Mina olen Aafrika

Reet Varblane

Veel viimaseid päevi on Kiasmas vaadata „Ars’i” väljapanek (kogu programmi peale mõeldes on seekord õigem öelda kogu ettevõtmise kohta „projekt”), juubeliväljapanek, sest esimesest „Arsist” on möödas 50 aastat. Kokkuvõtvast pidulikust särast ja eneseimetlusest on korraldajad loobunud. Ainus, mis juubelile osutab, on kataloogide väljapanek näituse viimases ruumis ning rida – kuigi päris aukartust äratav rida – satelliitnäitusi nii Soomes kui ka Rootsis: Hämeenlinna kunstimuuseumis ja Kone galeriis, Kajaani kunstimuuseumis, Kokkola K. H. Renlundi muuseumis, Kouvola kunstimuuseumis, Kuopio fotokeskuses, Marienhamnis Ahvenamaa kunstimuuseumis, Oulu kunstimuuseumis ja Põhjamaa fotokeskuses, Turu Aboa Vetuse ja Ars Nova kultuurikeskuses ning Stockholmi Hallwyli muuseumis. Kõik ikka tihedalt peaväljapanekuga seotud, osana tervikprojektist.

Seekordne „Ars” käsitleb ning tõlgendab Aafrika kunsti, seda kunsti, mida sellel mandril praegu tehakse. Mitmel korral nii tutvustavates tekstides kui ka kataloogi eessõnas rõhutatakse, et Aafrika ei ole üks tervik, et 900 miljoni inimesega Aafrika koosneb 54 riigist, rahvusi ja rahvaid on märksa rohkem. Seetõttu on Aafrika (veel vähem aafrika) kunsti kontseptsioon enam kui problemaatiline, Euroopat ei kiputa paigutama ühtse nimetuse alla, iseäranis, mis puudutab kultuuri. Äärmisel juhul räägitakse – kuigi ka tinglikult – ühe või teise riigi kultuurist või selle alavaldkonnast – kunstist, kirjandusest, teatrist, muusikast, filmist, kuid siingi on ühisjooni järjest raskem määratleda. Kunstnike (kirjanike, muusikute, teatri- või filmilavastajate, näitlejate) puhul tavatsetakse ära tuua küll nende rahvuslik või riiklik kuuluvus, kuigi siis, kui kunstnik (kirjanik, muusik, teatri- või filmilavastaja, näitleja) elab mõnes paljurahvuselises suurlinnas nagu Berliin, London, New York, Pariis, määratletakse teda pigem just selle linna järgi. Tundub, et „Ars’i” kuraatorite tiim Pirkko Siitari, Arja Miller, Jari-Pekka Vanhala ja Riitta Aarniokoski (tema hooleks oli Kiasma teatriprogramm), lisaks veel Kati Kivinen, Satu Metsola, Patrik Nyberg jt on programmi koostamisel esitanud endale pidevalt küsimusi nii näituste kui terviku kohta, aga ilmselt enamgi veel, mida üks või teine töö (ning selle autor) tähendab oma kodumaal ning kuidas ta kõnetab Soome publikut. Kas sõnum ikka jõuab Kiasma (ja kõigi kaheksa näitusepaiga) potentsiaalse külastajani või kui ei jõua, aga on aktuaalne (oluline) oma kodumaal, paigas, kust see on loodud, siis kuidas seda arusaadavaks teha, „tõlkida” ühest kunstikeelest teise?

Sellisele lähenemisele osutatakse korralikult läbi mõeldud ning struktureeritud kataloogis, kus Kiasma direktori ning kuraatorite sissejuhatuse kõrval on kasutatud nii Aafrika, Kenya teoreetiku Binyavanga Wainaina, kes praegu elab küll vaheldumisi nii Nairobis kui ka New Yorgis, ja Egiptuse Aleksandria kuraatori N’Goné Falli kui ka Euroopa, Skandinaavia vabakutselise kuraatori ja kriitiku Jan-Erik Lundströmi ja filosoofi Olli Löytty vaatepunkte, ja eelkõige väljapaneku(te)s. Seal on n-ö Aafrika pilgu ehk siis ühes võis teises Aafrika riigis elava-töötava kunstniku sõnumi, töö kõrval ka euroopalik pilk kas siis Soome (Eija-Liisa Ahtila, Laura Horelli, Elina Saloranta, Katariina Numminen) või mõne teise paiga (New Yorgis töötav Tšiili kunstnik Alfredo Jaar, Londonis elav Isaac Julien, taanlane Ditte Haarløv Johnsen jt) kunstniku kaudu. Selline võte võib iseenesest libe tee olla, sest praegusel kitšliku turismi ajal on ka Aafrikast saanud eksootiline vaatamisväärsus, mida järjest enam külastatakse ning suveniirselt jäädvustatakse. Kuid ei Ahtila, Saloranta ega Horelli ole loonud oma suveniirset Aafrika mälestust, nende suhe on märksa sügavam.

Alfredo Jaari puhul pole vist isegi mõtet seda eraldi rõhutada, sest just samamoodi, nagu ta 1995. aasta „Ars’ile” tegi spetsiaalse, tollast suletud Soomet kriitiliselt tõlgendava installatsiooni „Miljon passi”, nii on ka tema Angolas tehtud video „Muxima” (kimbundu keeles „Süda”, 2005) ja Rwandast tõukunud „Me tahame teile teatada, et me ei teadnud sellest mitte midagi” („We wish to inform you that we did not know”, 2010) pikaajalise sisseelamisja uurimistöö tulemusena valminud Ameerika Ühendriikide ning Euroopa suurriikide eneseõigustamist kriitiliselt esitavad projektid. Tuleb tunnistada, et püüdsin teadlikult leida Alfredo Jaari Rwanda videos, dokumentalistika ja visuaalse poeesia sümbioosis, n-ö dominantse europotsentristliku diskursuse arrogantsi, üleolevat kaastunnet millegi suhtes, mis meid ennast ei puuduta. Aga mida ei olnud, seda ei olnud: Rwanda genotsiidi õudust ei ole näidatud ühe järjekordse jubedusena n-ö õuduste pärlikees, mida harrastatakse eelkõige Hollywoodi vaatefilmides, aga millest pole päris vabad ka arvukad dokumentaaljäädvustused. Jaari video puudutas mind, mu süütunnet. Maailm on liiga väike, et tunda ennast eriliste turvatsoonis elavate väljavalitutena.

Laura Horelli video „Terrass” („Terrace”) on kunstniku tagasivaade oma lapsepõlvemaale, kui ta isa töötas Nairobis. Need isiklikud mälestused on esitatud viisil, mida võiks sama edukalt kasutada ka näiteks San Francisco või Londoni või Moskva mälestuste puhul, ent selles minevikuradade rännakus on ka midagi, mille põhjal saab teha üldistuse võõramaiste, n-ö kutsutud immigrantide elu kohta 1980ndate alguses ning ka praegu, 25 aastat hiljem.

Kuid pilk väljast on ikkagi vaid projekti pealispind. Kiasmas anti sõna eelkõige Aafrika kunstnikele endile, et nad räägiksid iseendast, oma paigast, kas siis oma riigi, linna, küla, perekonna või ka kultuuriliste hoiakute mõttes. Lõuna-Aafrika ja Nigeeria kunstnike osakaal on vahest liiga suur, kuid eelkõige Lõuna-Aafrika puhul on tegemist paraja kultuuride katla, konfliktide kokkupõrke, sümbioosiga, mille põhjal on võimalik joonistada välja ka midagi, mis räägib kogu mandrist üldisemalt. Otseselt polnud küll (vähemalt Kiasma väljapanekus) esindatud ühtegi Põhja-Aafrika kunstnikku, kuid N’Goné Falli toob oma kataloogiartiklis esile selle regiooni kultuuri väljajätmise Aafrikat käsitlevatest diskursustest: Põhja-Aafrika on kui Vahemeres hulpiv saar, mitte Aafrika mandri osa.

Kas nüüd Kiasma projekt suutis Aafrika nüüdiskunsti mõistmist, selle vastuvõttu täielikult avardada, aga üks väga oluline samm on taas astutud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming