Mis saab, kui nõukogude jäänuk ristatakse lääne kunstimessiga?

SANDRA JÕGEVA

Eesti Kunstnike Liidu XVIII aastanäitus „Juubelikevad 2018“ Tallinna Kunstihoones kuni 17. VI. Osalemistaotlusi oli 237, žürii (Vano Allsalu, Elin Kard, Tiit Pruuli, Peeter Talvistu, Tamara Luuk ja näituse kujundaja Kaarel Eelma) valis välja 107 kunstniku tööd.

Eesti kunstikollektsionäärid ja -toetajad Riivo Anton, Aivar Berzin, Jaan Manitski, Tiit Pruuli ja Rain Tamm on pannud näitusepubliku lemmiktööle välja 5000eurose preemia.

Tallinna Kunstihoones seekord „Juubelikevade“ pealkirja all avatud kevadnäitus ehk kunstnike liidu aastanäitus on pika traditsiooniga, kuid omajagu valulik formaat. Seda on teravalt kritiseeritud aastakümneid, peetud nõukogude aja jäänukiks ja üritatud reformida. Tavaliselt leiti n-ö eksperimendi korras külaliskuraator, kes kuulutas välja teema ja avaliku võistluse, aga tulemus oli ikka üsna samasugune. Aastanäitusel tulid nii klassikud kui ka nooremad kunstnikud välja uute teostega, aga seda kõike oli korraga liiga palju, nii et väljapanek mõjus alati ülekuhjatuna ning oli silmatorkavalt ebaühtlase tasemega. 2011. aasta EKLi aastanäituse ideekonkursi võitis nüüdseks meie hulgast lahkunud kriitik Ants Juske ideega taastada vana hea kevadnäituse nimi ja traditsioon. Oma näitusekontseptsioonis ütles ta tollal: „Kuraatorita kevadnäitus ei ole nostalgiline meenutus ebademokraatlikust ühiskonnast, vaid tänase kunstielu demokratiseerimise katse.“

Nüüd, seitse aastat hiljem, on seda nõukogude aja jäänukit püütud ristata lääne kunstimessi formaadiga. Räägitakse ju Eesti kunsti puhul viimasel ajal väga palju selle müügipotentsiaalist, ka rahvusvahelisest, ning kunstimessidel käimisest on saanud galeriitegevuse väga oluline osa. Peab tõdema, et messiformaadi mängutoomine on täitnud oma eesmärgi: kunstnike looming tuleb paremini esile ning mõnes mõttes säravad ka nende autorite teosed, mille puhul seda ei ootakski.

Domineerivad värvilised, dekoratiivsed teosed, kus on tahtmatult või tahtlikult arvestatud ka rahvusvahelise kunstimoega (sõltumata autorite vanusest), väga suur osa on kahemõõtmelistel teostel – maalil ja graafikal. See toob omakorda ühel või teisel viisil sisse ka lisadimensiooni, näiteks materjalide või teoste raamidega mängimise tõttu (esimestena tulevad pähe Anna Mari Liivranna ning Herkki Erich Merila tööd).

Skulptuuri on väga vähe, aga see mõjub alati efektselt ning värskelt, nõuab tähelepanu ja jääb meelde. Seegi on „Juubelikevadel“ samamoodi nagu rahvusvahelistel suurtel ja olulistel kunstimessidel. Sama kehtib videokunsti kohta: vähesest valikust on meelde­jäävam Henri Hüti „Täiuslikku hetke otsimas“.

Kevadnäitusel domineerivad värvilised, dekoratiivsed teosed, kus on tahtmatult või tahtlikult arvestatud ka rahvusvahelise kunstimoega (sõltumata autorite vanusest).

Karel Koplimets

EKA maalikateedri jätkuvalt kaheldavat taset demonstreerib enamik Kristi Kongi juhendatud magistrantidest. Tundub, et see osa väljapanekust lähtub EKLi galeriide poliitikast (koostöö EKA magistriõppega on avalikult välja kuulutatud). Nende ebaühtlase tasemega näitused ja teosed tekitavad tahtmatult mõtte, et kes ja mis on nende noorte kunstnike pjedestaalile asetamise tõttu oma võimalusest ilma jäänud. Ma ei süüdista tekkinud olukorras õppejõude, olen kuulnud juba aastaid kurtmist, et tudengeid pole eriti kellegi hulgast valida, kokku on tõmmatud ka mitmete erialaainete õpetamise mahtu.

„Juubelikevade“ vaatamise järel sattusin sama päeva õhtul külla ühele noorele maalijale, keda pean tema põlvkonna üheks säravamaks tegijaks. Ta näitas oma uut suuremaformaadilist maali, mida oli teinud vaheaegadega kaks aastat. See on tehniliselt virtuoosne ja kontseptuaalselt kandev, üheaegselt efektne ja veenev. See noor maalija, kuigi tema teoseid on mitmete kunstikollektsionääride kogudes, ei ole seni laiemalt tuntud. Tuli välja, et üks muljetavaldavamaid maale, mida olen viimasel ajal näinud, oli üks nendest, mida žürii „Juubelikevadele“ ei valinud. Noor maalija mainis veel mitut nime (kõik väikeste mööndustega klassikustaatuses, peamine mööndus on nende iga), kes on kahtlemata Eesti viimase aja (loe: umbes kahekümne aasta) kunstiajaloos sees, kuid kelle töid žürii samuti läbi ei lasknud. Maalija arvas, et tegu oli efektsete teostega, millest mitmed oleksid palju hääli kogunud, et võib-olla ei tahetud nii ilmset võitjat. See loogika ei veennud mind: palju hääli mõnele teosele tähendaks ju, et selline rahvahääletus oma suurema osavõtjate arvugagi vihjaks, et midagi sellist on vaja. Ühtlasi meenus, et unustasin ise hääletada. Mul endal oli aga raske tagantjärele, paar tundi hiljem, favoriiti, heas mõttes kõige silmatorkavamat teost, „Juubelikevadel“ esile tuua.

Tähele panin aga varasemaga võrreldes palju paremat näitusekujundust, hoolimata klassikute kindla peale minemiste kõrval keskpäraste teoste ning tundmatute autorite taieste suhtelisest rohkusest – täpselt seda ongi kunstnike liidu aastanäitusele, nüüdseks taas kevadnäitusele, aastaid ette heidetud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht