Minevik on arhiiv

Meie nüüdiskunsti otsingulisem osa läheb kas muuseumisse või taaskasutusse, kultuurkapitali toetuseta aga muuseumi ei jõua.

EHA KOMISSAROV

Mart Viljuse seitsmest valguskastist koosnev installatsioon „Vaata kööki“ (1996).  Viljus on 1990ndate eesti kunsti kontseptuaalse suundumuse märgiline näide, tema lähenemine kunstiklassikale on omaette nähtus. Teos omandati EKMi kogusse osaliselt 1996. aastal ja täielikult 2007. aastal. Installatsioon oli väljas Kumu hittide näitusel tänavu kevadel ja suvel.

Mart Viljuse seitsmest valguskastist koosnev installatsioon „Vaata kööki“ (1996). Viljus on 1990ndate eesti kunsti kontseptuaalse suundumuse märgiline näide, tema lähenemine kunstiklassikale on omaette nähtus. Teos omandati EKMi kogusse osaliselt 1996. aastal ja täielikult 2007. aastal. Installatsioon oli väljas Kumu hittide näitusel tänavu kevadel ja suvel.

EKM

Ma ei tea, miks kõik närvesöövad, lahendamatuks osutunud asjad sügiseti kaela vajuvad. Eesti kunstimuuseumi ostukomisjonis, kuhu minu kõrval kuulub mitmeid teisi kolleege, oma ala spetsialiste, anti meile hiljuti teada, et uusi kunstioste me vähemalt niikaua ei aruta, kuni pole õnnestunud kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali nõukoguga positiivne suhe luua, sest eelmises voorus jätsid nad kunstimuuseumide ostutaotlused rahuldamata. Päevakava läks edasi, sest ette oli nähtud väliseesti kunstiannetuste läbivaatamine. See on muuseumi ainus kultuurkapitaliväline teoste omandamise võimalus.

Kohe selle järel sattusin lugema ajakirja Estonian Art viimast numbrit. Seal kirjutab Kiasma kuraator Kati Kivinen pikalt-laialt ülemeremuuseumi ostudest. Soome kunstielu lipulaev Kiasma ostab juba järjepidevalt eesti kunsti. Miks siis ainult Veneetsia biennaalilt, küsisin endalt. Peaksin Kati Kivinenile helistama ja külla kutsuma, kunstiturg on Eestis nullis, muuseumide ostud tühistatud, tulge aga, teeme koostööd ka, saate meilt näiteks meie potentsiaalsete ostude nimestikud. Hiljem istuvad meie võimekad ametnikud soomlastega laua taha ja vaata et kauplevad Kiasmalt veel välja eriõigused eriti väikse tasu eest eesti kunstnike teoseid laenata.

Tunnistan, et ma pole erapooletu. Kuulusin kulka esimesse koosseisu, kus meil tuli tuliselt võidelda protseduuriliste reeglite pärast, sest pehmelt öeldes polnud äsja tegutsema hakanud kultuurkapitalil 1995. aastal sugugi ükskõik, kes võimu saab ja kuidas Eesti riik edaspidi kunstioste sooritab. Kas nii nagu enne sõda, kui muuseumil puudus iseseisev ostuõigus ja teosed soetas kultuurkapitali sihtkapitali nõukogu liikmeteks valitud kunstnike kamp või saavad vahepeal hiidsuurteks kasvanud professionaalidest kaadriga muuseumid lõpuks õiguse ise oma kogusse kunsti valida?

Vaidlesime, mis me vaidlesime, valisime viimase tee. Kultuurkapitali ajaloo kirjutamist tuleks tõsiselt võtta, sest ajalooline mälu ei ole enesestmõistetav. Kui osturahast ilma jäänud muuseumide esindajad arhiivide kallale tormasid, et leida kakskümmend aastat vana dokument, mille alusel kulka ka 2016. aastal kunstiostuks raha peaks eraldama, selgus, et meid huvitavale minevikule ei pääse niisama lihtsalt ligi.

Kulka kodulehel valitseb Avo Viioli juhitud aastate osas vaikus, arhiivid on Sõjamäele hoidlasse ladustatud, kuuldavasti arhivaarita, nii et sinna ei pääsevat ligi. Pidin seega rahulduma varasema ajalooga, kust sain teada, et kultuurkapitali seaduses tehti muudatusi 1925., 1927., 1928., 1929., 1934., 1935. ja 1938. aastal. Lausega „Muutumisvõimes ilmselt seisnebki selle seaduse tugevus“ pandi paika tolleaegse kultuurkapitali põhimõtted. Praegu on Eesti Vabariigi kultuuripoliitikasse kirjutatud klausel, et kulka aluspõhimõtteid ei muudeta. Kas see on tugevus või nõrkus, see oleneb ilmselt vaatenurgast.

Meenuvad kulka taasasutamise järel kultuuriministriks saanud Jaak Alliku ahastavad artiklid teemal, kuidas kultuuriministeerium peab oma tulubaasi kulkaga jagama ja kuidas pole ressurssi, et kultuuriasutusi töös hoida. Refereerin mälu järgi, loodetavasti Allik andestab, kui eksin. Selles tuules läksid ka kolm riiklikku kunstimuuseumi (Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum – toim) toona oma kunstiostudega kulka hõlma, et neli korda aastas taotlusi kirjutada. Riigi tegevustoetuse kõrval saavad kõik kolm kulkalt ka oma trükiste rahad, toetuse raamatukogu täiendamiseks ja osa näituste korraldamise toetusest. Kunstiteoste ostusummad pole väga pikka aega tõusnud ja kulkal pole võhma riikliku formaadiga jännata, rääkimata selle arendamisest. Hiigelsuureks kasvanud muuseumidest tollel hämaral Eesti vabariigi taasiseseisvumise koidikul, kui sündis unistus uuest, puhtast, õiglasest kulkast, ei nähtud veel undki.

Aga tagasi tänasesse päeva. Otsisin järgneva lõigu tarvis korraliku lööklauset ja leidsin elust enesest: „Kui sind pole muuseumis, pole sind olemas!“ Muidugi pole minu lause originaalne, aga see lause peaks puudutama kõiki Eesti kunstnikke. Muidugi võiks antud juhul toetuda autoriteetidele, nagu Boris Groysile: „Arhiivid ja kunstikogud on universaalse mälu loomise alus. Minevik ei ole mälu, vaid arhiiv.“

Mõistnud, kui viljatu on katse muuseumide ja kulka suhteid survestada müütilise dokumendi abil, lähenesin probleemile teise nurga alt. Tundsin huvi, kui paljusid Eesti Kunstimuuseumi kaasaegse kunsti kogu töödest aktiivselt kasutatakse väljaspool Kumu toimuvates projektides. Selgub, et ka muuseumi kui institutsiooni kõige paadunumatest vastastest kuraatorid ja kunstnikud kasutavad oma projektides intensiivselt kunstimuuseumide kogusid. Põhjust pole raske aimata: muuseumides korrastatakse, restaureeritakse ja süstematiseeritakse kunsti. Meie kogu analoogvideod on digitaliseeritud, kunstnikke on küsitletud ja tööde kohta on koostatud andmebaasid. Me teeme omandatud teosed kättesaadavaks, kui need parasjagu muuseumi enda ekspositsioonis väljas ei ole.

Muuseumide panus DIY esteetikas valmistatud tööde päästmisel on erakordne, paljud tööd, mida ei ole muuseumikogus, on hävinud või kasutamiskõlbmatuks muutunud. Möödas on ajad, kui kuraatorid pööningutelt-kuuridest ise tööd kokku otsisid. Kaasaegne kunst, vähemalt selle otsingulisem osa, läheb kas muuseumisse või taaskasutusse. Nii lihtne see ongi, sest vähesed erakogujad, kes meil on, eelistavad valdavalt traditsioonilisi ja turvalisi formaate.

Tartu ja Tallinna peale on tänaseks kokku saadud märkimisväärne, unikaalne arhiiv, ainus Baltimaades, sest nii Lätis kui ka Leedus algas rahastamine alles siis, kui tormiliste 1990ndate kunst oli juba pildilt kadunud. Meie muuseumidel lasub kohustus hoida selle aja töid aegade lõpuni. Oleks väga kahju, kui meie kaasaegse kunsti ülihuvitav lugu katkeks nendes kogudes just nüüd, kui meie kunstnikud on oma väikese varba maailmalavade ukse vahele saanud.

Kultuurkapital deklareerib muuseumiostude olulisust oma kodulehel kirjas olevates põhimõtetes, riiklike kunstimuuseumide roll koguda ja säilitada eelkõige Eestiga seotud kunstiteoseid, on kirjas ka kultuuripoliitika dokumendis.

Ühekordne eitav otsus võib selle kõige taustal tunduda kõrvalt vaadates ju väikese, tühise tagasilöögina. Kulka rahastatud kunstiostude, mis on olnud sissetulek juba tehtud loometöö eest kunstnikele, järjepidevus on väga oluline. Ka kõige raskematel kriisiaegadel ei katkestanud sihtkapitali varasemad nõukogud seda tava. Pretsedent on järjepidevuse katkestamisega loodud.

1980ndate ja 1990ndate idealism, mis jättis (vähemalt) kunstivaldkonnas paljud riiklikult olulised institutsioonid kultuurkapitalile rahastada, osutus lühinägelikuks ja ebarealistlikuks.

Vajame reforme ja uusi suundi arenguks. Ma ei tea, kas kulkast saab raha tagasi võtta, kui kultuuriministeerium ei leia mujalt vahendeid näiteks muuseumide näitusekorraldamiseks ja trükiste väljaandmiseks. Senine kogumispoliitika on ennast ilmselt õigustanud, kuid nüüd vajab see ajakohastamist ja arendamist. Tänaste hindade juures tuleks osturaha vähemalt kahekordistada ja selle stabiilsus garanteerida. Loomulikult ei looda kunsti ainult igavikule, ka eksperimentideks ja arenemiseks peab raha jätkuma. Aga kindlasti ei saa enam teha nägu, et kõik on hästi.

Loodan, et Eesti kaasaegse kunsti tegijad on minuga nõus.

Eha Komissarov on Kumu kaasaegse kunsti kuraator. Ta töötab EKMis 1973. aastast peale, möödunud aastal pälvis ta kultuurkapitali elutööpreemia.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht