Mis värk on?

Viis subjektiivset tähelepanekut, kuhu asjad kunstiilmas liiguvad ja millised muutused toimuvad.

RAEL ARTEL

Mida aeg edasi, seda keerulisem on mul rääkida üldistavalt, ülevaatlikult ja kõiki nüansse proportsionaalselt arvesse võttes kaasaegsest kunstist. Põhjus on asjaolu, et see nähtus on paljude tahkudega, pidevas muutumises ja osaliselt varjatud. Alati on mingid praktikad, mis on parajasti huvi keskmes, millele rohkem tähelepanu ja osalemisenergiat pühendatakse. Skeene on aga täis näitusi, teoseid, autoripositsioone ja kontsepte, mis võib-olla mind isiklikult ei huvita, kuid mida tuleb professionaalse kompetentsuse säilitamiseks arvesse võtta ja silmas pidada. Selle kõrval on jälle kolmandad nähtused, mis asuvad kusagil kollektiivse teadvuse marginaalias ning vaid silmanurgast vilksatavad. Ja siis on selline kunst, mille olemasolust pole ma veel teadlik, mida tehakse ringkondades, kuhu ma pole sattunud. Ühesõnaga: iga vaade on subjektiivne ning ühtset paikapidavat vastust küsimusele, mis kaasaegses kunstis praegu toimub, ei ole ega saagi olla.

Kuid siiski võib üht-teist täheldada. Esiteks seda, et Ida-Euroopa kaasaegse kunsti regionaalsed eripärad on kadumas. Kunstniku etniline, kultuuriline või geograafiline päritolu pole enam nii kõnekas fakt ja nii-öelda müügiargument kui varem, ütleme 1990ndail. Igapäevane rahvusvaheline kunstielu ei vaja praegu kunstnikku, kes tegeleb spetsiifiliselt Nõukogude Liidu lagunemise mälestuse, Balkani sõdade tagajärgede ja 1990ndate hullumeelse transformatsiooni interpretatsioonidega. Pigem võiks kunstnik ja tema looming olla võimalikult etnilise või kultuurilise konteksti vaba, et seda oleks lihtne ja mugav lülitada temaatilise kuraatorinäituse koosseisu. Rahvusliku eripära paigutamine teose ja näituse keskpunkti pole enam eksootiline ega vürtsita kunsti- või kuraatoripraktikat kuidagi. Pigem on see tüütu miski, mida viisakalt välja kannatada.

Mis võiks olla selle kontekstist vabastamise põhjus? Siit koorub teine tähelepanek – praktikate piiriülene ühtlustumine. Kunstiharidus ja kunstnike-kuraatorite elustiil on üha rahvusvahelisemad, see mõjub ühtlustavalt ka kunsti- ja näituseproduktsioonile. Õpitakse veidi siin ja siis seal, ollakse residentuuris kolmandas kohas, neljandasse kolitakse mõneks ajaks elama ja vahepeal tehakse ka kodus midagi. Nii töötavad tuhanded kunstnikud-kuraatorid üle maailma, astudes vaimses plaanis dialoogi pigem oma rahvusvahelise kolleegivõrgustiku ja Facebooki sõpruskonnaga kui sünnilinna kodanikega. Laiemas professionaalses plaanis ei huvita kedagi eestlaseks, venelaseks või sakslaseks olemise kogemus, kunstipraktika point peab asuma kusagil mujal, eelnevatel kümnenditel läbitöötatu kohal.

Aleksei Gordin. Glitches (Tõrked). Akrüül, lõuend, 2015.

Aleksei Gordin

Kolmandana hakkab üha enam silma kunstiproduktsiooni kaubastumine ja teoste muutumine perfektselt teostatud disainobjektideks. Toimub üleüldine rahvusvahelise turukonjunktuuriga kohandumine ja aeg-ajalt tekib tunne, et püütakse järele aimata kunsti­messide väljapanekutes eksponeeritu vormi. Kohaliku skeene tunnustatud ja toetatud keskmes ei ole just palju eksperimentaalset, iseennast otsivat ja kunsti­turu kaanonite peale vilistavat. Vähem on ennastsalgavat ja ausat julgust olla hoopis teistsugune. Rohkem kohtab erialast professionaalsust nii teoste tootmisel, vormistamisel kui ka asjaajamises, rohkem mõeldakse, milline ma väljapoole paistan ja kas see on ikka OK, mida toodan ja milline olen. Eelistatakse olla vähem ekstsentriline ja vähem end oma loomingus välja elada.

Neljandaks on seda tendentsi märgata ka institutsioonide puhul. Üritatakse teha keskmist programmi, kus oleksid kõik kohustuslikud atribuudid korralikust keeletoimetatud etiketaažist mitmekülgse haridusprogrammini. Toimub pidev professionaliseerumine, mis küll arendab kunstiskeenet ning lähendab seda Läänele, teisalt aga kaotab tahumatu omapära või põhimõttekindla agenda. Tükk aega pole üheltki kunstiinstitutsioonilt kuulda olnud oma tegevust sisuliselt positsioneerivat väidet, ei selget ega ebamäärast. Üha enam jääb mulje, et kunstiasutused seisavad väljaspool ühiskonda ja hoiduvad iga hinna eest suhestumast ühiskonnas toimuvaga, avalikus ruumis kuulutavad häälekalt oma seisukohti ultrakonservatiivid, naisõiguslased, Donald Trump, keskkonnaaktivistid ja paljud teised huvigrupid, toimuvad Brexit, rändekriis ja peaaegu juba ka tuumasõda, aga kaetud akende ja hästi heliisoleeritud kunsti­saalis näidatakse abstraktset maali või toimub ridamisi omavahel seostamata väljapanekuid. Paratamatult kerkib küsimus kunstiinstitutsiooni rollist ühiskonnas, kus parasjagu toimuvad võib-olla isegi kõige pöördelisemad muutused maailma ajaloos.

Viimase ja viiendana võiks täheldada tohutuid sissetulekute ja loominguliste toetuste erinevusi skeene sees. Selle artikli eest siin, mida kirjutasin terve päeva, makstakse mulle umbes 50 eurot. Mõne rahvusvaheliselt tuntud kuraatori poole pikem tekst kataloogis võib maksma minna 500 eurot pluss maksud. Keskmine kunstnik võib saada oma teosekomplekti eksponeerimise eest sada eurot, kusjuures ta on selle kallal töötanud võib-olla pool aastat, teine saab samas mahus töö eest aga tuhat, kolmas teeb seda kõike keskmise kuupalga eest. Mõne üksiku teose tootmiseks nii-öelda tunnustatud ja hästi kunstiellu majutunud kunstnikule ei keela fond paari tuhandet, teine vähem etableerunud peab näituse tegema ja selle kõrval ka ära elama paarisajaga. Mõnele institutsioonile normaalne rahastus on kümneid kordi suurem kui teisele samas mahus töötavale asutusele. Loomulikult erinevad sissetulekud sektoriti, kuid kunstimaailmas on olukord kuidagi eriti ekstreemne. Vahel tundub, et on tekkinud hierarhilised klassid või kastid ning mobiilsus nende vahel on pigem vähenemas.

Ülaltoodud tähelepanekud on vaid esimesed juhuslikus järjekorras pähe tulnud vastused küsimusele, mis siis ikkagi kunstielus toimub, kuhu rong liigub ja mis ta lastiks on. Kindlasti on olukord komplekssem ja nüansseeritum ning sellest ülevaate loomine nõuab süsteemsemat lähenemist, rohkem aega ja intellektuaalset ressurssi. Edasiarendused, vastuväited ja paralleelnägemused toimuvast on teretulnud. Head pealehakkamist!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht