleaegsetest arhitektidest nimetagem siin August Volbergi, Anton Soansi, Edgar Velbrit, August Esopit, Erika Nõva, Arnold Väli, Jaagup Linnakivi, Nikolai Kusmini ja Boris Tšernovi, kuid see loetelu pole kaugeltki lõplik. 

Suurem osa ka arhitektide kavandatud taluhoonetest järgisid juba varem kujunenud traditsioone, sealjuures mitte üksnes rehemajast tulenevaid, vaid hoopis pikema ajalooga saksa kainest barokist lähtuvaid Heimat-kunsti mõjudega (Põhjamaades uusklassitsism) kõrge kelpkatusega ehitisi. Nende hoonete asjalikkus vastandus kindlalt toretsevale historitsismile ja juugendile. 1920. aastate lõpu kohalikud arhitektuuriideoloogid püüdsid sellist stiili küll seostada rahvusliku traditsiooniga, aga see meelevaldne paralleel ei tundu piisavalt arukas. Sellised kõrge kelpkatusega hooned olevat tuletus rehemaja kambrite poolsest otsast. Rehetuba ja rehealune kui uutes oludes mittevajalikud olid kambrite kõrvalt justkui maha lammutatud, katusealune ruum aga asjalikult kasutusse võetud. Sellistel hoonetel on tavaliselt kaks selgelt eristuvat varianti: kahe korstnaga kelpkatusega ja teine väga lühikese harjaga kelpkatusega, mis sageli läheneb telkkatusele (üks korsten).

Samas saabusid selliste hoonetega Eesti külasse hoopis uued moodsad tuuled. Nimelt peitis hööveldamata voodrilaud ja kõrge kelpkatus endas juba selgelt funktsionalismilt üle võetud jooni, seda küll eelkõige ruumilahenduses ja funktsioonis. Väga sageli oli ka nende majade välisilmes võimalik kohata funktsionalismile omast ümarakent esikus või rõhtsaid nurgaaknaid, mis eeldas tellijatelt juba veidi moodsamat maitset.

Nende hoonete kavandajateks olid peamiselt Edgar Velbri ja August Volberg. Tänasel päeval on need saanud üldnimeks Velbri maja, kuid 1920. aastate lõpul kavandasid sõbrad koos ja eraldi selliseid hooneid üle terve Eesti. Velbril polnud tollal veel projekti allkirjastamise õigust ja nii aitas sõber teda ka selles. Seepärast on tänapäeval väga raske neid hooneid ühele või teisele arhitektile kindlalt autoriseerida, isegi kui projekt on säilinud. Peale selle oli meie oludes tegu ka sedavõrd edumeelse välisilmega majaga, et küllap leidus ka mitmeid matkijaid.

 

Uudisasundus

Hoopis uueks nähtuseks võib aga pidada koosehitusi, mida rajati üle Eesti 1920. aastate lõpus alguse saanud uudismaa-asunduste ehk uudisasunduste rajamise käigus. Juba eespool mainitud tulekindla materjali propageerimise kõrghetkel kavandati maaoludesse vähemalt tuhatkond heledavärvilist tsementkivist koosehitust, kus hoone ühes otsas paiknes tavaliselt vaid kaks eluruumi (nende kohale tuli hiljem välja ehitada veel kuni kaks magamistuba), teises otsas laut. Nende vahele jäi karjaköök ja sahver. Sageli olid need hooned kavandatud L-kujulisena, lühem tiib küünina. Suuremal osal hoonetest jäi küün ja pööningukorrus valmis ehitamata. Sageli oli nende majade elutoa aken üheksa ruuduga ja toonitas sellega ka oma aja püüdu valgete puhaste elamistingimuste poole.

Selliseid hooneid võime tänapäeval kohata veel küllaltki palju, näiteks Pillapalus, Pikaveres ja Peressaares. Väga paljud neist hoonetest on tänaseks küll oma elanikud minetanud, kuid valged või roosakad-kollakad pikad soolikad soisel maastikul meenutavad neid peamiselt 1930. aastate keskel rajatud lasterohkeid kodusid. Selliste hoonete projektid valmisid peamiselt ühe arhitekti, Erika Nõva käe all asundusametis.

Tolleaegsed arhitektid on meie maastikku jätnud aga ka hulgaliselt tootmishooneid, karjalautu, mis said siis kohe ka tõeliselt kaasaegse ja lääne eeskujudele vastava sisseseade. Loomakasvatus oli suunatud teaduslikumale arengule ja ka koduses majapidamises võeti lautades kasutusele järjest rohkem tehnikat. Kõike seda oli vaja silmas pidada ka hoonete rajamisel ja arhitektid töötasid välja mitmeid tüüpprojekte. Nende projektide kasutusulatus on aga laiemalt uurimata. Kindlalt on teada Pillapalu asunduses olümpiavõitjale Kristjan Palusalule ehitatud talu kõrvalhoone (arhitekt Erika Nõva), mis pidi mahutama asunduse tarbeks rajatud pullijaama.

Rahvuslikkuse otsingud olid noorele rahvusriigile täiesti loomulikud. Peamiselt oli see teema siiski aktuaalne vabariigi esimesel kümnel aastal. 1930. keskpaigas, kui võim koondus Konstantin Pätsi kätte ja rahvuslikkuse teema taas võimendus, ei leidnud see enam nii eredat kajastust maa-arhitektuuris. Uued hoonetüübid olid selleks ajaks juba välja töötatud. Seljataha jäänud kriisiaastad sundisid maal keskenduma asisematele teemadele ja rõhku pandi pigem maakodu esteetilise külje parandamisele. Siinkohal pean silmas kodukaunistuskampaaniaid, viljapuu- ja iluaedade rajamist. Uued talud said koos hoonete projektidega kaasa ka krundiplaanid, mille järgimist ka hoolega jälgiti.

Paraku ei piisanud vaid talude rajamisest. Tung maalt linna oli sedavõrd suur, et inimeste maalejäämiseks ja linnast tagasi pöördumiseks oli vaja arendada ka hoonemajandust, mis oli maarahva ühiskasutuses. Eesti maaelu edendamiseks pidi riik rajama juurde rahva- ja seltsimaju, koolimaju. Ühistegevuse tulemusel rajati ka kauplusi ja koorejaamu ning meiereisid. Tihti said rahapuudusel vanad hooned vaid laiendatud ja juurde ehitati uus tiib, kaupluste puhul kasutati elumaja kavandit, kus mõni ruum oli kohandatud kaupluse vajadusteks. Kuid rajati ka väga esinduslikke asulasüdamikke nagu Lääne-Virumaal Laekveres. Lühikese perioodi (1925–27) jooksul ehitati koolimaja, meierei, kauplus – kõik traditsionalismi vaimus kõrge kelpkatusega maakivihooned. Hoonete iseloom tingis juba ka nende hoonete traditsioonilise näo. 1930. aastatel ehitatakse aga juba uues esteetikalaines valgeks krohvitud seintega kivihooneid, mille puhul kohtab ka modernsemaid jooni nagu ümarakent või rõhtsaid nurgaaknaid. Materjalist tulenevad uued ehitusvõtted andsid selleks hea võimaluse.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et hoolimata vaadeldavat perioodi linnaarhitektuuris rikastanud modernismi jõulisest pealetulekust, on ühtpidi talumehe alalhoidlikkusest, teisest küljest maale projekteerinud arhitektide pieteeditundelisusest tingituna jäänud Eesti aja maa-arhitektuur traditsionalismi vaimust kantuks (Mart Kalm nimetab seda koguni talutraditsionalismiks). Uue tõuke traditsionalismile andsid ka Saksamaa poolt puhuma hakanud tuuled ning suuri muutusi ei toonud maale ka 1950. aastad. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming