Metamodernistlik implosioon

Kiwa on otsekui kiirluubis liuelnud punknoorusest ja sellest tulenevast postsovetlikust teadlikkusest tänapäevase, peaaegu et iroonilise vaba hoiakuni.

OTSO KANTOKORPI

Kiwa näitus „Tühjuse spiraal“ („The Spiral of Void“) Helsingi Galleria 68s kuni 2. VII.

Ma olen juba vananev mees ja seepärast võtan endale vabaduse mälestusi heietada. Olen jälginud eesti kunsti aktiivselt paarkümmend aastat. Olen näinud Eesti nüüdiskunstielus täpselt samasuguseid perioode nagu Soomeski, kuid ka midagi üpris erinevat. Muu hulgas seda, kuidas Sorosi Kaasaegse Kunsti Keskus hakkas 1990. aastatel transformeerima Eesti kunstielu, looma uusi infra- ja ka muid struktuure, samuti justkui määratlema poliitiliselt korrektsete suhete suunda. Selle juurde kuulus ka seljapööramine Soomele. Vähemalt nii see mulle tundus. Kui tutvustasin ennast paarkümmend aastat tagasi Tallinnas Soome kunstikriitikuna, ei äratanud see mingit huvi, pigem tajusin kahjutunnet. Eesti nooremad kunstnikud olid huvitatud Berliinist, Londonist ja New Yorgist. Soome ja Eesti kunstisuhted olid kui midagi vanaaegset, minevikukoorem. Mäletan, et vestlesin kord Wiiralti kohvikus ühe juhuslikult kohatud kolleegiga ja märkasin ühtäkki kellale pilku heites, et pean hakkama kiiresti minema Leonhard Lapini juurde. Meil oli kohtumine kokku lepitud. „Miks te peate alati sinna Lapini juurde minema?“ küsis mu kolleeg kummalise tigedusega, kui minekut tegin.

Selles kõiges oli teatud määral ehk ränkagi piiritõmbamist modernismi ja eesti kunstile tüüpilise, võib-olla veidi heroilise neoavangardismi vahele. Soome kunstikriitiku tundmused olid kõrvaltvaatajana üsna paradoksaalsed. Miks ei saanud nõukogudeaegsetest teisitimõtlejatest kangelasi? Mäletan, et imestasin näiteks selle üle, et Lapini raamat „Pimedusest valgusesse: Eesti kunstiavangard nõukogude ajal“ („Pimeydestä valoon – Viron taiteen avantgarde neuvostomiehityksen aikana“, Otava 1996) ilmus vaid soome, mitte aga eesti keeles. Samamoodi imestasin, kui lugesin Raul Meele artiklit – pealkirja kahjuks enam ei mäleta – oma positsiooni kohta kunstis. Sellest õhkus väga suurt kibestumist Eesti kunstielu pärast.

Nüüd tundub kõik teisiti olevat. Olen käinud viimastel aastatel Kumus suurepärastel retrospektiivnäitustel: Meel, Jüri Okas ja Tõnis Vint. Nüüd ootan nii Lapini kui ka Kaarel Kurismaa väljapanekut. Väiksemate teemanäitustega on kirjutatud Eesti nõukogudeaegsesse kunstiajalukku huvipakkuvaid lisalehekülgi.

Kiwa spontaanne performance näituse avamisel, taustaks elektrokeemiline häälegeneraator.

Galleria 68

Taastunud on ka Eesti kunstnike suhted Soomega: nooremad kunstnikud on teinud vastastikku näitusi Eestis ja Soomes, vanemadki tunnevad taas huvi. See on ka minu elu mõjutanud. Kui olin 2011. aastal Mänttä kunstinädala kuraator, paluti mul kutsuda ka Eesti kunstnikke. Nii läkski. Nüüd püüan parajasti leida Soomes näitusepaika rühmitusele Eesti Energiad (Jaan Paavle, Paul Rodgers, Jüri Ojaver ja Jaan Toomik). Viimati, kui kohtusin Wiiralti kohvikus Raoul Kurvitzaga, jõudsime samale järeldusele: minu soov on saada varsti temagi näitus Soome.

Üks selle muutuse sümboleid – vähemalt mulle – on olnud Kiwa. Temast on teatud Soomes ka varem, kuid oli vahva ja veidi üllatavgi minna Helsingi väikesesse galeriisse vaatama Kiwa kõige värskemat näitust.

Kiwa on otsekui kiirluubis liuelnud punknoorusest ja sellest tulenevast postsovetlikust teadlikkusest tänapäevase, peaaegu et iroonilise vaba hoiakuni. Seepärast julgengi nimetada teda Eesti metamodernistiks par excellence. Kiwa tööstiilis on selgelt näha postmodernismile omane teadlikkus ja otse kohustuslik metatasandite arendamine. Ent ta ei toonita oma teadlikkust ega garneeri seda hõlpsa ega odava irooniaga, mis on olnud postmodernismis nii tavaline. Metamodernismi on vahel nimetatud uussiiruseks, mida ei tohi aga segi ajada naiivsusega. Kuigi Kiwa on silmanähtavalt cool, ei ole ta seda siiski vastikult ükskõiksel moel. Tema töödes on konstruktiivset hoiakut, kuigi leidub ka huumorit. Ta tunneb metamodernistliku siirusega huvi ka vanemate põlvkondadega ühiselt loodud tegelikkuse vastu. Kiwa töödes võib jõuliselt aistida seda võnkumist, mida metamodernismi teoreetikud Timotheus Vermeulen ja Robin van den Akker on kirjeldanud: „Võnkumine modernismi innustunud sidumuse ja postmodernismi iroonilise vabaduse vahel, võnkumine lootuse ja melanhoolia, naiivsuse ja teadmise, empaatia ja apaatia, ühtsuse ja paljususe, totaalsuse ja fragmentaarsuse ning puhtuse ja ebaselguse vahel.“

Kiwa on süüvinud Raul Meele juba märgiliseks saanud teostesse, teinud neist omamoodi remiksi, mida mõned nimetavad kindlasti kunstiajaloost tuntud mõistega „Hommage ? …“. Arvatavasti teeks seda ka Meel ise. Teoste sari ei ole siiski selgelt määratletud. Kui küsisin selle kohta näituse avamisel Kiwalt endalt, ütles ta, et kogu protsess sai alguse veidi juhuslikult Meele tööst, mis juhtus skanneril olema. Ta ise nägi pikema protsessi käigus, kuidas alguses mehaaniline kratsimine hakkas vähehaaval tootma uusi sisutähendusi, millest ta isegi alguses täiesti teadlik ei olnud. Arvan, et tegemist on vägagi sarnase olukorraga nagu see, kus sündisid Meele teosed, kui ta tegi omal ajal sõjaväe kirjutusmasina taga algust konkreetse luulega. Üks asi viib teiseni, need hakkavad segunema ja omavahel põimuma, moodustades süsteemi, mille määratleb alles protsess ise oma assotsiatiivsete pendlivõnkumistega. Tehnika on mõistagi teine ning teadmise määr juba sellest klassist, et seda ei ole võimalik kuidagi täpse metoodilisusega valitseda. Digimaailma ning selle üllatuste ja vigade ettearvamatus lisab oma osa, võrreldes mehaanilise kirjutusmasinaga. Tegelikult, kui kujutlesin nii Meelt kui ka Kiwa töötamas, jõudsin üsnagi huvitava mõtteni. Ma tunnetan Meele ja tema teiste neoavangardistidest kaaslaste töödes üsnagi tugevat vastureaktsiooni eriti maalikunstile, milles on teatud orgaanilisus – vabavormilisus ja juhuslikkus – kahtlemata etendanud alati suuremat rolli, kui mõnigi maalikunstnik on tahtnud tunnistada. Nüüd tundub, et Kiwa on andnud Meele meetodid otsekui just nende jõudude võimusse, mida Meel ise kujutles end eitavat, kasutades samal viisil tänu digitehnikale võimalikku voolavat, sulatavat ja kokkusegavat tähenduse lisamise meetodit, mis on ühtaegu vanaaegne ja uus ning huvitavalt ettearvamatu.

Ja ma kohe pidin esitama Kiwale selle märkimisväärse ja täiesti selge küsimuse: kui palju on siin irooniat? Järgnes monalisalik naeratus ja pikk vaikus. Selget vastust ma ei saanudki. Oletan, et seal on ka irooniat, vähemalt natuke ikka. Arvan, et lõpuks polnud mu Kiwale esitatud küsimus nii väga oluline. Üsna kindel olen aga selles, et metatasandite pidev kuhjamine peab kunagi lõppema. Mul on raske – ja see on ehk võimatugi – kujutada ette aega, mil saab valmis Kiwa tööde remiks.

Kiwa on siis ehk üks esimesi metamodernistliku implosiooni sõnumitoojaid.

Tõlkinud Mait Eelrand

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming