Meri ja ehtekunst

Heili Sõrmus

Eesti kunstnike rühmituse ÕhuLoss näitus Tallinna alumises tuletornis (Valge tn 3) kuni 25. IX, kunstnikud Piret Hirv, Kristiina Laurits, Kadri Mälk, Villu Plink, Tanel Veenre ja Eve Margus-Villems; Eesti ja portugali  kunstnike näitus „Piirilinn: TallinnLissabon” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 18. IX ja Tallinna Linnagaleriis kuni 25. IX.  Septembris on Tallinnas vaadata kaks mere ja piiri temaatikaga seotud ehtekunstinäitust. Näituse „Piirilinn: Tallinn–Lissabon” keskmes on piiri, saabumise, lahkumise ning kahe linna mõneti sarnase identiteedi teema. Kuigi näitusel  eksponeeritud teoste enamiku moodustab ehtekunst, ei ole tegemist meediumikeskse väljapanekuga. Näitust ühendavaks kujundiks on sool, mis sümboliseerib Tallinna ja Lissaboni hansaaegseid kaubasidemeid. Kui paljude eesti kunstnike teoste side näituse ideestikuga jääb raskesti tabatavaks, siis enamik portugali autoritest on vastukaaluks haaranud kinni kõige selgemast väljapanekut ühendavast märksõnast – soolast. 

Paula Crespo on oma töödes „Mahuti I” (klaas, hõbe, kork, sool, 2011) ja „Mahuti II ” (klaas, puit, hõbe, kork, sool, 2011) kasutanud kaht Portugali olulist ekspordiartiklit soola ja korki, millel on portugali kultuuris oma sümbolväärtus. João Martinsi teos „Kandes soola linna” mõjub humoorikalt, Typhaine Le Monnier’ „Soolasõrmus” (soolakang, messing, 2011) on seevastu karge, puhas ja kaunis. Catarina  Diazi töö „Kuldsool” (kuld, sool, paberist ja plastikust ümbrikud, 2011) on kõrvutatud majesteetlikke kullast sõrmuseid ja maalilist soola struktuuri. Tundub, et näituse põhimeeleolu on kantud pigem Lissabonist kui Tallinnast: teatav möödunud aegade nukker ilu, nostalgia, kõdunemine. Näituse atmosfääris aimatav kurb ilu võib olla seotud lahkumise ja saabumise temaatikaga, kuid kõige selgemalt suhestuvad tulemise-minemisega Katarina  Kotselaineni teosed „Saabumine” (hirvesarv, hõbe, roostevaba teras, 2011) ja „Lahkumine” (hirvesarv, hõbe, roostevaba teras, punavein, meresool). Kui „Saabumine” on heledates toonides, värske ja ootusrikas, siis „Lahkumine” on tummine, raske, mälestusi ja tundeid täis. Näituse üldmulje on professionaalne, kaunis ja stiilne, kuid kuidagi ohutu. Karta on, et külastaja püüab end väärikate teoste juures hästi ülal pidada, kuid lahkub näituselt ettevaatlikult  ja natuke nõutult.     

„ÕhuLoss” tuletornis pole samuti provokatiivne näitus, kuid on oma leebel moel eelmainitud  näitusest palju suhtlevam. Tuletorni, sealt avaneva kauni vaate ja ebamaised ehted seob lummavaks tervikuks Janek Murru loodud helitaust. Kunstilise rühmituse nimele sobivalt on tuletorni näitus õhuline, avar, leebe ja ilus. Piret Hirve tööd „Tema” (hõbe) ja „Pinnatuisk” (hõbe) on nagu härmatis: karged, haprad ja kaunid. Nõtkelt, õhkõrnalt mõjuvad ka Eve Margus-Villemsi teosed „Õhetus” (graveeritud luu, jaad, valge kuld), „Jumalakäpp”  (graveeritud sarv, ametüst, valge kuld) või Kristiina Lauritsa lummav „Liiliavalge” (sool, kunstvaik, hõbe, värv, jaapani lakk, akvamariin, fluoriit, ametüst). Kerget kontrasti annavad Kadri Mälgu kurjakuulutavamad „Medusa III ” (oksüdeeritud hõbe, kumm) või „Kõnnu kutse” (mahagon, gagaat, mutinahk, hõbe, spinellid). Näitus mõjub harmooniliselt ning selle eriline atmosfäär peaks inspireerima ka külastajat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming