Miks ei saanud ühestki tüdrukust kunstiajaloolast?

Helge Kjellini ajal õppis Tartu ülikoolis kunstiajalugu palju laia silmaringi ja hea võõrkeeleoskusega naisi, kuid nende väljavaated akadeemilises sfääris karjääri teha olid nigelad.

EERO KANGOR

Eestis hakati ülikoolis kunstiajalugu õpetama pea sada aastat tagasi, aga esimene naissoost kunstiajaloo professor Krista Kodres valiti ametisse alles 2003. aastal.

Käesoleva artikli fookuses on kunstiajaloo õpetamise algusaastad Tartu ülikoolis, kui kunstiajalugu õppisid valdavalt noored neiud, kuid akadeemilisel tasemel ei jäänud neist ükski kunstiajalooga tegelema. Selle põhjuseid oli mitu, kuigi peamine oli, et akadeemilises maailmas ja ülikoole valitsevates institutsioonides domineerisid mehed.

1971. aastal avaldas ameerika kunstiajaloolane Linda Nochlin artikli „Miks pole olnud suuri naiskunstnikke?“,1 mis sai kunstisotsioloogilise tekstina feministliku kunstiajaloo alusepanijaks. Reet Varblase ja Katrin Kivimaa sõnul tõi Nochlin lääne kujutava kunsti ajaloost lähtuvalt välja need ühiskondlikud, hariduslikud ja ideoloogilised piirangud, mis on kunstnikuks pürgiva naise ees seisnud kuni üsna hiljutise ajani.2 Nochlin leidis, et vastus küsimusele, miks pole olnud suuri naiskunstnikke, ei sõltu mitte individuaalsest geniaalsusest või selle puudumisest, vaid ühiskondlike institutsioonide olemusest ja tegevusvaldkondadest.

Nii nagu kunstiga tegelemine, polnud ka kõrghariduse taotlemine naistele „kuni üsna hiljutise ajani“ sugugi iseenesestmõistetav. Poiste ja tüdrukute harimise erinevustele hakati rõhku panema juba valgustusajastul. Naiselt hakati ootama pühendumist mehele, perekonnale, mitte iseseisvat arengut. Mehi ja naisi hakati bioloogiliselt eristama. Michel Foucault näitab valgustusajale järgnenud perioodi murrangulise ajastuna, kui naist hakati ühiskondlikult tõlgendama seksuaalsusest läbiimbunud olevusena. Naise seksuaalsus nii-öelda patologiseeritakse ja naisekeha paigutatakse orgaanilisse ühendusse sotsiaalse kehandiga. Meeste kõrval naistele võrdset kohta taotleva nais­emantsipatsiooni vastu püüti kasutada teaduslikke argumente. Meeste-naiste võrdlemisel kujunesid keskseks teooriad, mis tõid esile soolis-füsioloogilise dimorfismi. Konstateerides sugupoolte erinevust püüti lihtsa võrdluse alusel tõestada eeskätt naiste evolutsioonilist või ontogeneetilist mahajäämust. Sama ideaal kehtis ka Baltimaades.3 Erandlikult olid siinsed kõrgkihi naised hästi haritud ja neilt oodati mõnevõrra suuremat seltskondlikku suhtlemisoskust kui näiteks Saksamaal. Ka keskkihi naised olid siin tavapärasest paremini haritud.

Helge Kjellin oma tarkade ja elurõõmsate üliõpilastega 1923. aastal. Kuigi kunstiajaloo alal töötamiseks ja karjääri tegemiseks olid seda õppinud paljudel noortel neidudel väga head eeldused – lai silmaring, keelteoskus, huvi kunstiajaloo vastu ja kõrghariduse saamist toetav perekond, siis lõpetas neist ülikooli vaid mõni üksik, oma erialal ei hakanud aga peaaegu mitte keegi tööle.

Rootsi Riigiarhiiv

Haritud naine kui ohtlik konkurent. Selgelt tõrjuv suhtumine naiste hariduspüüdlustesse tekkis siis, kui oli põhjust karta, et naised hakkavad hulgi hõivama ühiskonnas uusi positsioone. Pärast lüüasaamist Krimmi sõjas ilmnes vajadus Vene ühiskonda reformida, kuid 1863. aasta uus ülevenemaaline ülikoolide põhikiri naistele ülikooli astumise õigust ei andnud. Naiste kõrghariduspüüdluste rahuldamiseks hakati küll rajama erakursusi ja -ülikoole, kuid nende lõpetajad ei saanud kõiki õigusi. Naised hakkasid ülikoolide õppetöös esialgu osalema vabakuulajana ning Tartu ülikooli lubati esimesed naised vabakuulajana 1905. aastal.

1924. ja 1925. aastal riigikogus toimunud Tartu ülikooli seaduse arutelul naiste õigust ülikoolis õppida ja eriala omandada enam otseselt küsimuse alla ei seatud. Peamiselt valmistas seadusandjatele muret välismaiste õppejõudude suur osakaal ülikoolis, õppekeele küsimus ja eesti ülikooli prioriteedid. Seaduse § 1 järgi oli ülikooli ülesanne „edendada üldist ja eriti Eesti elu käsitlevat teadust, anda kõrgemat teaduslikku haridust ning viia teadust rahva keskele ja ette valmistada riigi ja rahva tööle tarvilikkude eriteadmistega varustatud asjatundjaid“.

Sõnavõtjad olid rahulolematud eesti rahvusest õppejõudude vähese järelkasvuga ja kartsid välismaalaste suurt mõju kõrghariduse kujundamisel. Arutati, kuidas ülikool on seni täitnud väikse ja piiratud võimalustega Eesti riigi nõudmist kõrgharitud spetsialistide järele valdkondades, mis „Eesti elu kõige paremini võiks edendada“. Sotsiaaldemokraat Mihkel Martna pidas vajalikuks õpetada rohkem majandusteadust. Tööerakondlane Theodor Pool aga nõudis rohkem tähelepanu põllumajandus- ja loomaarstiteaduskonnale. Johan Jans pidas humanitaarteaduste osa ülikoolis liiga suureks ja arvas, et filosoofiateaduskonnas tuleks vähendada võõrkeelte õpet. Jans pooldas ka keskpärast haridust andva kaubandusteaduskonna kaotamist. Põllumajandus- ja loomaarstiteaduskonnas õppisid valdavalt mehed, humanitaar- ja kaubandusteaduskonnas aga naised.

Eelkõnelejatega polemiseerinud Jaan Tõnisson arvas, et ülikooli seos praktilise eluga on küll vajalik, kuid teaduslikkuse nõuet silmas pidades ei saa seda taandada ametikooliks. Filosoofiateaduskond oli Kesk-Euroopa ülikoole eeskujuks võtnud Tartule keskse tähtsusega. Kriitikat filosoofiateaduskonna suhtes tõrjus ka ülikooli kuraator Peeter Põld, nimetades seda koos matemaatika-loodusteaduskonnaga ülikooli vundamendiks.

Tõnisson arvas aga ka, et kuna riigi ressursid kõrghariduse andmiseks on piiratud, tuleb ülikooli sisseastumist piirata. Kaudselt olid tema arvates üliõpilaskonna ülepaisutatuses süüdi naiste kõrghariduspüüdlused: „Et [—] kõik need noored plikakesed, kes ülikooli osalt selleks lähevad, et värvimütsi kanda, kõige sellega toime saaksid, on asjata lootus. Suur osa nendest lendab välja, ilma et nad suudaksid midagi kaasa võtta.“

Võrreldes Eesti poliitilise mõtte arengus olulise 1905. aastaga oli naiste õiguslik seisund küll 1920ndatel ja 1930ndatel oluliselt paranenud, kuid Ken Kallingu väitel jätkus sel ajal naist ja meest bioloogiliste tunnuste alusel sotsiaalselt diferentseerivate ideede levik.4 Naist nähti rahvastiku bioloogilises taastootmises põhiraskuse kandjana, mistõttu naiste kõrghariduspüüdlused, mis lastesaamist takistasid, võisid saada hukatuslikuks rahvastiku juurdekasvule. Naise rolli ühiskonnas nähti eelkõige emana ning suunati sotsiaalsete, hoolekandeliste jms valdkondadesse.

