Milleks piirduda argipäevaga?

Herke Vaarmann

Tanel Veenre, Ehe.Tanel Veenre. Tallinn 2009, 144 lk. TANEL VEENRE näitus „Ehe” Rotermanni kvartalis 23. – 30. X.       Sageli kipub olema nii, et kõige rohkem toovad argipäeva päästvat värskust need koosviibimised, kuhu oled sattunud kogemata. Meeldejäävad ja rikastavad võivad olla ka sellised sündmused, mida küll teadsid saabuvat, kuid polnud veel jõudnud väga selgete ootustega siduda. Või siis need peod, mis ületavad sisenemisel kaasas olnud ootused ja näitavad, et võõrustaja on absoluutselt ammendamatu üllataja. Kuid veelgi maagilisem võib olla lahtirulluvate  seostega peojärgne hommik, kui selgub, et ühe sildi all toimus tegelikult terve kaskaad maskiballe. Tanel Veenre usub, et argipäevasele lisaks peab inimesel olema veel mõni maailm. Kohustuslike käikude rööbastes lämbuksid ju unistused ning selle vältimiseks peab kosutama end millegi ebatavalise ja säravaga, muinasjutulisega isegi.

Üht võimalikku draamade, unelmate ja fantaasia pidu jagas ta hiljuti ka  kõigi teistega, kes samuti leiavad, et vajavad juba tuttava sisuga olme kõrvale midagi ülevat. Nappideks haruldasteks päevadeks oktoobri lõpul maskeeris Veenre Rotermanni kvartali vana ja rõske nisurukkiveski peeneks galeriiks, kus tutvustas oma uusimat ehteloomingut kogu selle pidulikkuses. Et saabuja sujuvalt hallist Tallinnast muinaslugude juurde juhatada, oli näituse ülesehituse puhul arvestatud külalise kõigi meeltega:  silmale avanes kõrgete kandelaabritega palistatud ehterivi, kõrvu jõudis kordamööda viiulihelisid ja laest langevate piiskade häält, mis sügavamatel sagedustel segunes ehete sõnumiga. Omal moel näis näituse meeleolu toetavat ka sõõrmetesse tungiv vana hoone hõng. Sõrmed küll jäid oma osata, kuid olid kiiresti valmis silmi usaldama. Ja silme ette jäigi pikemaks ajaks plinkima justkui ühel maagilisel peol tehtud fotode jada.  Kuigi pidulikkus ja ehted on alati kokku kuulunud, peab kohe ütlema, et Veenre ehete puhul ei tähenda suursugune toon midagi traditsioonilist. Vääriskivid ja -metallid läbisegi antiikse puidu, loodusest, viiuldaja laegastest ning isegi turult leitud saagiga seovad nendes teostes pöörasteks kooslusteks kokku õhtumaa kultuuri ja tänapäeva kunstniku piiritu loomingu.

Vastandades tegelikkust ja usku millessegi kujuteldavasse, loob Veenre ehete  abil müstilisi maailmu vabalt valitud reeglitega. Keskpärasuse pealetungist põgenemiseks on ta otsustanud võtta vastu muusade vihjed ning rakendanud need killud enda teenistusse. Idealistina kahtleb vaid, kas sellest piisab. Kas ei jäänud märkamata mõni parem, täiuslikum kombinatsioon. Külalisena sel näitusena kättesaadavaks tehtud fantaasiapeol näib, et valitsevast saladuslikkusest hoolimata kohtaksid justkui järjest  häid tuttavaid, kui vastutulijatele pisut pikemalt silma vaatama jääda. Mõni edvistab võib-olla olukorrale vastava maskiga, ent tervitab seda reipamalt. Äratundmist võimaldab ilmselt see, et endale hästi tuttavat mängulusti ei keelanud Tanel Veenre ka näituse külastajale ning lubas oma loomingut tõlgendada vastavalt igaühe enda soovile. Pealkirjas ei sõnastanud ta ühtegi koodi, osa töidki oli nimeta. Nii jäigi üle vaid tänada ja võtta kummardusega  vastu võti Eikunagimaale. Materjalide ja vormide müstikast on enam kui küll juhatamaks vaataja eemale oma tavapärasest keskkonnast, vabamale väljale. Kuigi, saateteksti leidis soovija ka, kasutades kunstniku lahket luba siduda hämarusega mängiv näitus ja valges köites ilmunud raamat „Ehe” ühtseks jutustuseks.

Lummav tervikmulje majesteetlikust kooslusest annab lähemalt uurides ruumi  isegi vastandlike tegelaste märkamiseks. Ühele kõrgusse pürgivale seinale oleks nagu korraks toetunud kellegi tald – justkui oleks keegi targem kusagilt kõrgelt tulnud selgitama, mismoodi elada, ja siis ootamatult põgenema pidanud, jättes külma sügisöösse maha vaid hetkega jäätunud ja kristallidega kattunud jälje. Nüüd saab selle õpetaja uut lähenemist oodates reväärile kinnitada vanast kinga sisetallast, mustadest turmaliinidest ja  õngekorgist kombineeritud „Jälje” ja proovida minevikku uues valguses vaadata. Selgub, et tähendused pole fikseeritud – kandjast võib saada kantav. Varem talla alla kuulunud objekt võib vabalt saada ülle säravad kivid, hüpata hõlma ja öelda, mis tal öelda on. Täiesti ootamatult ilmus vaatevälja „Flora talv”. Selline kaunitar justkui ei saaks olla võimalik, aga ta vaid vilistab õlgu kehitades ega varjagi, kui teadlik on ta ise oma ilust. Nagu  peenele daamile kohane, ei lase ta sädelevast dialoogist läbi paista, et tegelikult teeb kõrge king talle juba ammu tapvat valu. Kaelaehte kuju saanud pitsiliseks töödeldud puit justkui lubaks sissevaadet kuhugi, ent jätab siiski tiheda põhja tõttu tuuma püütavaks vaid visamatele. Ruumi vastasnurgast viipas „Florale” tervituseks kinnine, kuid emotsionaalne „Sebastian”, kes justkui sirutaks pikki siledaid sõrmi kallistuseks kandjale kaela ümber, sulgedes  nii tee ebaõiglusele. Julgemate härradena on peo esikaunitarile lähemale julgenud astuda „Pierrot” ja „Taanieli unenägu”, kummalgi oma salaplaani varjamiseks silmad paokil, kuid meeled erksad ja vaim valmis öö otsa lobisema.

Edasi vaadates võis kohata veel lausa peadpööritavalt kirjut seltskonda. Looduslastena siirad, kuid oma loomuliku edevuse sunnil pisut värvidega mängimisest õhetavad  „Veest tulnud” prossid ja kaelaehe olid võtnud rahulikult platsi kapriissete diivade „Frida”, „Kaja” ja „Lucia hommiku” keskel. Uhked oma päritolu üle ja valmis sooja turvatunnet teistelegi jagama. Korraks olid orkestrantide juurde jutustama jäänud „Viola alta II ” ja „Topeltmäng”, kelle kõrval hämaramas orvas võis kuulda vaidlemas kaht mustapalgelist peolist. Üks tõestas iga oma lausega, et tal oli lõputult palju armastust, et vajadusel  kaitsta kõiki enda ümber („Otse südamest”), ja teine lubas lihtsalt iga ründajat vajadusel vastu rünnata („Vastumürk”). Ja kuidagi ei saanud mööda vaadata kogu saali üle valvavast karge pitskrae või hoopis kaela ümber sadanud oreoolina mõjuvast „Pärdist”, kes tuletab meelde, et väärikust ja tarkust ei ole võimalik üle hinnata. Vastupidi, maailma kogunenud teadmistest tuleb võtta oma ning vastata väärtustele lisaväärtustega.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming