Miks mulle meeldib mõelda Jüri Ojaverist?

Kui vanemad kunstnikud on teinud kunsti hästi, julgenud otsida ja kõhelda ning ajanud ausalt oma imelikke asju, siis pean seda legendaarseks. Ojaver on legend.

MIHKEL ILUS

Jüri Ojaveri näitus „Surev koer. Vol. 2“ Vabaduse galeriis kuni 25. I.

Olen kaks aastat mõelnud Jüri Ojaveri teostest artikli kirjutamise peale. Praeguseks asun punktis, kus olen totaalselt üle mõelnud. Ma ei näe muud varianti kui selgitada, miks mulle meeldib Jüri Ojaveri teostest mõelda. Ka see ei ole liiga lihtne. Võiks ju öelda, et tema teosed haaravad kaasa ja on vahetud. Võib ka öelda, et tema looming on elujaatav, kuigi koosneb võllahuumorist ja absurdist.

No ma ei tea. Niiviisi öelda on kuidagi paatoslik jamps. Ehk ei olegi asi mõtlemises. Pigem rääkimises. Tegelikult avastasin, et Ojaveri teoseid on õudselt mõnus ümber jutustada. Olen korduvalt tema töid kirjeldanud omaealistele. Noored kunstnikud ei ole sageli kursis vanemate kunstnike loominguga. Tegelikult on see mõistetav. Võib ju noorena keskenduda vaid ka sellele, mida endal on anda ja kuidas oma käed külge panna, et praegune aeg oleks tulevikus veidi ka enda nägu. Ojaveri näitel on aga terve plejaad noori skulptoreid, keda tema teosed jätkuvalt mõjutavad. On teisigi. Ka mind on Ojaveri suhtumine ja hoiak kindlasti mõjutanud. Käisin just Ojaveri näituse avamisel ja seal oli ootamatult palju ka nooremaid kunstnikke. Nii on, Ojaveri teosed on nooremale generatsioonile olulised.

Ise näen asja nii, et kultuur on järjepidev ja sellel põlvkondade teemal ei ole tegelikult tähtsust. See on küll lihtsustus, kuid loeb ainult see, kas tegu on hea kunstiga. See „hea“ on küll lõpmatult suhteline, kuid teos kas toimib või mitte. Mind huvitab selle juures, mis toimib praegu ning mis ja kuidas on toiminud varem ja millisel kujul toimib kunst edaspidi. Ja mulle meeldib, et nendel, kes on minust vanemad, on olnud kauem aega, et teha hästi toimivat kunsti. Ja kui nad on teinud seda kaua ja hästi ning julgenud otsida ja kõhelda ning teinud ausalt oma imelikke tegemisi, siis mina pean seda legendaarseks.

Mulle meeldib mõelda ja teada, et elan elavate legendide seas. Et legendid ei ole abstraktsed mõistujutud, vaid neid kannavad reaalsed inimesed, keda kohtad sageli, kui mitte iga päev. See mõjub motiveerivalt, paneb tahtma jätkata. Ühesõnaga, austus on hea tunne. See tekitab ühtlasi küsimuse, kes minu eakaaslastest jääb püsima aastakümneteks, kes tahavad päriselt jätkata.

Ka praegusest nooremast kunstist saab legendaarseid teoseid ridamisi üles lugeda. Igatahes praegu tunnen, et Jüri Ojaver on legendaarne tegelane, sest tema teosed toimivad, neil on elutee kaal. See motiveerib jätkama, kohustab. Mul ei ole otseselt midagi võita sellest, et niiviisi lugupidavalt kirjutada. Mulle meeldib elada maailmas, kus inimeste elutee ja valikud on üksteisele toeks. Siis saab kunstniku kummalist eluteed käia ja sellest rõõmu tunda.

Teen järelduse: tahtsin Ojaverist artikli kirjutada, sest üks noor kunstnik (antud juhul siis mina) arvab, et ühe vanema kunstniku (antud juhul Ojaveri) teosed on päris šefid. Arvan, et sellest piisab. See on tugev argument. Peaksin kindlasti artikli kirjutama, aga millise nurga alt?

Hea põhjus kirjutamiseks tundus Ojaveri näitus „Surev koer. Vol. 2“. Käisin avamisel, paar korda hiljemgi. Näitus on pühendatud varalahkunud sõpradele. Järgmine takistus. Sain aru, et mul ei ole mingit sõnaõigust sel teemal. Seda kahel põhjusel. Esimene on mu senise elutee talumatu kergus: ma ei ole pidanud käima veel mitte ühelgi matusel. Elan seni veel idüllis, kus inimesed elavad igavesti ja kannatustel puudub kaotusevalu, need on pigem loomedistsipliini raskused või olmemured. Teiseks, mul ei ole kunagi olnud koera. Ma ei tea, milline tunne on loomaga kokku kasvada ja milline tunne on, kui minust sõltub pidevalt keegi, kellega tahan lõpmatult aega jagada. Jüri Ojaveril sellist luksust, et matustest saaks hoiduda, paraku viimastel aastatel ei ole olnud. Ta on pidanud matma oma venna Jaan Ojaveri, parima sõbra, koera Karu-Oti ja teisigi sõpru.

Praegusel näitusel Jaan Ojaveri töid ei ole, on monument varalahkunutele, kuusejalast ja hiigeltossupommist koosnev lõhnakuusk ja teosed surevast koerast. Kolm pilti reas on Karu-Otist. Esimesel on vaadata kevade viimsel lumelaigul pikutav koer. Teisel sama koht, koera aga enam ei ole. Kolmandal on lumigi sulanud. Nukker, aga aus teos: kurbus, leppimine ja paratamatu uue aimdus on segunenud. Ei teagi, kas nutta või naerda, sest teose pealkiri on „Lase mind maha“. Suurte tähtedega kirjutatult. Selline kummaline eutanaasia üleskutse, mis mõjub igati elutervena. Et kui on aeg, siis on aeg. Kui pealkirja lugesin, hakkasin naerma. Mõtlesin, kas peaks seda häbenema ja piinlikkust tundma, sain aga aru, et vastupidi – ei tohi piinlikkust tunda. Muidugi on kahju, aga kui kunstnik on sellise teose välja pannud, siis oleks minust silmakirjalik ja vagatsev mitte pühitseda elu ringkäiku kaasaelamise rõõmuga. Hoopis teine lugu oleks siis, kui pealkirjaks oleks olnud „Surma mind“ või „Lõpeta mu piinad“. See oleks olnud mage ja ilutsev pisarasikutaja. Aga ei, Ojaver ütleb otse ja keerutamata „Lase mind maha“. Nii keelelt kui sisult väga selge, sünge ja kandev sõnastus.

Kunagi üks tuttav küsis minult, et kui mind hukataks, siis millise viisi valiksin. Vastasin, et kuul kuklasse ette hoiatamata. Talle see variant väga hea ei tundunud. Arvas, et liiga räpane lahendus. Keegi peaks pärast minu tõttu ajude ja verega löga koristama. Kui tuttavalt sama pärisin, oli vastuseks, et ta hüppaks meremiini otsa ja muutuks aatomiks millisekundi jooksul. Päris efektne lahendus. Tean, et tal, kes ta pole just vana mees, on kirstulauad juba lakas valmis. Küsimusele, mis ma arvan, millisest puidust need tehtud on, ei saanud vastust. Selleks on elupuu.

Praeguse näituse avamisel oli ka performance. Ojaver istus puupingil keset saali, maas oli pinal skulptori piikide ja vasaratega. Nendega tagus ta põrandast graniitplaati välja. Ta andis piigile päris kõvasti pihta. Ühe vasara vars otsustas koostööst loobuda ja murdus mõne minuti pärast. Töö jätkus järgmisega. No ei anna rahu. Nüüd ei tahtnud graniit järele anda, eriti et vuugivahed olid betoneeritud. Mõne aja pärast, kui kunstniku eesmärk plaat lahti kangutada oli selgeks saanud, tõusis ta püsti, tõmbas seinalt valge lina ja lahkus. Seinal asub samast graniidist plaat, keskel õõnsuses, kus on nõukaaegne taskulamp, on lisaks ka küünal. Nii et sellest moodustub monument varalahkunud sõpradele: põrandas on auk, nagu asi iseeneses, millest sai performance’i käigus seinale kinnitatud troon.

Järgmisel näitusekülastusel nägin, et plaat on eemaldatud. Tegu on sellevõrra jälgitavam. Ei taha seda kontseptuaalset žesti, kus kunstnik paneb käe näituseinstitutsiooni külge, analüüsida. Arvan, et asi on isiklikum. Kunagi, umbes kakskümmend viis aastat tagasi, sai praegune Vabaduse galerii avatud Samba galerii nime all. Kümmekond kunstnikku, nende seas ka Jüri Ojaver, olid selle asutajad, galeriis näidati nende endi, aga ka teiste skulptorite töid. Mingi aja jooksul kooslus lagunes. Tundub, et „Surev koer. Vol. 2“ ei ole ainult Jüri Ojaveri pere ja sõprade memoriaal, vaid ka laiem kirjeldus lahkukasvamisest, kaotsiminemisest, võõraksjäämisest. Aga ka leppimisest, visadusest otsast alustada ja jätkata.

Ojaveri praegune näitus on väga hea. Tekstiga siia punkti jõudes tunnen, et nii nagu Ojaveri teostel on sageli paarikud, pole ka mul pääsu ja tuleb ikkagi pikem artikkel kirjutada. Eriti, et nüüd on selge, mis mul sellest näitusest saada oli. Kunstniku kirjeldatud eluteede, nii ta sõbra Karu-Oti kui ka Samba galerii elukäik, panevad eluringide hoomamatuse ja ka paratamatuse peale mõtlema. Ja ka selle peale, et vormistatud tegu muudab elutee tervikuks. Küsin endalt, mida toovad mulle järgmised kakskümmend viis aastat? Kas ja kuidas üldse sai Jüri Ojaver kakskümmend viis aastat tagasi olla valmis selleks, milline on tema elu ja kunst praegu?

Jüri Ojaver on sündinud 1955., Mihkel Ilus 1987. aastal.