Eestikeelse Tartu ülikooli avamisel said naised meestega võrdsed õigused ja esimestel aastatel oli Vabadussõja jätkumise tõttu naiste osakaal immatrikuleeritute hulgas järgnevatest aastatest veidi suurem. Naiste akadeemilist edasijõudmist ei soosinud ei ülikoolide tavad, juhtkonna eelarvamused ega ka ülikoolide naisorganisatsioonid. Sirje Tamul on XX sajandi alguse Saksamaa ülikoolide näitel väitnud, et isegi kui naistel õnnestus jõuda ülikoolis doktorikraadi kaitsmiseni, olid nende võimalused akadeemiliseks karjääriks väga piiratud.5

Naised töötasid enamasti vähetasuval assistendi kohal, kuid nendega võrdsete teaduslike saavutustega mehed valiti õppejõududeks. Näiteks Tartu ülikoolis valiti esimene naisprofessor farmaatsia erialal alles Teise maailmasõja aastatel. Vähemalt osa naisühiskonnategelasi püüdis suruda uut naisüliõpilaste põlvkonda tagasi vanadesse, naise traditsioonilist ühiskondlikku rolli tunnistavatesse raamidesse. Erinevalt varasematest naisüliõpilastest koosnes maailmasõjajärgne uus naisüliõpilaskond noortest äsja keskkooli lõpetanud neidudest, kes soovisid meesüliõpilasühendustega samalaadseid kamraadlikult korporatiivsel põhimõttel tegutsevaid ühendusi, mis tingis distantseerumise naisliikumisest.

Kunstiajaloo õpetamine Põhja-Euroopa kunsti kontekstis. Riigikogus toimunud Tartu ülikooli seaduse arutelu rõhuasetused saavad selgemini mõistetavaks statistiliste andmete taustal. Aastatel 1919–1924 Tartu ülikooli immatrikuleeritutest olid umbes kaks kolmandikku mehed ja kolmandik naised. Üliõpilased olid peamiselt pärit maalt ja vaid kolmandik suurematest linnadest Tallinnast (17%) ja Tartust (15%). Isa tegevusala järgi oli ülikoolis kõige rohkem talupoja lapsi (meesüliõpilaste seas 34%, naisüliõpilaste seas 26%). Tütreid saatsid meelsamini ülikooli linnapered ja maal elavad haritumad inimesed.

Seevastu filosoofiateaduskonnas oli naiste ja meeste proportsioon ülikooli keskmisega võrreldes vastupidine. Veelgi drastilisemad erinevused keskmisest olid kunstiajaloo üliõpilaste hulgas.

Lundi ülikooli kunstiajaloo ja -teooria dotsent Tor Helge Kjellin (1885–1984) valiti Tartu ülikooli kunstiajaloo professoriks 1921. aastal. Tartu ülikoolis, kus kunstiajalugu varem ei õpetatud, tuli uue eriala õpetus täiesti nullist üles ehitada. Selleks tuli panna alus erialastele kogudele ning määratleda kunstiajaloo uurimisaines.

Kjellin keskendus keskaja kirikuarhitektuurile, mis on tänapäevani jäänud üheks prestiižsemaks kunstiajaloo valdkonnaks. 1920. aastate algul oli aga eestlaste silmis tegemist „võõra“ pärandiga, millega varem olid tegelnud baltisakslased. Kjellin tõi muutuse eesti kunstiajalookirjutusse, hakates siinset keskaegset kirikuarhitektuuri käsitlema Põhja-Euroopa kunstiregiooni kontekstis, mitte kitsalt saksa koloniaalkunstina. Võõra keskaegse pärandi käsitlemine meie kunstiajaloo osana oli midagi uut ning seda lähenemist ei tahetud veel pikka aega pärast Kjellini Eestist lahkumist omaks võtta.

Tartu ülikoolis pani Helge Kjellin aluse õppesüsteemile, mis kehtis üldjoontes kuni kursusesüsteemi kasutuselevõtuni 1944. aastal. Kjellini tegevusest on seni väga põgusalt kirjutatud ja see piirdub paari artikliga 1970. ja 1980. aastatest. Osalt on see tingitud sellest, et teemat puudutavad peamised allikad asuvad Rootsis. Teisalt on Kjellini õpilastest teada vaid üksikud, kõige tuntum neist oli kunstiajaloo professor Voldemar Vaga (1899–1999). Stockholmis asuvas Kjellini arhiivis säilitatakse tema märkmeid Tartu ülikooli kunstiajaloo üliõpilaste kohta ja üliõpilaste täidetud ankeete, mille põhjal saab kujundada Eesti esimeste kunstiajaloo üliõpilaste koondportree.

Helge Kjellini märkmete ja ankeetide põhjal, sealseid andmeid täiendades koostasin andmebaasi6 110 üliõpilase kohta, kes õppisid aastatel 1922–1925 Tartus kunstiajalugu. Nende hulgas olid valdavalt enamasti linnataustaga naised. Isa tegevusala järgi oli kunstiajaloo üliõpilaste hulgas kõige enam kaupmehi, omanikke ja haritlasi (kokku ca 50%), hoopis vähem oli talupidajaid (20%). Kunstiajalugu õppisid peamiselt keskkooli lõpetanud vallalised noored naised. Kunstiajaloo vastu hakati huvi tundma ülikooliõpingute teisel ja kolmandal semestril ehk teisel õppeaastal. Üle poole üliõpilastest piirdus vaid ühe semestriga, terve kursuse läbis ja sooritas lõpueksami vaid viiendik tudengeist.

Õppetöös edenemiseks oli hädavajalik osata hästi vähemalt saksa keelt, sest Kjellin pidas loenguid ja õppekirjandust tuli lugeda saksa keeles. Enamik üliõpilasi märkis ankeetidesse saksa, eesti ja vene keele oskuse, prantsuse ja inglise keelt oskas kolmandik (prantsuse 38%, inglise 33%). Üle poole üliõpilastest oskas vähemalt kolme, kuuendik nelja (17%) ja mõned üksikud veel rohkem keeli. Kunstiajaloo professor tundis huvi ka üliõpilaste silmaringi ja kunstihuvi vastu ja sai teada, et kunstiajaloo üliõpilastest 70% oli välismaal reisinud, valdavalt naabermaades Soomes (40% üliõpilastest) ja Venemaal (32%), vähem Saksamaal (13%), Lätis ja Rootsis (10%). Välismaa muuseumides oli käinud pool üliõpilastest (54%), sealjuures märgiti kõige enam Helsingi Ateneumi ja Peterburi Ermitaaži. Enamik üliõpilastest soovis kunstiajalugu õppida ainult kõrvalainena alamastmel (40%) ja keskastmel (47%), vaid kuuendik ülemastmel (17%). 1922–1924. aastatel valis kunstiajaloo peaaineks 17 üliõpilast ning 1923–1925. aastatel sooritas lõpueksami ülemastmes 7, keskastmes 13 ja alamastmes 7 üliõpilast, kokku 27 üliõpilast, sh 21 naist ja 6 meest. Kõigist kunstiajaloo õppijast jõudis eksami sooritamiseni neljandik.

Kunstiajaloo alal töötamiseks ja karjääri tegemiseks olid seda õppinud paljudel noortel neidudel väga head eeldused: lai silmaring, keelteoskus, huvi kunstiajaloo vastu ja kõrghariduse saamist toetav perekond, kuid 1920. aastail jõudsid neist ülikooli lõpetamiseni vaid Voldemar Vaga, Helmi Saadre (Saarmann) ja Epp Siimo (Elfriede Simenson). Ainult Voldemar Vaga leidis endale püsiva töö kunstiajaloolasena: 1925. aastal sai temast kõrgema kunstikooli Pallas kunstiajaloo lektor ja Tartu ülikooli kunstiajaloo kabineti assistent. Kunstiajaloolasena tegutses ka Jaan Pert, kes ülikooli ei lõpetanudki. Alles pärast sõda lõpetas ülikooli ka Elsbet Parek, kes ainsana kõigist eriala õppinud naistest tegutses kunstiajaloo alal.

Rahvuslus üle kõige. 1926. aastal tahtis haridusministeerium Tartu ülikoolis kunstiajaloo õppetooli kaotada. Ülikooli vastuseisu tõttu seda küll ei tehtud, kuid õppetool jäeti määramata ajaks vakantseks, s.t uut professorit ei valitud. Kunsti­ajaloo õpetamise jätkamise vastu Tartu ülikoolis rääkis mitu asjaolu. Professor Helge Kjellin õpetas Tartus liiga lühikest aega, mistõttu on paratamatu, et ükski tema õpilasest ei olnud võimeline piisavalt kõrgel tasemel tema tööd jätkama. Iseasi, kas just selle perspektiivi puudumine ei olnudki üheks põhjuseks, miks ta Eestist nii kiiresti lahkus. Tema üliõpilaste enamik olid ju noored neiud, kelle väljavaated akadeemilises sfääris karjääri teha olid üldist hoiakut arvestades nigelad. Noormehed tundsid eriala vastu liiga vähe huvi ja ainus neist – Voldemar Vaga ei olnud veel valmis professori tööd jätkama.

Viletsad järelkasvu väljavaated ei pruukinud olla peamine põhjus õppetooli kaotamiseks. Põhjus võis peituda hoopis selles, et kunstiajaloo professor hakkas uurima keskaja kirikuarhitektuuri, mida sel ajal peeti üldiselt võõraks pärandiks. Ülikoolis häiris paljusid ka professori pidev rahamangumine: kunstiajalugu peeti väga kulukaks erialaks, seda enam et Helge Kjellin ei olnud teadlasena kuigi produktiivne ja kirjutas oma uurimisteema kohta väga vähe. Tema panuseks meie kunstiajalukku jäigi peamiselt erialaste kogude loomine Tartu ülikoolis, mis, tõsi küll, aitas nähtavasti oluliselt kaasa järgnevate teadlaste suurematele saavutustele.

1920ndatel ja 1930ndatel jäi kunstiajaloo uurimine ja õpetamine Eestis saksakeelseks. Eestikeelne sõnavara oli alles kujunemisel ja neid, kes seda siis välja oleksid mõelnud, eriti just polnud. Naisi oli kunstiteaduse üliõpilaste seas palju, kuid võimaluse oma erialal töötada ja tehtud töö eest ka väärilist tunnustust saada, pälvisid nad aastakümneid hiljem.

Käesolev artikkel on pühendatud eesti esimesele naissoost kunstiajaloo professorile Krista Kodresele.

1 Linda Nochlin. Why Have There Been No Great Women Artists? – ARTNews, 1971 January.

2 Reet Varblane, Katrin Kivimaa. Eessõna. Kogumik: Pandora laegas. Feministliku kunstikriitika võtmetekste. Kunst, Tallinn 2000, lk 6.

3 Lea Leppik. Naiste haridusvõimalustest Vene impeeriumis. Kogumik: Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXV. Tartu Ülikool, Tartu 2006, lk 36.

4 Ken Kalling. Naiste emantsipatsioon on üks rassi surma peapõhjustest. Naisküsimuse biologiseeritud käsitlemise näiteid Eestist. Kogumik: Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXV. Tartu Ülikool, Tartu 2006.

5 Sirje Tamul. Immatrikuleerimisest habiliteerumiseni: jooni akadeemilisest naisharidusest Saksamaal 1908–1918. Kogumik: Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXV. Tartu Ülikool, Tartu 2006.

6 Helge Kjellini üliõpilaste märkmiku ja ankeetide andmeid täpsustasin Eesti Ajalooarhiivi koostatud andmebaasi „Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944“ (edaspidi AA) abil. AAs on ära toodud matriklinumber, perekonnanimi ja eesnimi (-nimed ja abielunimed), rahvus (mitte-eestlastest üliõpilastel), sünniaeg, sünnikoht, isanimi ja isa tegevusala, keskhariduse omandamise koht ja aasta, õpitud eriala(d) ja õpingudaatumid Tartu ülikoolis ning teistes kõrgkoolides, teaduskraadid, teaduskraadi(de) omandamiseks kaitstud töö(de) pealkiri (pealkirjad); Tartu ülikooli juures tegutsenud üliõpilasorganisatsiooni nimi, mille liige oli antud isik, surmaaeg, surmakoht, eluloolised andmed, viited kasutatud kirjandusele, teised matriklinumbrid (isikutel, kes olid immatrikuleeritud ka enne 1. detsembrit 1919). Kõikide kohta kõiki andmeid esitatud ei ole ja andmebaasis esineb ka ebatäpsusi. Kjellini märkmiku ja ankeetide järgi sisestasin üliõpilaste leidmiseks andmebaasi perekonnanimi või sellega sarnaneva nime. Perekonnanime täpsustamiseks kasutasin ka genealoogilist võrguandmebaasi Geni ja Eesti Isikuloolist Indeksit. Isikuandmete täpsustamiseks ja täiendamiseks kasutasin Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti biograafilist andmebaasi ISIK, Tallinna Ülikooli akadeemilise raamatukogu väliseesti isikuloolist andmebaasi VEPER ja mõningatel juhtudel Google’i otsingusüsteemi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming