Mida teha või mitte teha?

Maarin Mürk

Näitus „DOINGS OR NOT. Eesti versioon” Hobusepea galeriis 21. I – 2. II ; LIISA JOALA näitus „Hetk” Draakoni galeriis kuni 7. II . Hobusepea galeriis sai vaadata pikemaajalise projekti Eesti versiooni, paika on jäänud üldteema (kunstniku kohustus ja vastutus) ning seda ohjavad kuraatorid Margit Säde ja Laura Kuusk. Kõik ülejäänud komponendid on muutunud: koht (Ljubljana-Muhu-Tallinn-...), formaat (näitus, loengud, workshop, väljapanekute remix, avatud platvorm), osalejad (valdavalt EKA taustaga noorkunstnikud).

„Doings or Not” on eelkõige noortenäitus  ja seda just oma püstituselt, mitte esinejate vanuse vms poolest. Tundub, et jälle tuleb uue lainena seltskond, kes üritab end (kunsti)maailmas määratleda, esitada eksistentsiaalseid küsimusi oma valitud elukutse kohta ja ärgitada ühiskonda (näitusekülastajat siis) kaasa mõtlema, et mis imeloom see kunstnik siis ikkagi on. Kuna tegemist on trendika ja igati kaasaegse noortenäitusega, siis ollakse ka illusioonivabad ega püütagi leida vastuseid, vaid  piirdutaksegi eelkõige küsimustega. Ilmselt kuulub see faas eneseavastusliku teekonna hulka: vaatled end ja maailma ning paned tähele asju, mis on karjuvalt valesti. Näiteks, et kunstnik pole mitte elukutse, vaid fanaatikute hobi, mille harrastamisele nad ise vabast tahtest peale maksavad. Ja siis tahad selle maailmale näkku karjuda: miks te minuga nii teete?! Katsed määratleda ühiskonna ja kunstniku  vahekorda langevadki väga tihti ühte auku: kunstnik tunneb, et teda ei hinnata piisavalt, ja et seda ühiskonnale/kunstimaailmale selgeks teha, paneb end ise alandavasse situatsiooni – et ikka kõik aru saaksid, kui hull asi on.

Mõtle, kunstnik peseb Kunstihoone põrandat (Kai Kaljo) või pühib teiste kunstiteostelt tolmu (Marge Monko) või kätleb naisteenindajatega (jälle Marge Monko)! Kohutav, milleni ühiskond vaese kunstniku on lükanud! Joonistub  välja huvitav enesealandamise diskursus Eesti kunstis (siia ritta võiks panna näiteks ka Marusoo ja Elvisto näituse „Pain(t)hing” Hobusepea galeriis). Kuigi kunstnikul on tänases Eestis põhjust halamiseks küllaga, pean siiski tunnistama, et mulle (kui siis ilmselt vanema kooli esindajale) sümpatiseerib kauguses terendav eesmärk neile küsimustele vastata. Igipõline missioon peatada müstiline „tavainimene”, panna talle käsi raskelt õlale ning sundida elu üle (kunstniku positsiooni üle siis antud juhul) järele mõtlema: kaua võib? Võib-olla oleks lahenduseks omaalgatuslike rakukeste loomine? Rohkem artist-run-space’e Eestisse, kus kunstnik on ühes isikus nii looja-manager-koristajafinantseerija? Rohkem kunstnike kollektiive? Karel Koplimetsa kunstnikukujutis on tõene, sest Eesti kunstnik kobabki üksi pimedas. Vaadake filmi „Kill Bill vol 1”, kuidas kirstust  välja murda vaimse treeningu abil! Its all in your head, baby! Pealegi, kui tahta muuta ühiskonna (eel)arvamusi, siis milleks teha seda valges kuubis, turvalisel koduväljakul? Näituselt jäi kõige sümpaatsem mulje Johnson & Johnsoni tööst „oma juhuslik-kehalebab-Kumus-baltisaksa-kunsti-vahel”, mis oma absurdse situatsioonikoomikaga jättis vaatajale ruumi mõelda. Ja muidugi klassik Frode, kes on õppinud ära nalja: näita tänaval  sõrmega taevasse ja tekibki sündmus. Frode (ja /või tema taasavastaja Indrek Sirkel) tunduski näituse kõige geniaalsem kunstnik olevat, sest tema ülilihtne tegu tõi nähtavale väga palju olulisi küsimusi: kes tellib muusika? (võivad olla ka suvalised hea huumorimeelega tüübid); miks inimesed vaatavad midagi? (karjavaimust) jne. Frode näide oleks võinud vabalt pärineda ka kaasaegsest interventsiooni õpikust ja peaks olema kooliprogrammis analüüsimiseks  kõigile algajatele „sotsiaalse närviga” kunstnikele. „Doings or Not’i” projekti suurim pluss ongi omaalgatusliku õpikeskkonna loomine. Selle juures on positiivne, et tegemist on pikemaajalise protsessiga, mida käib mitmes kontekstis. Õppetöö seisukohalt on täiesti asendamatu suur invasioonnäitus Sloveenias, nädal aega Muhumaal praktikal vabas vormis loenguid kuulata ning lõpuks teha ka koduses  valges kuubis ülevaatenäitus. Kui Hobusepea näitust vaadelda omalaadse avatud akadeemiana ja pedagoogilise protsessina (selle formaadi tugevaim esindaja siin on ilmselgelt EKKM), siis langevad asjad paika ja kaob surve hakata tõlgendama asju, mis oma lihtsameelsuses juhtme kokku jooksutaksid. Projekti voorus on ka tugevad kuraatoripositsioonid: kuraatorid murravad taas pead maailma põhiküsimuste üle, aga eks aeg-ajalt tulegi baasväärtused üle vaadata, eriti majanduslanguse ajal. Tahaks aga näha kasvamas uut kunstnikutüüpi, kes tunneks ennast maailmas vabalt ja oskaks süsteemi reegleid enda huvides ära kasutada, olemata sealjuures naiivne, kordav, irooniline või ennast alandav. PS Tegelikult sisaldas lähteülesanne kirjutada ka Liisi Joala näitusest „Hetk“ Draakoni galeriis, kuid kuna see liigitub samuti puhtakujuliselt noore inimese maailmavalulemise alla  (kuidas teised mind tajuvad, näitan / ei näita oma tõelist nägu), siis ma tegelikult ei oskakski sellest pikemalt midagi kirjutada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming