Miks kirjutada kunstist?

VIRVE SARAPIK

Kunstikriitika madalseisust on tavaks rääkida juba pikemat aega: sellest, kuivõrd praeguse aja – nullindate ja esimese kümnendi – kriitika erineb varasemast. Ja et seda nagu polegi meediaväljal näha ning toimiva kriitika asemel haigutab vastu kunstiringkondade ja avalikkuse vastastikuse mõistmatuse lõhe.

Pealiskaudnegi ülevaade reedab tõepoolest muutusi, võrreldes nii 1990ndate aastate kriitika kõrgajaga – mil kunstikriitika täitis päevalehti (mida omakorda oli rohkem) – kui ka sellele eelnenud tõesust ja objektiivsust ihanud kümnenditega. Traditsioonilist kunstikriitikat leiab päevalehtedes harva, näitusekroonikat (kuhu minna) peaaegu mitte ja seegi, mis ilmub, mõjub kuidagi juhuslikult. Uudisekünnise ületavad kunstiaktid koos mingi skandaalihõngulise lisandiga või paremal juhul nädalalõpu arvamuslugudes. Võimekaid kirjutajaid on aga praegu palju rohkem kui 1990ndail, rääkimata varasemast ajast. EKA kunstiteaduse instituut on kasvatanud nüüdseks juba mitu põlve potentsiaalseid kriitikuid, kunstiteadlaste ühingu liikmeskond kosub jõudsalt. Siiski ei oska väga tõsiselt võtta vahel kõlanud etteheidet, nagu puuduksid ülikoolides spetsiaalsed õppesuunad või kursused kunstikriitikute kasvatamiseks. 1990ndatel kirjutati kriitikat haridusest ja ettevalmistusest sõltumata. Kriitika õpetamine küllap ongi võimalik vaid teatud piires. Eri tüüpi tekstidega ümber käima ja kriitilist meelt – jah, arusaamist kunstipraktikast samuti. Selleks, et kunstikirjutis ise samavõrd plahvatuslikult esile tõuseks nagu paarikümne aasta eest, on vaja midagi muud, mingit orgaanilist sundi, tarvet, suutmatust jätta kirjutamata. Kõige hullem oleks äratundmine, et kui päevalehtede ärimudel muutuks ja asuksid tööle kunstitoimetajad, vaataks taas vastu kunstikriitika hallivõitu pilt – selliseks see kümmekonna aasta eest, viimaste püsitoimetajate ajal, ju muutus.

Nüüd tuleks kokku siduda need kaks asja: võimalikke kirjutajaid on palju ja päevalehekriitika peaaegu puudub. Teist poolt on raske muuta, sest armutud klikiloendurid teevad oma töö ja Eesti päevalehtede spekter ongi selline keskmine, ei saa öelda, et hall, pigem ikka värviline, kuigi võiks kontrastsem ja mustvalgem olla.

Esimene pool eraldi, s.t kultuurisfäär, lahus laiemalt nähtavast avalikust sõnast, jätab küll reipama, kuid ka sissepoole suunatud mulje. Kõigepealt, Eesti kultuuriajakirjanduses pole kunagi varem olnud nii heldet aega. Ajakirjadel on oma kindel ja turvaline nišš. Uuenenud Sirp näitab, et vahel on mõnest raputusest isegi kasu. Paljud võimekad kunstist kirjutajad piirduvadki nende väljaannetega ja nende selgepiirilise auditooriumiga. Teiseks, kunstikriitiku tegevus on alati olnud paranoiliselt lõhestunud. Kirjutama peaks küll võimalikult laiale kunstipublikule, kuid esimese lugejana, sisemise teise ja dialoogipartnerina seisab selja taga eriala- ja põlvkonnakaaslane. Liigne rahvapärasus ja lai menukus justkui tõmbaks tagasi mainet erialaringkondades, vaid haruharva jõuavad need kaks poolust mingi vaherahuni. Kriitik tahaks olla või peaks olema menukas – ja ei taha ka. Lõpuks võiks kriitika praegust toimimist võrrelda omamoodi hübriidsõjaga. Kui mõned aastad tagasi võtsid kunstikriitika üle blogid, siis praegu näivad need üle maailma pigem tagaplaanile jäävat. Spontaansed arutelud puhkevad Facebooki laadi suhtlusmeedias ja ma usun, et see on tunnuslik. Intensiivne kunstiarutelu on alati olnud personaalne ja vastastikune, blogides domineerib kas üks hääl või ka grupihääl, mitu blogi omavahel naljalt võrdväärsesse dialoogi ei astu, lugeja on ähmastunud internetiavarustes. Kuid kriitiline, metatekstuaalne suhe on, usun pöördumatult, omane ka kunstile endale. Seega just hübriidsusest võiks tärgata ka uus kunstikriitika aktiivsuslaine. Ehk on praegu selleks kõige paremini sobivad, uut pinda pakkuvad meediakanalid veel lihtsalt puudu. Pessimismi asemel olen pigem ootusärev, kevadet on õhus siiski tunda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming