Mis teeb pildiraamatu atraktiivseks?

Poola plakat, aga ka pildiraamat on olnud kvaliteedimärgina Eestis eeskujuks ning on seda ka praegu.

ANNELIIS LEPP

Poola pildiraamatute näitus „Vaata! Poola pildiraamat“ („Look! Polish Picturebook“) Eesti Lastekirjanduse Keskuses kuni 26. XI. Kuraatorid Małgorzata Cackowska ja Grażka Lange.

Pildiraamatuid on välja antud peamiselt lastele. Ei saa siiski väita, et need sobivad vaid ühele eagrupile ja täiskasvanutele ei kõlba. Näiteks võivad postmodernistlikud laste pildiraamatud parodeeriva olemuse ja intertekstuaalsete viidete tõttu lastele kaugeks jääda. Pildiraamatust tuleb tänapäeval rääkida ka kui disainobjektist, mida kollektsioneeritakse nagu plakateid.

Ühe krestomaatilise pildiraamatuid analüüsiva tüviteose „Kuidas pildiraamat toimib?“ („How Does Picturebook Work?“, 2001) autorid Maria Nikolajeva ja Carole Scott on rõhutanud, et pildiraamatuid tuleb vaadata sõna ja pildi koostoimes sündinud tervikuna. Sellisest ideaalist räägiti mitmel korral ka poola pildiraamatute näituse avamise eel korraldatud seminaril. Poola väljapanek toob väga hästi välja, kui mitmekülgselt saab teksti ja pildi tervikut luua.

Poola plakat on tasemel. Poola pildiraamatute arenguloos ei saa alahinnata poola plakatikunsti mõju. Selle ajalugu ulatub tagasi XIX sajandi lõppu, kuid õitsengu alusepanijaks võib pidada Tadeusz Gronowskit (1894–1990). Tema panus seisnes eelkõige plakati funktsiooni ümbermõtestamises: tähtsaks sai ennekõike kommunikatiivsus. Seetõttu muutus ka plakatite vorm seniste juugendlike mõjutustega plakatitega võrreldes lihtsamaks. Tema tehtu inspireeris omakorda poola plakatikoolkonna kunstnikke, kes viisid külma sõja ajal, 1950ndate ja 1960ndate vahetusel, poola plakati rahvusvahelisele areenile.

Plakati kuldajal 1960ndatel oli Poola Ameerikaga võrreldes eelisseisus: sealne plakatikunst ei olnud allutatud suurtele filmistuudiotele ning see andis kunstnikele suurema loomingulise vabaduse. Ka poliitiline surve oli 1960ndate alguseks Poolas mõnevõrra taandunud, mistõttu sai plakatis avalduda kunstnike individuaalsus.

Visuaalkultuuri ajalukku on poola plakat kirjutatud erksavärvilisuse ja lihtsustatud kujundikeele, aga ka allegoorilisuse tõttu. Kunstnikud on peitnud plakatile metafoorseid sõnumikihte, mis nõuavad vaatajalt nendest arusaamiseks suuremat tähelepanu. Poola plakati hea maine ja rahvusvaheline tuntus julgustas ning inspireeris ka illustraatoreid kasutama plakatile iseloomulikke võtteid. Näitusel on näha, et kollaažielemendid ja tüpograafilised mängud on poola pildiraamatuteski nii levinud, et seda võib pidada nende kaubamärgiks.

Mänguline pildiraamat. Nii mõnedki innovaatilised plakatikunstnikud nagu Henryk Tomaszewski (1912–2005) andsid 1960ndatel välja ka pildiraamatuid ja olid teistele teejuhiks. Paljude vanema põlvkonna illustraatorite tööd on siiani rahvusvaheliselt tunnustatud poola noorte kunstnike inspiratsiooniallikas. Vanema ja noorema põlvkonna seosed ning stiilivõtete järjepidevus on toodud välja ka näituse puhul publitseeritud kogumikus. Näiteks noorema generatsiooni illustraator Grażka Lange on kasutanud ohtralt kollaažitehnikat ning eksperimenteerinud tüpograafia ja pildiruumiga samamoodi, nagu on seda teinud Tomaszewski. Lange koostatud ja illustreeritud Jan Brezechwa lasteluule raamat (2010) nõuab keskendumist, sest kunstnik on käinud kujutistega ringi väga vabalt, paigutanud ajalehelõiked nii, et kaelkirjaku kael saab üheks inimese näoga. Ka Tomaszweski on loonud raamatus „Gabryś, ära kapriisitse“ (1967) pretensioonika pildiruumi: kord on pildi lehekülg jaotatud kaheks, kord neljaks, ühtäkki aga laotub pilt üle terve lehekülje. Lastele on jäetud vabadus otsustada, kuidas pilte vaadata.

Grażka Lange loominguga saab lähemalt tutvust teha veel trepigaleriis, kus on välja pandud tema ja Marianna Okeljaki illustratsioonid. Raamatu „Varssavi“ („Warzawa“) illustreerimisel on ta kasutanud fotot, mis ei ole lasteraamatute puhul väga sagedane. Õigupoolest ei ole küsimus niivõrd meediumis, vaid selles, mida ja kuidas on kujutatud. Tema piltides on iselaadne iroonia, tundub, nagu tahaks Lange meile vimka visata. Niisugune tunne on eriti selle raamatu puhul, kus ta õpetab tähti tundma, kuid mitte nii, nagu oleme harjunud, vaid fotode abil. Näiteks ühel fotol hoiavad lapsed käes paberkotile kirjutatud tähti. „Varssavi“ piltide puhul tekib seos hipsterliku esitusviisi ehk knollimisega, kui on kas paralleelselt või täisnurga all sätitud üksteise kõrvale fotokaamerad, seljakotid või teised olmeobjektid. Ei tea, kas Lange on vanu talonge fotodel ritta seades sellele viidata tahtnud, kuid tahtmatult tekib paralleel ja sellega seoses nihestatuse tunne. Mind jääb kummitama küsimus, kas lastele selline kujutamisviis üldse meeldib.

1960ndatel ei muutunud eksperimenteerivamaks ja väljendusrikkamaks ainult poola pildiraamatute vorm, ka tüpograafias esines rohkem mängulisust. Üksikutest sõnadest ja lausepaaridest sai pildi osa ning need olid tähtsad ka selle kompositsioonis. Samalaadset suundumust võis näha ka mujal maailmas.

Bohdan Butenko (1931), samuti poola illustratsiooni koolkonna võtmefiguure, oli üks esimesi, kes sidus tüpograafilised elemendid pildiga. Butenko nagu ka Tomaszewski pärand on jätnud jälje praegu aktiivselt tegutsevate noorte kunstnike loomingusse. Butenko loomingu karikatuurne ja lakooniline pildikeel on nähtavasti mõjutanud ka Agata Królakit. „Kodutööde raamat“ („Wytwórnik domowy“) paistab äärmiselt lihtsustatud visuaali kõrval silma ka suurusega. Tegemist on A3 formaadis raamatuga, kus naivistlikud illustratsioonid harmoneeruvad põnevalt suurte lehepindadega. Eriti värskelt mõjub teos just sellel näitusel, kus on väljas peamiselt väiksemad raamatud.

Vanadest meistritest tuleb kindlasti mainida ka Józef Wilkońi (1930) nime. Tema puhul on huvitav jälgida, et kuigi ta on kasutanud klassikalisi maalitehnikaid, on ta pildikeel 2010. aastal hoopis teistsugune, kui see oli 1960ndatel. Raamatus „Koera elu“ („Psie życie“) on peategelaseks fotol kujutatud puust koer. Just fototehnika ja tühja tausta abil on antud teosele ruumiline mõõde. Wikoń ise on nimetanud seda ruumiliseks illustratsiooniks. Wilkońi illustratsioonid raamatule „Palju naeru ja natuke kurbust. Lugu väikesest mammutist“ („Duźo śmiechu, trochę smutku, to histooria o mamutku“, 1961) on Poolas nüüdseks klassika. Need illustratsioonid kutsuvad seal esile sooje tundeid ja nostalgiat, nagu meil Edgar Valteri omad.

Raamatuid, kus on kasutatud kollaažitehnikat, on näitusel palju. Mitmesuguseid väljalõikeid on oma joonistustega kombineerinud Ola Cieślak. Humoorikust lisavad tema raamatule „Halvad unenäod“ („Zle ny“) kelmikad detailid, näiteks on ta ajakirjades või fotodel kujutatud inimestele habeme ette joonistanud. Pole ilmselt kedagi, kes seda teinud poleks, kuid stiliseeriva elemendina toimib see pildiraamatus väga hästi.

Näituse üks eesmärke on muuta suhtumist pildiraamatusse. Poola graafilised disainerid ja illustraatorid on kujundanud väga üllatavaid ja isikupäraseid pildiraamatuid, nii et neist võiks rääkida pigem kui kunstnikuraamatutest. Poola pildiraamatu puhul on selge, et see ei ole ainuüksi laste rida. Juba mainitud Marianne Okeljaki illustreeritud Varssavi linnaruumi arengut peegeldav teos on huvitav ka täiskasvanule: stiliseeritud üldistusele vaatamata saab piltide järgi selgeks, kuidas on kesklinn ajalooliste sündmuste tagajärjel muutunud.

Tagasihoidlik, aga tubli. Keskuse kunstiekspert ja illustraator Viive Noor ütles näituse avamisel, et poola plakat oli ERKIs 1970ndate teisel poolel, kui ta seal õppis, väga oluline eeskuju. Ka Eesti iseseisvuse taastamise järel, kui piirid avanesid ning info hulk tohutult suurenes, ei tulnud poola plakatis pettuda.

Poola pildiraamat teeb meile silmad ette praegugi: kavalad tüpograafiamängud, ootamatud värvikombinatsioonid ning lugejalt suurema kaasatulemise eeldamine – kõik see paneb ahhetama. Näiteks tuleb ühe pildiraamatu lugemiseks see täiesti lahti voltida. Miks meil nii ei ole?

Eestiski hakati 1950ndate lõpul lasteraamatu kujundusele rohkem tähelepanu pöörama. Tasahaaval eemalduti sotsialistliku realismi kaanonist ning liiguti stiliseerivama illustratsiooni suunas. Lasteraamatute kujunduse probleeme käsitleti ka 1960ndatel Sirbi ja Vasara veergudel, kus kiitust pälvisid lakoonilised ja värvikirevad illustratsioonid. Meie lasteraamatute illustreerimise arengut hakkasid suunama sellised kunstnikud nagu Vive Tolli, Edgar Valter, Ede Peebo, Silvi Väljal jt. Siingi toimus toona areng lasteraamatute illustratsioonis, kuigi mitte nii suurejooneline kui Poolas. Meil polnud nii tugevat ja uuendusmeelset plakatikunstnike koolkonda, keda eeskujuks võtta.

Iseseisvuse taastamisega kaasnenud raskused avaldasid mõju 1990ndate lastekirjandusele: ihaldatud vabadus oli küll käes, kuid loomingulist vabadust piiras majanduslik kitsikus. 1990ndate alguses anti algupärast lastekirjandust välja väga vähe, rohkem hakkas seda ilmuma 2000ndatel. Ehkki meie omad poola pildiraamatute kõrval kahvatavad, on ka meil tublisid tegijaid. Rahvusvaheliselt on kõige enam löönud läbi Piret Raud. Tema tegelaskujud ei ole just kõige ilusamad, kuid võrdlemisi lihtne ja groteskne kujutluslaad võlub oma veidruses.

Ulla Saar on teine rahvusvaheliselt laialdast tuntust kogunud noorema põlvkonna illustraator. Kui Raud on andnud välja pigem autoriraamatuid, kirjutanud ise loo ja selle ka illustreerinud, siis Saar on illustreerinud teiste töid. Nagu Raua nii on ka Saare trump omanäolised tegelased, kes ei ole küll kunstiliselt täiuseni lihvitud, kuid on muhedad ning kahtlemata meeldivad lastele. Ka meie kunstnikud on kasutanud kollaažitehnikat ja selle eest auhindu võitnud. Suurepärane näide on Kätlin Vainola pildiraamat „Kuhu kadus armastus“, mille on illustreerinud Kertu Sillaste. Romantilises ja lummavalt poeetilises laadis töötav Catherine Zarip valiti tänavu Londoni tuntud Harrodsi kaubamaja laste jõulukollektsiooni kujundama.

Meil jääb aga puudu julgetest eksperimentidest. Seetõttu tasub nagu varemgi Poolal silm peal hoida – neilt on ikka palju õppida.