Minu isa lugu: valge orjana punasel maal

Vappu Thurlow

Maret Olveti tugev külg on narratiivide kokkusurumine kõnekaisse kujundeisse. Maret Olveti näitus “Minu isa lugu” G-galeriis 10. – 29. X.

Maret Olvet. Valge orjana punasel maal. Minu isa lugu Siberi vangilaagris. 2005.Margus koppel

Maret Olveti näitus koosneb kahest osast: abstraktsetest kompositsioonidest, mida kunstnik on teinud 1990. aastatest, ja kontseptuaalsest seeriast, mis on pühendatud ta isa traagilisele elukäigule. Omapärane tundlikkus ajalugu teinud  sündmuste suhtes on iseloomulik ka Olveti varasemale loomingule; graafilises seerias “Minu isa lugu” on ta juba täielikult pühendunud sündmuste dokumenteerimisele rikkaliku fotomaterjali kaudu ja kaasaegsete meenutustes.

Kolmest graafilisest lehest koosneva seeria esimene leht “Lapsepõlv” (serigraafia, 2005) käsitleb kunstniku isa sünnikodu (sündis aastal 1902) Vana-Vändras Piisal ja ta üleskasvamist Uue-Vändras Rõusa külas. Peres oli üheks last, kellest kaks suri väiksena. Serigraafiana teostatud suurel kompositsioonil on fotod sünnikodust, kooguga kaevust, keldrist; ka isa leeripilt ja 1912. aasta perekonnafoto, millel isa Voldemar seisab koos vendade Georgi ja Jaaniga.

Seeria teine leht “Viiburi sõjaväeakadeemias” jutustab Voldemar Jenseni (kes 1936. aastast kandis nime Vallo Olvet) õpingute ja teenistuse loo. Pärast sõjakooli lõpetamist Tallinnas saadeti ta 1930. ja 1931. aastal edasi Viiburi sõjaväeakadeemiasse. Selle lõpetamise puhul kingiti nooremleitnandile mõõk ja hõbekarp graveeringuga “Luutnantti Voldemar Jensenille“. Viimast säilitatakse praegu perekonnareliikviana, mõõk läks aga sõjakeerises kaotsi. 1935. – 1940. aastani teenis Vallo Olvet Petseris suurtükiväepatarei ülemana.

Kolmas leht “Valge orjana punasel maal. Minu isa lugu. Siberi vangilaagris” valmis kunstnikul ajaliselt varem kui kaks ülejäänud tööd ja selle teema on Vallo Olveti hukkumine Norilski vangilaagris. Kunstnik on saanud selle kohta informatsiooni laagri vähestelt ellujäänutelt. 324 eesti ohvitserist, kes saadeti 1941. aastal Norilskisse, tuli tagasi kaheksa, ülejäänud surid nälga. Ülo Uluots on oma isa jutustuse järgi kirjutanud raamatu “Nad täitsid käsku”, milles on juttu ka Olvetist, kelle kavatsus kirjutada tulevikus raamat “Valge orjana punasel maal” jäigi ellu viimata; kirjutamata raamatu pealkirja on nüüd tütar kasutusele võtnud graafiliste lehtede seeria alapealkirjana.

1990. aastal kohtus Maret Olvet Norilskist tagasi tulnud Tiit Meega, kes kirjutas kunstnikule hiljem kirjas oma vangilaagri mälestustest. See kiri on koos fotodega ühe elemendina lülitatud serigraafiasse “Siberi vangilaagris”. Tiit Mee oli Vallo Olvetiga kohtunud juba enne sõda Petseris Musta Kassi restoranis. Norilskis töötasid nad koos plaatina sõelumisel.

Oma visuaalseid fantaasiaid abstraktseisse kujundeisse üldistava Maret Olveti tugev külg on ajaloosündmustegi käsitlemisel narratiivide kokkusurumine kõnekaisse kujundeisse. “Minu isa lugu” on töömahukas teos ja selle koostamisel on kasutatud suurt hulka dokumentaalset materjali. Miks mitte käsitleda XX sajandi ajalugu kontseptuaalsetes fotokompositsioonides ajal, mil meie oma ajalugu läbivad märkkujundid on saanud selgeks nagu tähestik ja nende abil võib sügavuti minnes kirjutada ka kunstis individuaalsemaid lugusid?