Meri ja ultramariin

Heili Sõrmus

Nüüdisaegse ehtekunsti näitus „UltraMarine” Noblessneri valukojas kuni 6. XI. Korraldajad Merle Kasonen, Julia Maria Künnap, Maarja Niinemägi ja Kertu Tuberg. Kel veel käimata, peaks homme-ülehomme seadma sammud Noblessneri valukotta, et vaadata järjekordset suurt, uhket ja rahvusvahelist ehtekunstinäitust. Eesti ehtekunst on kõrgel tasemel, kunstnikud aktiivsed ja nii tuleb palju põnevat koju kätte. Nagu mitmed viimase aja ehtenäitused, keskendub ka „UltraMarine” mere teemale. Teatavasti peeti juba nõukogude ajal eesti kunstile sobilikuks mere ja kalurite temaatikat, kuid nähtavasti on praeguse mereaineliste näituste rohkuse peamiseks mõjutajaks kultuuripealinna aasta teema „Mereäärsed lood”.

„UltraMarine” on eesti ehtekunsti nägu: karge, kaunis, väljapeetud ja sissepoole vaatav. Näiteks võib tuua Julia Maria Künnapi prossi, kus on perfektselt antud edasi mere lainetus, või Maarja Niinemäe ebamaiselt kauni töö „Lainehari” (graveeritud opaal, merekarp, hõbe, kuld, 2011). Välisautorite töödest on sarnase hoiakuga Marzia Rossi vaoshoitud iluga prossid või Beth Leggi teos „Culalloe” (puit, hõbe, tint, emailvärv, lehtkuld, 2011). Vaimukamat lähenemist toovad Adolfas Šaulyse ja Mari Relo-Šaulyse „Welcome to Estonia” kirjaga konksud või Nils Hindi „Päikesevari” (readymade, raud, puuvill, 2011), raudrüüd või kindlust meenutav mask naiivse ultramariini värvi võrega. Eesti ehte karge ilu, tõsidus ja väljapeetus annavad sellele omalaadsuse ja erilise võlu maailma ehtekunsti taustal, kuid meie kontekstis tuleb tunnustada kunstnikke, kes julgevad pakkuda alternatiivi siinsele põhivoolule.

Kui „UltraMarine’i” kallal nuriseda, siis tuleks tuua välja näituse kujundus. Altpoolt valgustatud eksponeerimismahutid mõjuvad ruumis efektselt, kuid teevad teoste vaatamise peaaegu võimatuks. Anumad on ka nii madalal, et tööde uudistamine nõuab külastajalt treenitud põlvi. Eksponeerimisel tekkinud valgustusprobleemile on leitud lihtne lahendus: vaatajale antakse taskulamp, et oleks võimalik ka teoste pealispinda uurida. Häda sunnil toodud abivahend toimib näituse kontekstis isegi päris vahvalt: külastaja uurib ehteid taskulambiga nagu akvalangist mõnd mere põhjas lebavat aaret. Kui töödest ka taskulambiga paremat ettekujutust ei saa, tuleb osta kataloog, seal on paremini näha.

„UltraMarine’i” kataloogi näol on tegemist väga kauni omaette kunstiteosega. Teosed sulanduvad fotodel neid ümbritseva keskkonnaga perfektseks tervikuks ning peaksid rõõmustama iga ilumeelega inimest. Õigupoolest jääb mulje, et kõik kunstnikud on loonudki oma teosed nii looduslähedasena, et valged eksponeerimiskapslid ei ole lihtsalt nende õige ja loomulik elukeskkond. Need vajavadki värsket õhku ja päikesevalgust.

Kataloogi puhul teeb veidi tuska vaid näituse korraldanud kunstnike tekst. Mõistetavalt tingib näituse üsna abstraktne temaatika, nagu meri ja ultramariin, pigem poeetilise kui asise sõnalise väljenduse, kuid kirjutist lugedes jääb mulje, nagu oleks püütud jäljendada ÕhuLossi tekste. Oleks oodanud korraldavatelt kunstnikelt nii tekstides kui näitusega seotud visuaalides enam julgust näidata „oma nägu”. Kõik sõltub ka siin muidugi vaatepunktist. Eesti ehtekunstis on poeesiat palju, aga maailma (ehte)kunstis ja meie igapäevases elukeskkonnas vähe. Eesti ehtekunstis on sotsiaalkriitikat ja vaimukust vähe, nüüdisaegses kunstis laiemalt märksa rohkem. Sellest johtuvalt on vahest nii, et isegi kui näitus otseselt ei eristu teistest Eesti ehtekunstinäitustest, pakub ta siiski täiendust kunstimaailmale ja üldse elule, kus ilu, poeesia, aja ja süvenemise väärtustamine pole ehk enam nii levinud.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming