Miks?

Vappu Thurlow

Turu graafikute rühma näitus “Loe” G-galeriis 29. V – 17. VI.   

Merja Ylitalo oma töö

 taustal näituse avamisel.

Loit Jõekalda

 

Eesti vabagraafikute ühenduse koostööprojekt on jõudnud lõpusirgele. 19. IV – 8. V toimus Turus Joella galeriis 17 eesti graafiku näitus, väljas oli 36 tööd. Seal esinesid Peeter Allik, Sirje Eelma, Inga Heamägi, Loit Jõekalda, Virge Jõekalda, Avo Keerend, Silvi Liiva, Ülle Marks, Jüri Kass, Naima Neidre, Evi Tihemets, Vive Tolli, Maria-Kristiina Ulas, Kelli Valk-Kagovere, Mare Vint, Jaak Visnap ja Marje Üksine. Väljapaneku korraldajad olid Sirje Eelma ja Loit Jõekalda. See sai kiitvaid hinnanuid Soome ajakirjanduselt.

Turu graafikute rühm on asutatud 1933. aastal. Tänaseks on liikmete arv kasvanud esialgselt seitsmelt 91-le. Rühma praegune esimees on Juha Joro. See piirkondlik rühmitus toetab igati oma liikmete kunstialast tegevust, nende kasutada on ühisstuudio ja galerii, mis, nagu näitab selle ilus nimi (‘jõe peal’), asub Aura jõe ääres. Igal aastal toimuvad rühma näitused, kõigil liikmetel on õigus vähemalt mõnel neist esineda. Rühm korraldab  küllalt aktiivselt ka välisnäitusi. Neid on olnud Moskvas, Riias, samuti Tšehhis, Saksamaal, Inglismaal, Rootsis, Itaalias, Türgis, Šveitsis, Ungaris ja nüüd siis Eestis. Muide, rühmituse liikmete hulgas on ka üks eestlane Liili Mõtuste.

Kuraator Loit Jõekalda pealkirjastas need näitused “Kagu – loe”.

Praegu on G-galeriis vaadata Turu graafikute vastuvisiit. Valik lähtus avamisel esinenud Merja Ylitalo sõnul sobivusest, mitmesuguste Turus viljeldavate tehnikate tutvustamisest ja taotlusest näidata eeskätt just nooremate kunstnike loomingut.

Näitus ongi saanud mitmekihiline, vaatamata sellele, et moodustab ka terviku. Viimase kindlustab eeskätt paatose puudumine, graafikale üldiselt, ja eriti soome graafikale omane leebe vaatenurk kõigi esinejate poolt, seda nii elulistes kui kunstilistes küsimustes. Samuti liigse ekspressiivsuse vältimine. Ometi on jäänud – väljenduslikuks; tunnetel mängitakse ju nii või teisiti. Ütleme siis, et mitte tugevatel, pigem hinge ja vaimu keeltel, mis meile ju üldiselt ka korda lähevad, kuigi me seda alati teistele või endalegi tunnistada ei taha.

Vaiksed, peaaegu märkamatud motiivid, mida Merja Ylitalo maailmast nopib, detailid, mis ta statisti rollist kangelase omasse tõstab, löövad tänulikult helendama. Laudlina äärepitsist saab Koidujumalanna ja hämarast mustrilisest varjutibast Helendus, suurte valguste võrdkuju. See ongi, mida ma silmas pean, kui räägin, et graafika võib oma trükitud kujundite abil esile tuua varjatud väärtusi, võib-olla niisuguseid, mida eluski ei märgata enne, kui on liiga hilja.

Minna Jokelal on teine vahendite komplekt väljendamaks sama. Süles kokku pandud aastaringidega käed, teetass. Kõik, mis tähendab kellegi lähedust, eelkõige väga omaseks saanud inimese lähedust. Nii omaseks, et teda enam ei märka – nii omaseks, et ei näitagi enam armastust. Kuni selle ehmatava äratundmiseni, et elu võib samamoodi edasi minna ka tühja kohaga selle kõige omasema asemel. Need asjad soovitavad: hinnake kõrgemalt seda, mis on teie elus kõige loomulikum.

Marita Mikkonen teeb värviga nii nagu Jokela kujundiga: mõjutab neid hingekeeli, mis helisevad vastu minoorsetele toonidele. Värvid, mis mõjuksid üksikult süngetena, hakkavad üheskoos jutustama üht iseenesest tuntud, kuid taas nii häbenetud lugu sellest, kuidas kellelegi meeldivad sügisesed taevad oma sünkade pilvedega, kuidas “kodus ja kodust ära” mõtted lasevad meil tunnetada oma melanhoolia piire.

Markus Lampinen nagu Merja Ylitalogi on staažikas Tallinna graafikatriennaalidel esineja. Ta graafiline areng on liikunud nende mõtete suunas, millega on oma töödes tegelnud näiteks ka Urmas Viik. Meid kõiki ühel või teisel viisil puudutanud küsimustega, näiteks: mille poolest lapsed erinevad nukkudest (otseses ja ülekantud tähenduses)? Mis siis saaks, kui nukud oskaksid rääkida/ nutta/ jutustada…? jne. Erandiks, jäädes meeldivalt näituse leebesse konteksti, on portree “Luitunud” (nime “Haalea” võinuks ehk pigem tõlkida kui “Kahvatu”?).

Ka Sirkku Ketola on lapsepõlve laulik, kuid rõõmsamais värvides, tuues sisse tuntud, aga ikka ja jälle uue küsimuseasetuse: miks ma ei tohi seda teha? miks? miks? Kes meist ei oleks sellega oma vanemaid tüüdanud? Ja samal ajal jonni jätkanud? (Mis on vajalik, sest viib järgmiste küsimusteni.)

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming