Mis kunstist saab?

Flo Kasearu: „Lõunakorealastelt võiks biennaaliusku õppida ning mõelda, et ka meil võiksid olulisi sündmusi meenutada biennaalid, mitte pronkskujud.“ 

REET VARBLANE

XI Gwangju biennaal „Kaheksas kliima (Mis kunstist saab?)“ kuni 6. XI. Peakuraator Maria Lind, osaleb 101 kunstnikku ja kunstnike rühmitust.

Maailmas ei leidu vist küll mitte ühtegi aktiivse kunstieluga suurlinna, kus pole oma biennaali, triennaali või kvadriennaali. Tundub, et praeguse globaalse kunstielu üks motosid on endiselt „Kui sind biennaalikaardil pole, siis pole sind olemas“. Korduv edukas kunstiüritus ei too avamispidustustele mitte ainult kunstimaailma olulisi tegelasi, vaid sellega saab nähtavaks teha ka biennaalipaiga kunsti, tuua välja just selle eripära. Siin on aga üks konks: kohale tullakse eelkõige neile üritustele, mis on juba ennast rahvusvahelisele kunstikaardile kinnistanud. Kvaliteetse biennaalikunsti tagamiseks on vaja kaasata ka rahvusvaheliselt kuumad kunstnikud ja kuraatorid – nii kipuvadki korduma samad kunstimustrid ja -käekirjad.

Eesti meedias on rohkesti juttu Veneetsia biennaalist, sest seal on Eestil oma väljapanek, aga ka Euroopa biennaalist „Manifesta“, sest sinnagi on sageli Eesti kunstnikke kaasa haaratud. Küll vähem, aga kirjutatakse ka İstanbuli, Berliini, Moskva, Rauma või teistest meile lähemal korraldatavatest Euroopa kunstibiennaalidest.

Lõuna-Korea Gwangju biennaal ei kuulu just maailma vanimate hulka, kuid 1980. aasta rahvaülestõusu ning Korea demokratiseerimisprotsessi alguse meenutuseks 1995. aastal asutatud biennaal on siiski Aasia vanim perioodiline nüüdiskunstiüritus. Seda on kureerinud sellised mainekad maailmanimed nagu Kerry Brougher, Sukwon Chang, Okwui Enwezor, Charles Esche, Massimiliano Gioni, Hou Hanru, Honghee Kim, Yongwoo Lee, Youngchul Lee, Kwangsoo Oh, Wan-kyung Sung ja Harald Szeemann. Tänavuse, XI biennaali peakuraator on Stockholmi Tensta Kunstihoone juht Maria Lind. Gwangju biennaalist on ka Eestis paaril korral tõsisemalt kõneldud, sest esimesel biennaalil osales Jüri Ojaver nüüdseks krestomaatilise installatsiooniga „Isa. Poeg“ ja praegusel on väljas Flo Kasearu video „Ülestõus“. 2004. ja 2014. aastal osales biennaali tegevuskunsti programmis Non Grata rühmitus. XXI sajandi algul räägitakse järjest enam ühtsest globaalsest kunstikülast ning kõikjale jõudnud võrgustatud maailmast, kuid midagi pole teha, füüsiline kohalolek rahvusvahelisel suurüritusel on endiselt rahvusvahelise karjääri võti.

Maria Lind on üks neist rahvusvaheliselt tunnustatud kuraatoritest, kes on töötanud mitmetes mainekates Euroopa ja Ameerika kunstiinstitutsioonides, sageli olnud nende juht, nagu Stockholmi IASPISes või Müncheni Kunstvereinis, ta oli teise „Manifesta“ üks kuraatoreid. Maria Lind on kirjutanud mitmeid põhjapanevaid uurimusi kuraatoriinstitutsiooni kohta ning ta on vaieldamatult Euroopa ja eelkõige Skandinaavia üks arvestatavamaid kunstieksperte. Kuid mitte ainult: 1990ndate keskpaigast on ta tähelepanelikult jälginud ka Baltimaade kunstis toimuvat.

Gwangju biennaali ei ole ta üksi kokku pannud. Tema tiimis on kuraatoreid, kes on hästi kodus Aasia, aga ka kitsamalt Lõuna-Korea kunstiväljal: näiteks praegu küll Hollandis elav korealane Binna Choi, Hongkongi Aasia kunsti arhiivi kuraator Michelle Wong, Teheranis elav Azar Mahmoudian ja Lissabonis elav Margarita Mendez. Maria Lind on biennaali korraldamisse haaranud kaasa Lõuna-Korea rühmituse Mitte Ugro.

Flo Kasearu installatsiooni „Ülestõus“ nägi kuraator kaks aastat tagasi Riias Solvita Krese ja Inga Lāce kureeritud näitusel „Survival K(n)it“ ehk „Ellujäämispakend“ (viitega kudumile). Kuna Flo Kasearu on ainuke Baltimaade kunstnik Gwangju tänavusel biennaalil, siis naljatas ta koos Riia Kaasaegse Kunsti Läti Keskuse juhiga, et Kasearu esindab hoopis Läti kunsti. Biennaali kodulehe kunstnike nimekirjas on Flo Kasearu aga paigutatud sootuks Ecuadori alla, küll viitega Tallinnale.

Kui palju on tänavusel biennaalil arvestatud Lõuna-Koread, mõeldud Gwangjule ja sealsele publikule, või on see ikkagi nii-öelda rahvusvahelisele kunstiareenile suunatud üritus, mida võiks sama edukalt näidata ükskõik millises maailma paigas?

Flo Kasearu: Tööde kooslust, mis on väljas biennaalihoone neljas suures galeriis, koridorides ja eesruumis, võib rahumeeli näidata ükskõik kus mujal, olenemata sellest, et biennaalikunstnike seas moodustavad kümnendiku Lõuna-Korea omad. Kuulujuttude järgi ei olevat Gwangju biennaali korraldajate suhted sealsete inimestega just mitte kõige soojemad ja suurem koostöö on osa suhteteraapiast.

Biennaalil on mahukas kohaspetsiifiline kõrvalprogramm, mida juba nii lihtsalt mujale ei vii. Näiteks 5.18 arhiivis, kus on mitmel korrusel esitatud ajalooline materjal totalitaarsete režiimide lagunemise kohta. Teiste näidete seas on esindatud ka Balti kett. Kõige põhjalikum on aga Lõuna-Korea 1980. aasta ülestõusu käsitlus. Ülestõusu tuntakse ka Gwangju demokratiseerumise liikumisena. Binna Choi on kutsunud esinema mitmeid kunstnike rühmitusi, kes on teinud spetsiaalselt tema kuraatoriprojektiks Gwangju ülestõusu käsitlevaid töid. Gwangju viimasel riisipõllul etendas avamisnädalal Fernando García-Dory koos sealsete harrastusnäitlejatega performance’i „Väikese salamandri itk“ („The Lament of the Newt“). Esitamiskoht oli intrigeeriv, isegi sentimentaalne, aga performance ise jäi harrastusteatri tasemele.

Kõrvalprogrammi kuuluvad veel mitmed teisedki ettevõtmised kas koos Gwangju muuseumidega, näiteks on sealsed eramuuseumid Uijae kunsti­muuseum, Mudeungi kaasaegse kuns­ti muuseum ja Woo Jaeghili kunsti­muuseum spetsiaalselt biennaali tarbeks tellinud teosed, või Soulis ja Norras töötava kunstnike duo kohaspetsiifiline projekt, kus kunstnikud püüavad tõsta Gwangju elanike teadlikkust ja analüüsivad väikeelamute eeliseid kõrgete korterelamute ees. Rahvusvahelise publikuga foorum „Kõigi kaasaaitavate faktorite nimel“ („To all the contributing factors“) lõppes ühise mägimatkaga.

Tegelikult on tehtud üsna palju, et biennaalipublik ei piirduks vaid esindusliku rahvusvahelise väljapanekuga, vaid et saadaks mingitki aimu, mis toimub Gwangjus. Mite Ugro asub Daeini turul ja see on projektiruum koos raamatuarhiivi, kohviku, kunstnike ateljeede, külalistemaja ja näitusepinnaga. Mite Ugro algatusel on jaanuarist peale kuraatoritega regulaarselt kohtutud ja dialoogi peetud, korraldatud ühiseid teoorialugemistunde ning kureeritud jalutuskäike. Üheks tulemuseks on biennaali tarvis produtseeritud projekt Daeini turu paralleeltänavas, kus kunstnik on oma installatsiooniks hõivanud vorstipoe, kus ta töötleb vanu plakateid, et luua neist arhitektuuri moodulstruktuure. Mite Ugrosse ja turule sattusingi vist sama palju kui biennaali peahoonesse. See turg olevat tänu Mite Ugrole muutunud nüüdseks nii-öelda kunstikallakuga turuks ja kord nädalas laupäeva­õhtuti on seal kunstilaat, kus harrastuskunstnikud ja -disainerid oma toodangut müüvad.

Kui palju õnnestus sul näha Korea praegust kunsti?

Korea kaasaegsest kunstist ma väga osa ei saanud, sest aadresside tõlkimise tulemuse tõttu viis taksojuht mu valesse kohta, mistõttu jäin ilma Souli alternatiivsete kunstiruumide tuurist. Selle asemel viis taksojuht mu Korea kaasaegse kunsti muuseumi, kus veetsin kolm tundi ja leidsin endalegi üllatuseks palju huvitavat. Ekspositsiooni keskmes on Nam June Paiki megainstallatsioon telekatest. Selles muuseumis nägin taas Gwangju biennaalil esindatud Souli kunstniku Suki Seokyeong Kangi tööd „Must Mat Oriole“, mis teistkordsel vaatamisel jõudis selgemini kohale ning oli eraldi ruumis eksponeerituna mõjusam. Tegemist on meditatiivse skulptuuride, maali, video ja installatsiooni kooslusega. Gwangju linnapildis ei tundunud plastiku ülekülluse kõrval teisi probleeme olevat, sest linn on turvaline, metall vedeleb tänaval, mis mulle kui idaeurooplasele pähe ei mahtunud. Sealsed elanikud käivad mägedes matkamas, söövad mõistlikult juurikaid ja näevad üldse väga head ja oma ea kohta palju nooremad välja. On vägagi mõistetav, et Suki Seokyeong Kang teeb zen-installatsioone.

Üldse toimus Lõuna-Koreas samal ajal kolm biennaali: peale Gwangju oma veel Souli „Meedialinn“ ja Busani biennaal.

Kui lõunakorealastelt midagi õppida, siis biennaaliusku ning seda, et Gwangju biennaal algatati Gwangju ülestõusu meenutamiseks. Pronksmonumentide asemel võiks ka Eestis meile olulisi sündmusi meeles pidada biennaalidega.

Biennaali pealkiri „Kaheksas kliima.Mis kunstist saab?“ on eelkõige seotud kujutlusmaailmaga ning suunatud tulevikku ehk sellele, milline on kunsti roll ja funktsioon tulevikus. Milliseid uusi mõttemudeleid, suundumusi võib sellel biennaalil näha?

Maria Lind kritiseeris tänavust Berliini biennaali selle liiga kitsa haarde pärast. Gwangju biennaal on heas mõttes isegi laialivalguv. „Kaheksanda kliima“ märksõnad on ka veel „väikesed kunstiasutused“ ning „kunstniku aktiivne ja fantaasiarohke suhe ümbritsevaga“. Sajast osalevast kunstnikust oli ligi üheksakümmend avamisnädalale tulnud, kaks korda sama palju veel kõikvõimalike väikeste kunstiinstitutsioonide töötajaid. Uutest suundumustest on mul raske rääkida, sest ma ei ole veel jõudnud kõike, mida nägin, läbi seedida.

Mulle sümpatiseeris tööde üldpaigutus. Galeriis nr 4 oli palju erimõõdulisi, enamasti väiksemaid installatiivseid vorme, vormimänge, mis mind kõige vähem köitsid, aga kuna nende keskel asub Lawrence Abu Hamdani väga tugev projekt „Lähilask“ („Earshot“), kus on analüüsitud Iisraeli sõdurite püstolilaskude lindistusi Palestiina läänekaldal, siis see teos pani ka ümberkaudsed vormid enda kasuks toimima. Galerii nr 3 oli suuremate installatsioonide ja umbes nelja umbse videoruumi päralt. Galerii nr 2 oli paljude lemmik, sest see on linnas parima konditsioneeriga black box. Videotööd on seal eri nurga all paiknevatele seintele projitseeritud. Kuraator Maria Lind on loonud omaette videomaastiku, kus videote helid omavahel aktiivselt segunevad. Minu töö on galeriisse sisenemisel Philip Parreno must-valge LED-ekraani teose järel teine ja annab drooniesteetikaga hea sissejuhatuse. Ka teised kunstnikud ütlesid, et „Ülestõus“ avas hästi ruumi ja tekitab paralleele galerii nr 2 videosektsiooniga.

Galerii nr 1 on taas installatsioonide ja piltide päralt, millest oli peajagu üle Dora García raamatupoe projekt „Nokdu raamatupoed elavatele ja surnutele“. See kujutab endast rekonstrueeritud vana Gwangju raamatupoodi, kus ülestõusu ajal müüdi, loeti ja arutati raamatuid, leinati revolutsioonis hukkunuid, levitati ülestõusu sündmuste kohta uudiseid ning toimis ka biennaali raamatupoena 

Minu enda lemmik on Agnieszka Polska installatsioon „Bensiiniklaas“ (2015). See töö olevat ka Maria Lindi kontseptsiooni alguspunkt. Idee ja vorm on lihtne, aga tabav ja intrigeeriv. Siis Amalis Pica „Rõõm paberitööst“ („Joy in Paperwork“, 2015-2016), irooniline ning poliitiline. Töö mõte meeldis mulle väga, aga väljapanek mitte. Barbora Kleinhamplová ja Tereza Stejskalová „Magajad“ näitab traagiliselt ja koomiliselt magamist ja magamatust tänapäeva maailmas. 

Kriitikat tuleb teha installeerimise pärast. See ei puuduta otseselt kuraatori tööd, aga kui ta teab, et meeskonnas on ainult üks audiovisuaalitehnik, siis oleks pidanud neid juurde palkama, Hito Steyleri töö sai installeeritud alles viis päeva pärast avamist.

Sinu teost „Ülestõus“ on varem õige mitmes paigas näidatud. Kuidas see Gwangju koosluses toimis? Kas said ka huvitavat tagasisidet?

Installatsioon „Ülestõus“ on mu kõige enam eksponeeritud teos. Seni on see olnud väljas Tallinnas Temnikova ja Kasela galeriis minu isikunäitusel ja Paides arvamusfestivalil ning kohe varsti saab seda vaadata EKKMis, siis Budapesti Fuga galeriis, Peterburi Anna Bitkina ja Maria Veitsi kureeritud „Kriitilise massi“ projektis, Gdańskis Anna Smoleki kureeritud kunstifestivalil, Riias „Survival K(n)it’i“ näitusel, Kiievis näitusel „Identiteet. Ebakindluse kardina taga“, Brüsselis „Artbrüsselsil“ ja Viini kunstimessil.

„Ülestõusu“ saab eksponeerida erinevas mahus: kas ainult videona või siis koos 3D-formaadis liblikatega või koos joonistustega või suure lennukiga või Peterburi interventsiooni fotodega või kõik variandid koos. Gwangjus on väljas ainult video. „Ülestõusuga“ koos on paratamatult esindatud ka Flo Kasearu majamuuseum, sest kuraator või ka mina ise, me rääkisime sellest projektist. Maria Lind nentis nostalgiliselt, et Soome ja Tallinna kunstnikud on tema ja ka kaaskuraatori Binna Choi lemmikud.

Gwangju biennaal jõuab mõnes mõttes ka Tallinna: septembri lõpul tuleb Koreast aednik Flo Kasearu majamuuseumi aeda tööle. Plaanis on tekitada Eesti lamedasse maastikku mõned mäed ja aedniku soovil tiik. Mu majamuuseumi aias on juba eksponeeritud tsunamilaine, mägede ja tiikide näol hakkab kogunema päris hea loodusnähtuste kollektsioon. Mu majamuuseumi esimene selline vahetusprojekt oli kaks aastat tagasi, kui mul oli Varssavi Zacheta rahvusgaleriis näitus. Siis kutsusin galerii turvamehe Tallinna valvama oma sisehoovi auku.

Kuidas mõjutab biennaalil osalemine sinu edasist karjääri?

Eks üks asi vii teiseni. Kutsusin Maria Lindil ja Binna Choil oma raamatusse minu töödest kirjutada. See tähendab, et koostöö nendega jätkub.