„Mina ise tulin endale peale” (1)

Kadri Veermäe

Anna Hintsi näitus „Sundmõtted” Draakoni galeriis 1. – 13. XI.Eksitaja on tegelane eesti rahvausundis, kes, juhul kui inimesed tema radadele satuvad, eksitab nad ka koduses keskkonnas ära. Kõik puud, majad ning kivid näivad tuttavlikud, kuid sellest hoolimata ei õnnestu määrata täpset asukohta. Samasugune eksitaja on ka Anna Hints, kelle näitus „Sundmõtted” viis vähemalt psühhoanalüüsi austajad justkui rikkalikult kaetud peolaua juurde, kus mõne aja möödudes selgub, et maitsev kook on tegelikult roiskuv kalapea.  Armuke, eksmees, vanema õpetussõnad, tsementeeritud mälestused, alasti kehad (noored ja vanad), pisarad, surm ning ütlematajätmised, kõige taustaks kajamas autori enda lakkamatu: „Tahan lõpetada iseenda kordamise”. Materjali näib palju olevat, kuid siiski tundub, et psühhoanalüütiline lähenemine oleks autori vääritimõistmine, tema paigutamine konstruktsioonide ning näivuse maailma, kus ehedus on kas illusioon või regressioon.       

Kes Hintsi näituse puhul vormi ja justkui tuttavatesse sümbolitesse, konstruktsioonidesse ning struktuuridesse kinni jäi, sel polnud määratud ka sisuni jõuda. Galeriis tõkestas külastajate liikumist suur kapp, millele oli ohutuslint ümber tõmmatud („Hirm ja ootus”). Paraku oli lindi takistav toime vaid illusioon  ning kapp ise on tühi (Hintsi eelmisest koos Marja-Liisa Platsiga tehtud näitusest „Juurte juurde” ronis kapist välja luukere ja kehastus vanaemaks). Kes asjale vaid korraks pilgu peale viskas, see registreeris küll mööblieseme ning lindi, kuid mitte nende seost.     

Mõtlematu kuuletumine ning käitumuslik automatism on elemendid, mis läbisid tervet näitust. Täpselt samavõrd oluline oli etteantud tõdedes kahtlemine ning vilistamine keeldudele stiilis „naabrid kuulevad”, „inimesed vaatavad” jne. Kunstisaalis on sobilik liikuda, käed  kõrval või taskus, ja mitte artefakt’e näppida, sest nii on sobilik. Just sel põhjusel jäigi makk autori häälega ütlema, et ta tahab lõpetada iseenda kordamise, kuna keegi ei vajutanud stoppnupule. Sekkumine oli välistatud, sest tegemist on kunstiga. Mis on sellises lauses eeldus ja mis järeldus, on põhjalikult sassi läinud ning see, kas nad on üldse sõltuvusseoses, on samuti küsitav. Hints ise on kordamise tegelikult lõpetanud, muidu loeks ta seda siiani kuskil sisse.  Näitus koosnes asjadest, mis on ühel või teisel kombel tavaliselt varjatud: nutetakse tagatoas ning vaikselt, tähtsad mõtted on selles kaustikus, mida keegi ei näe, armuke ei tähenda armastust, vaid saladust. Isiklikult tasandilt liigub Hints ka üldisemale, uurides, mis võiksid eestlastel kollektiivselt ajusoppidesse sisse kirjutatud olla, et enam isegi ei taipa, et tegu pole enda pärisosa, vaid kuskilt külge jäänud harjumusega. Eestlaslikud väärtused (töö, töö,  armastus, Tammsaare, jonnakus, esivanemad, töö, abielu, töö jne) on Hints hermeetiliselt konserveerinud („Pärandatud väärtused”), kuid vähemalt on kilukarpide kaante pealt näha, et varsti-varsti on saabumas nende realiseerimistähtaeg. 

Täpsemalt juhtub see aastal 2012. Tammsaarelik töökultus ei jäta tegelikult puudutamata ka Anna Hintsi ennast. Hollandi kunstnik Anouk Kruithof on ajaleheformaadis esitatud fotoseerias „The Daily Exhaustion” (2010) kujutanud 23 vaimse kurnatuse staadiumis kunstnikku, seljas läbihigistatud  särgid. Ta näitab neid tänase päeva tegelike töönarkomaanidena, kes ei oska töö- ja puhkeaega selgelt eristada, pigem kalduvad nad obsessiivsesse nonstop-töötsüklisse. Hintsi läheb veelgi kaugemale: osaliselt on tema objektiks tema ise, mis tähendab, et lisaks töö ja puhkuse piiri hägustumisele lisandub segadus jaotuses eraelu–avalik elu. Teatav identiteedikriis ning raskused iseenda määratlemisega on võib-olla olukorra paratamatu kaasnähe. 

Mina tulin minule peale ja lahti temast (minust?) enam ei saa.       

Hintsi huvitab isiklik ning see teeb temast ka iseenda eksitaja – kolm korda sama kivi juurde jõudmine on personaalne illusioon – distantsi puudumine iseendaga muudab selle märkamise keeruliseks. Teatavate mustrite, teemade ning ideede kordumine on paratamatu, kuid pigem annab see aimu sellest, et need asjad on autorile olulised. Kordumine lõpeb ühel hetkel täiesti kindlasti, kuid sellega  seoses saab ka elu otsa. Teisest küljest on näituse isiklikkus osaliselt illusioon. Hints on kasutusele võtnud elemendid, mis seostuvad lihtsalt paratamatult eraeluga: perekond, pisarad, mälestused. Kui aga lähemalt vaatama hakata, siis on näiteks kipsiga üle valatud täis kirjutatud lehekülgede („Väga tähtsad mõtted 1993–2009”) peal troonimas loengukonspekt, mille personaalne aspekt avaldub eelkõige ülestähendaja  käekirja omapäras. Seal all võivad olla vanad armastuskirjad, aga ka köögikombaini kasutusjuhend. Ja kes ütleb, kelle negližee täpselt teoses „Mälestused” muude asjade vahele mattunud on (ja kas see on üldse oluline). Tekib huvitav paradoks: asjad on samaaegselt ülimalt konkreetsed ning tähenduslikud ning ka täiesti selle vastandid, olenedes eelkõige vaataja meelestatusest läheneda mõistuslikult/emotsionaalselt. Mente et manu  stiilis otseühendus viib aga paratamatult sohu.     

Üks stiililt erinevamaid teoseid on postmodernistlikku tühikukultust kommenteeriv video / foto / täispikkuses mängufilm2 „Seal, kus tekib tähendus”, televiisori ning DVD-mängijaga esitatav kahe sõna vahelise ala jäädvustus. Tühikut tähtsustades muutub oluliseks justkui see, mida tegelikult ei ole. Pöörates sama mõtte negatiivi, saab väita, et see, mis on olemas, pole niivõrd oluline. „Sundmõtted” rõhutab just ideed, et asjad, mis on olemas,  on väga olulised – varjatud struktuure lõputult taga ajades võib ühel hetkel avastada, et need ongi ainsad, mis sul olemas on (ning needki on peidus!). Vanaema pole aga kunagi mitte mingisugune konstruktsioon, vaid ta on vanaema. Mõnikord on asjad täpselt sellised, millised nad näivad, ning tühik on vaid paus kahe tähendusega sõna vahel.

1 Hinckuse lause filmis „Hukkunud alpinisti hotell” (1979).

2 kunstnik T.Thetloffi termin, 13. XI eravestlus.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming