Mel Ramos ja Roy Lichtenstein Albertinas

Jaan Elken

Mel Ramose ülevaatlik retrospektiivnäitus„Mel Ramos: 50 Years of Pop Art” („50 aastatpopkunsti”) Viini Albertinas kuni 29. V jaRoy Lichtensteini mustvalgete tööde valik„Black & White 1961–1968” („Must ja valge,1961–1968”) samas kuni 15. V. Mel Ramos ei kuulu just popkunsti kõigesäravamasse kategooriasse, kuid esimesestühisesinemisest koos Warholi, Lichtensteinija Rosenquistiga Houstoni kaasaegse kunstimuuseumis 1963. aastal („Pop Goes to Easel”/„Pop jõuab molbertile”) ühe voolujoonelisimakarjääriga kunstnik sai äsja 75aastaseks. Portugalijuurtega Ramos elab vaheldumisi Oaklandis,Californias ja Hispaanias Horta de San Juanis.

Ramos oli oma tegevuse algusaastatel seotud
San Francisco figuratiivse kooliga. Toona
olid tema 1961. ja 1962. aastal maalitud varaste
maalide koomiksikangelased Batman, Hawkman
ja Captain Midnight maalitud popi kohta
tavatult maaliliselt ja pastoosselt, tema õpetaja
Wayne Thibault’ selgelt tajutavate mõjudega.
(Thibault oli lääneranniku üks säravamaid popmaalijaid).
Thibault’ refleksiderohked halod ja
kontrasttoonides viraažid on Ramose juhtmotiiviks
tõusnud veatute oranž-roosade reklaamitüdrukute
paljastatud kehadel tunnuslikeks
jäänud tänaseni. Kuigi Ramos ei maali reeglina
natuurist, eelnevad lõpptulemustele sketšid,
autorifotod jms. Omaaegselt Playboy illustraatorilt
Alberto Vargaselt laenatud spetsiifiline
esteetiline kood lükkab Ramose kunsti prototüübid
pigem 1950ndatesse: suurendatud
sigaretipaki või ketšupipudeli külge liibunud,
mõnikord ka lukuauguerootilist pinget pakkuv
kompositsiooniliselt veatute maalide erootika
keerleb eranditult poolpalja naisekeha ümber,
kusjuures vaataja mässitakse märkamatult fetišilaadse
kiiksuga vuajeristi rolli.
1960ndatel tehtud nn moemaalidel on
kunstnik kasutanud eenduvaid, assamblaažilaadseid,
eelnevalt riidega üle polsterdatud
paneele. Paneelide eesmärk on tuua materjaliaisting
füüsilisemalt esile, lõhkuda selleks kas
või tahvelmaali kaanon. Hilisemad kümnendid
vormialaseid eksperimente ei toonud, kui
selleks mitte lugeda dialoogis kunstiajalooga
loodud n-ö pastišše ja viimasel viiel aastal
kunstniku loomingusse ilmunud pisiformaadis
hüperrealistlikult maalitud skulptuure.
Polüstilistilist dialoogi on Ramosel nii Davidi,
Bonnardi, Matisse’i, Modigliani kui de Kooningiga,
kui nimetada vaid mõningaid tuntud
maalikunstnikke. Domina-positsioonilt kuulutavad
Ramose maalidelt oma tõde eatud,
plastmassist naisolevused. Kunstnik ei eita, et
ka sürrealistlikul kunstil on olnud talle katalüütiline
mõju.
Mel Ramose üks esimesi Euroopa ostjaid,
ammu enne tema 1969. aasta Aacheni näitust,
oli lihvitud vaistudega šokolaadivabrikant
Peter Ludwig. Nii on Saksamaal olnud rohkem
Mel Ramose galeriinäitusi (üle neljakümne) kui
Ameerika Ühendriikides, kuigi just Saksamaal
on tal olnud probleeme institutsionaalsete
kunstiostudega, sest 1960ndatel peeti seal
kunstniku tööde temaatikat siivutuks. Ka edaspidi
on Ramost rünnatud, nüüd juba võitleva
feminismi positsioonidelt, kusjuures on unustatud,
et popkunstnik on oma kontekstis vaid
sõnumitooja. Ning alles 2000ndatega saabus
Mel Ramosele lõplik tunnustus popiklassikuna.
Albertina näitus on tehtud koostöös Saksa
kunstiinstitutsioonidega: 2010. aastal oli tema
näitus Tübingeni Kunsthalles, Viini jõudis see
pärast Müncheni Villa Stuck’i muuseumi.
Viinis on Ramose ülevaatenäitus viimastel
aastatel juba ei tea mitmes popkunsti retrospektiiv.
Teise kaasaegse kunsti näitusena võtab
Albertina allkorruse vahetatavate näituste
pindalast poole enda alla popi megastaari Roy
Lichtensteini mustvalgete tööde valik „Black &
White 1961–1968” („Must ja valge, 1961–1968).
Lichtensteini ületamatu kvaliteet, isegi kui
arvate tundvat tema loomingut piisavalt, üllatab:
n-ö prototüübil toimiva seeriakunstniku
varase perioodi mustvalged tööd ja sketšid ei
ole hoopiski sellised kui tema äraleierdatud
krestomaatilised hitid, mustvalge raster on
sketšides veel autentne ja käsitsi trafareti abil
peale kantud, joon kohati päris improvisatsiooniline,
kohati vaoshoitult erootiline ja hõrk.
Eksponeeritud on ka fragment säilinud ruumiinstallatsioonist,
fotod ruumist, kus kleepkilejoonistused
seintel.
Ramose (ning ka Lichtensteini) näitus
moodustas oma mõnusa huumori tõttu kontrasti
naistepäeval lõppenud, sootunnuste
järgi lahterdatud popkunsti näitusega „Power
Up – Female Pop Art” Viini Kunsthalles (vt Mare
Tralla ülevaadet 14. I Sirbis). Didaktiliselt koostatud
retrospektiivnäitus, kus miksitud Euroopas
ning Ameerika Ühendriikide lääne- ja idarannikul
1960ndatel ja 70ndatel tegutsenud
naiskunstnike (Evelyn Axell, õde Corita, Jann
Haworth, Kiki Kogelnik, Marisol) loomingut,
meenutas väga meie enda popkunsti noorust,
põhjusel, et tehniliselt perfektne popkunst
(pealegi tarbimisühiskonna puudumise tingimustes)
meil sama hästi kui puudus. Näituse
pealiinist eristusid Christa Dichigansi voolujooneliste
plastikmänguasjade maalingud,
mis võinuksid olla Jeff Koonsi kindlakäeliste
hüperkollaažmaalide prototüüpideks. Peavooluna
domineerisid Kunsthalles aga segatehnikas
tööd, paberkollaažid, kehvalt installeeritud
ebapüsivad assamblaažid. Uues kunstisituatsioonis
rabab aga just see liin oma autentsusega,
silmanähtava alternatiivina meeste loodud
popi mainstream’ile (või ka fundamentaalturunduslikule)
osale. Selliste uurimuslike näituste
kaudu kirjutataksegi kunstiajalugu kogu
aeg ümber: selle näitusega kallutab feministlik
kunst tagasivaateliselt enda poole tükikese
reaalset kunstilugu. Rõhutatult käepärased
materjalid on saanud feministliku kunsti vapitunnuseks.
Ilmselgelt on 1960ndate üle kümnendite
kiirgav sarm Viini kesksemate näitusesaalide
massilise nostalgiapuhangu põhjus.
See on ühe põlvkonna areenilt lahkumise lugu,
aga tutvustab ka pealekasvavale põlvele lähimineviku
kunsti, kuhu on (nagu heale kunstile
kohane) kõik praegused arengusuunad sisse
kirjutatud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming