Mida teha vabas õhus?

Kaire Nurk

Mohni (esimene) plenäär 4. ja 5. augustil. Õpetaja maalikunstnik professor Tiit Pääsuke, osalenud kunstnikud Minna Hint, Jarõna Ilo, Leida Ilo, Kai Kaljo, Mari Kartau, Eve Kask, Rein Kelpman, Signe Kivi, Aimar Kristerson, Urve Küttner, Lylian Meister, Mall Nukke, Kaire Nurk, Kai-Mai Olbri, Signe Taremaa, Tiiu Pallo-Vaik ja Eveli  Varik. Registreerunuist puudusid Marju Bormeister, Mall Mets ja Jaan Toomik. Seminar „Lahemaa ja kunst” Viinistu kunstimuuseumis 6. augustil.        Kas on võimalik ette ennustada, mis juhtub, kui lasta juhuslik kahekümne professionaalse kunstniku kooslus (nt graafikud, metalli-, tekstiili-, naha-, maali-, video- ja interdistsiplinaarsed kunstnikud, sh ka üks diplomeeritud  kunstiteadlane, kes mh maalib iga päev, ja üks maalija, kes vahel kunstist kirjutab) kaheks päevaks vabasse loodusesse eesmärgiga maalida? Akrüülidega? Õpetajaga? Kahtlemata on see mitme tundmatuga võrrand, millest vaid üks muutuja, inspireeriv motiiv Mohni – saar, millest suur osa on armutu kivilasu – on enamvähem konstantne. Ehkki ka õpetaja on teada … Aga õpetaja on öelnud: „Kõik on seal, kuhu see parasjagu ära mahub. [---] Piltide sisu on  inimeseks olemisest. Õieti on see üks ja seesama maal, mis alati pooleli (rõhutus – K. N.) on. Inimesed ja mis neis peidus on … [---] Sellest piisab” (2004). 

      

Tegelikult alustas ka saar nii oma tunnusobjektide  kui atmosfääriga maalimise esimesest momendist kunstnike tõlgendustes piirideta varieerumist. Kes loodis saare arhitektuuri metafüüsilisi proportsioone ja valgust. Kes pidas võitlust sadade korraga vaateväljas kividega, mis lõõmava päikese ja lõikava tuule konfliktis ning kuhjuvate juhuste tiivul ja autori sarkastilisel tahtel moondusid lõpuks kõigeks muuks kui kivideks (ehk sürreaalseteks õiteks meres; kui lõpudefileel tuvastati mu pildil prügiämber  ja hambaproteesid, püüdsin pareerida Dufy ja Tanguyga). Kes pidas intiimset kahekõnet sinises, kandudes-lendudes taeva ja mere sümmeetriasse. Kes üllatas detailikapriisidega. Kes sukeldus läbimatusse kadakatihnikusse ja jäädvustas selle jäädvustamatuid struktuure. Kes üritas peredvižniklikku vaadet. Kes tekitas dechiricolikke efekte. Kes muundas tuletorni hoolikalt laotud tellisekorpuse legolikuks illusiooniks.     

Kes tajus kivises saarepinnas erootilise keha (apelsinikoorelikku) kesta! Isegi new age’lik värvimiraaž oli kerge tulema. Ka osalejad, kes said küll õpetajalt „koduse ülesande”  mõelda, mis on asja mõte, ei saanud olla kindlad, et nad kohale jõudes just seda teevad, mida olid kavandanud. Varieerus ka taktika valik: kes väljastas kadestamisväärselt professionaalseid skitse, kes impressioone, kes loobus kaasavõetud plaanidest automatismi kasuks, kes maalis ateljeetöö jätku silmas pidades alusmaali. Õpetaja maalis, nagu ikka, suurima üldistuse: nii saarest kui meie mentaalsest ja füüsilisest kohalolust seal.   

Rännak saareilma (teisend sõnast „maailm”) lõppu ehk Mohni saare teise otsa plenääri viimase päeva pärastlõunal tootis uusi kontsepte, nagu õpetaja oli salamisi lootnud ja otsesõnul õhutanud. Õpetajast ja tema jänesehaakidest veel. Kui üks kunstnik forsseerib (päeva)lehes mahategevat kriitikat oma kolleegi loomingu pihta, siis on see lühinägelik  ja kitsarinnaline, ühesõnaga – poliitika. Kui üks kunstnik kehastub aga õpetajaks ja kutsub oma kolleegid plenäärile (ja osalema pääseb 20 esimest üleskutsele vastanut) – kutsudes esile/ luues, nagu eespool kirjeldatud, paljude muutujatega võrrandiliku kompositsiooni-situatsiooni, milles osaline ka suur juhus – ning loodab oma positsiooni autoriteedi ja saareilma vaba õhuga avada/lahti muukida vaba vestluse kunstist ja loodusest, siis on see kaunis ja sisukas. 

Siis me õpime kõik, kunstilt ja looduselt. (Vabandan muidugi sellise robustse kõrvutuse pärast, eriti selle plenääri kontekstis, aga olen püsivalt seisukohal, et kunstnikul ei ole kohane teha oma kolleegide loomingu kohta nn kunstikriitikat, sh erialamaailmast väljaspool, avalikkusele sihitud kirjasõnas.)         

Õpetaja sõna viipel toimunud plenäärlaste noorendamise initsiatsioon – tudengiteks (keskmine vanus ca 25), ja õpetaja endagi noorendamine samal moel õppejõuks, ei pea olema mõistetud degradeerimisena. See oli üks võimalikke mänge situatsiooniga. Ehk ka  džentelmenlik žest kogunenud daamidele. Ehk ka õpetajat ennast paratamatult tabanud noorusenostalgia. Õpetaja rääkis ka oma lõputuist rännakuist üksikute-saarte-ilmas ja lahendamatust veemõistatusest. (Huvitav: taoismis esindab vesi yin-printsiipi, yang ei väljendu aga muus kui kivides; hiina traditsioonilisel maastikumaalil figureerisid mõlemad alati koos.) Ka oli õpetaja sirvinud ajaloost välja just veeäärsed kunstnike kolooniad, alates prantslastest  XIX sajandi teisel poolel Normandias ja lõpetades eestlastega Ahvenamaal XX sajandi alul. Võimalik, et järgmise Mohni plenääri kuraatorikontseptsioon ei ole enam „õpetaja”, vaid midagi seoses veega. Ent muutlikkus on ju mõlemale omane. (Niisiis – järjepidevus!)     

Õnneks kestis plenäär vaid kaks päeva ja nii jäi saare vangistamine piltidele, aga ka kõik vestlused ja kogu eksperiment tervikuna – vahetult ja tungivalt tajutavalt – „alatiseks pooleli”, mis  ühtlasi veelgi kannustab võimaluste tekkides korduvalt üritama kõikvõimalikku interpreteerimistegevuse jätku Mohnil. Niisiis – järgmise suveni! Ja Mohni saar kirjutatakse Eesti kunstiloo maakaardile. (Aavo Koka ja Andres Eilarti äsja ilmunud ja läbimüüdud raamatus „Pintsliga tõmmatud Eesti”, mida plenäärlastele nende kaldale jõudes Viinistus tutvustati, on Mohni kohal veel paljulubav tühjus.) Meie seekordsel saarelt lahkumisel võtsid  selle üle sukeldujad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming