Milline on hea näitus?

Rael Artel

Mis üldse toimub näitusesaalides? Rõõm kuulda, et kunstiteadlaste ühingu juhatus valis 2011. aasta lõpu seminari teemaks kunsti eksponeerimise problemaatika. KTÜ esinaine Triin Ojari on kirjutanud üleskutses, et näitustele ei mõelda väga tihti. Erinevalt ehk paljudest n-ö tõsistest kunstiteadlastest, mõtlen mina vabakutselise kuraatorina näituste peale absoluutselt iga jumala päev. Kuna tegin 2011. aastal kuus rahvusvahelist näitust ja koostasin nende juurde kataloogid, siis kunstiteoste tootmise, eksponeerimise ja vaatajani jõudmise temaatika on mu töö keskpunkt. Milline on hea näitus? Pean alustuseks kohe märkima, et ilmselt oma erialase väljaõppe tõttu Amsterdamis ja keskendumisele rahvusvahelisele (eelkõige Ida-Euroopa) nüüdiskunstile, asub näitusetegevuse n-ö standardite või kaanonite referentssüsteem vähemalt minu jaoks küll Eesti kultuurikontekstist väljaspool. Tean, et see kõlab arrogantselt, kuid kui räägime rahvusvaheliste kriteeriumide järgi headest näitustest, siis pean tunnistama, et minu jaoks Eestis just eriti palju häid ja huvitavaid näitusi kahjuks ei toimu. Näitusetegevus käib meil konveiermeetodil, kus teatud intervalli järel avatakse näitused, mille tegemisest on tihti huvitatud ainult kunstnik ise. Samuti kannab kunstnik ainuisikuliselt varalist vastutust projekti teostamise eest. Vabrikuga võiks võrrelda kõiki kunstnike liiduga seotud näitusepindu, kus programmi koostatakse konkursi alusel, näitus kestab vaevalt kaks nädalat ning ruumide administraatoreid peetakse sisulisteks ekspertideks. Ja nii jõuabki näitusesaali kõik, mille eest kunstnik on nõus maksma ja mis enam-vähem normaalne välja paistab. Ka pressiteateid kirjutavad tihti kunstnikud ise, administraatoritest galeristid sellega ei tegele, rääkimata näitusekataloogide koostamisest või üldse laiemast intellektuaalsest tööst. Kohati tundub, et meil on näituste üleproduktsioon: projektide mõtestamisega tegeleb kunstnik ise ja heal juhul ka ajalehekriitik paarituhande tähemärgi ulatuses. Milleks toota teoseid ja teostekomplekte, mille sügavamat sisu pole kellelgi kavas mõtestada?

Tagasi hea näituse juurde. Tõtt-öelda ei soovi ma „kaanoni” mõistet kasutada, tooksin välja pigem mõningad kriteeriumid või standardid, mida näitust tehes ise silmas pean. Ja mitte sellepärast, et Eestis see üldse kellelegi korda läheks, vaid seetõttu, et üritan oma tegevuse kaudu olla dialoogis teiste näitusekorraldajatega (Ida-)Euroopas ning kui ma ei järgiks neid kriteeriume, siis ei võtaks keegi mu tööd tõsiselt. Kavatsen nüüd nimetada konkreetseid nimesid, et mu jutt ei jääks hermeetiliseks udupilveks. Palun seda mitte isiklikult võtta: tegemist on toredate inimestega, aga iga korraldatud kunstinäitus on avalik ettevõtmine ning iga selle osa võib olla kriitika objekt. Iga nimetatud näitus on kindlasti olnud hiigelsuur ja lugupidamist vääriv saavutus, kuna peaaegu alati seisab kuraator silmitsi piiratud rahaliste ja ajaliste võimalustega ning üritab leida ideaalse ja reaalse kompromissi. Samas, näituse n-ö standardid, mida kavatsen puudutada, ei sõltu mitte niivõrd rahast, vaid on pigem kinni mõtlemises ja prioriteetides.

Näituse relevantsus

Vaatajale peaks olema arusaadav, miks toimub just see näitus ja just sellel näitusepinnal. Eestis näitusi vaadates ei saa ma aru, miks mõnda näitust üldse korraldatakse. Kas on mingit muud põhjust peale selle, et kunstnik tahtis end väljendada või et tal on juubel? Tegelikult pole meil just palju pindu või institutsioone, kelle tegevus oleks omanäoline, kellel oleks kindel agenda, kes sõnastaks sisulised väärtused ja seisaks nende eest ka näituseprogrammi valikutes. Näitusest kui eksperimenteerimise formaadist ma siinkohal üldse ei räägigi.

Minu jaoks on suureks mõistatuseks, miks korraldati möödunud aasta lõpul Kumus Ene-Liis Semperi näitus. Ma ei vaidlusta tema V korruse näitusesaalis eksponeeritud teoseid, olen huvitatud, miks on praegu oluline eksponeerida sellises mahus kunstnikku, kes pole aastaid aktiivselt nüüdiskunsti elus osalenud. Kas sellel oli seos allkorruse üliolulise teatrikunstniku Tadeusz Kantori näitusega? Kas on käimas teatriaasta vms? Kumu enda kodulehelt vastust ei leia; kataloogi, mis oleks sellises mahus näituse puhul loogiline, ma Kumu poest ei leidnud.

Positiivse näitena ajakohasest ja sotsiaalse reaalsusega suhestuvast näitusest nimetaksin Anders Härmi kuraatoriprojekti „Blue-Collar Blues …”, mis tegeles süveneva majanduskriisi ajal selle peamise ilminguga, mida paljud omal nahal tunda said – koondamise ja töötusega. Pean oluliseks, et näitusel on side kontekstiga, vastasel juhul tekib küsimus, kelle jaoks seda tööd üldse tehakse.

Tasakaalustatud näitus

Kuraator peaks tajuma näitust kui omaette ajutist maailma, kus ta kehtestab reeglid ja kuhu ta majutab kunstnikud ja teosed. See „maailm” annab ühtlasi ka ettekujutuse, mis toimub kuraatori peas, millised ideoloogilised tõekspidamised räägivad tema valikute kaudu. Lisaks mõjub hästi balansseeritud projekt mitmekülgse ja dünaamilisena ning väljapanek ei kaota oma n-ö ekstreempunkte.

Paraku näeb nn ühte-väravasse-näitusi, kus ei arvestata isegi kõige elementaarsemate tõekspidamistega, näiteks võrdse esinemisvõimaluse pakkumisega nii mees- kui naiskunstnikele. Kõige ilmekamalt oli see näha graafikatriennaali näituse „Poliitiline/poeetiline” (kuraator Anders Härm) avamisel Tallinna Kunstihoones, kui esitleti kunstnikke ja publiku ees seisis pikk rivi valgeid keskealisi mehi: hetkeks tundus, et olen sattunud kuhugi islamiriiki, kus naised avalikus (kunsti)elus ei osalegi. Üsna analoogiline situatsioon kordus sel suvel Kunstihoones, kus näitusest „Kontinuum_ kunst kui taju. Ruum kui protsess” võttis Ceal Floyeri kõrval teise naiskunstnikuna osa kuraator Maria Arusoo ise. Ma ei kujutaks kumbagi olukorda ette Saksamaal, Hollandis või Rootsis, neid näitusi tabaksid ilmselt feministide rünnakud ja terav kriitika. Kui esimene näide on lihtsalt meesšovinistlik ja näitab kuraatori suhtumist naiskunstnikkesse, siis teine juhtum on lausa kurioosne ja sisaldab ka kuraatori/kunstniku huvide konflikti. Enda teose näitamine nimekate meeskunstnike keskel jätab mulje eelkõige soovist ennast etableerida ja taandada näitus iseenda eksponeerimise miljööks.

Kõnekas on ka fakt, et viimast näitust tunnustati tänavu kulka aastapreemiaga: sellise valikuga kiidavad eksperdid (kellest muide, enamik on naised) heaks näituse kui soolise diskrimineerimise platvormi ning reprodutseerivad ja legitimeerivad seksistlikke stereotüüpe kunstiväljal. Kulka preemia annab tunnistust, et tegu pole lihtsalt noore kuraatori apsuga (mida ikka algajatel ette tuleb ja mis on loomulikult andestav), vaid ühiskondlikult aktsepteeritud normiga, mida keegi (kaasaarvatud kõrgharidusega naised) ei soovi küsimärgi alla seada.

Viimase aja kenasti balansseeritud näitus, mis tõi mõnusa rütmiga kokku eri soost, vanusest, rahvusest ja meediumides töötavaid kunstnikke oli Kumus – Adam Budaki fotokuu raames kureeritud projekt „Teisele poole” („Beyond”).

Kuraatori intellektuaalne panus

Olen kogu aeg arvanud, et näituse koostamine on eelkõige intellektuaalne ja loominguline töö, millega käivad paratamatult kaasas ka administratiivsed kohustused. Mida siis arvata sellest, et kuraatorinäituste katalooge ilmub meil haruharva? Millal viimati nägite Kumu või Kunstihoone – institutsioonide, kelle käsutuses on kõige rohkem intellektuaalset ressurssi – kuraatoriprojektide ja isikunäituste katalooge? Pean sümptomaatiliseks Maria-Kristiina Soomre rahvusvahelist näituseprojekti „Kõik saab korda”, kus täiskohaga töötava kuraatori n-ö intellektuaalne panus avalikkusele piirdus vaevalt üheleheküljelise pressiteatega. Sellises suhtumises on käärid: ühelt poolt kurdetakse, et nüüdiskunsti ei mõisteta, teisalt aga välditakse selle kommunikeerimist avalikkusele. Miks arvab kuraator, et laiem publik on kuidagi per se informeeritud näiteks Guido van der Werve’i loomingust? Arvan, et me ei saa eeldada, et igal inimesel, kes kunstisaali astub, on kõrgem nüüdiskunsti haridus, sellepärast on vältimatult vajalik oma valikute tutvustamine ja põhjendamine.

Teine aspekt, mis seostub näitusetrükistega, on dialoog rahvusvahelise kunstikogukonnaga. Kuidas muidu kommunikeerida väga ajalisi, kusagil Euroopa ääremaal toimuvaid projekte kunstiprofessionaalide ringile tuhande kilomeetri kaugusel kui mitte trükiste kaudu? Kas Eestis toimuvad näitused ja kunstielu üldse soovib olla dialoogis kellegi muuga kui iseenda kahaneva rahvusliku kontekstiga?

Ma loodan, et minu märkuste peale nüüd väga isiklikult ei solvuta, vaid et see viib tegijad pigem konstruktiivsete enesekriitiliste vaatlusteni ja katseteni mõtestada näitusemeediumit veidi teistsugustel alustel. Senikaua, kuni eiratakse nimetatud põhimõtteid näituste koostamisel, jäävad seinte värv ja teoste paigutus ruumis (küsimused, mille tõi välja selle paneeli sissejuhatav tekst) minu jaoks täiesti viiendajärguliseks pseudoprobleemiks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming