Mispidi Pääsukese kunst on

Andri Ksenofontov

Tiit Pääsukese näitus „Elu lugu” Evald Okka majamuuseumis 19. VII – 4. VIII ja Viimsi Püha Jaakobi kirikus 13. I – 23. III . „Sa pead olema liftiga kannatlik,” jagab Tiit Pääsuke juhatust. „Oota mõni sekund, kuni täitsa seisma jääb. Kui enne uksed avad, võid kinni jääda.” Kohale jõudsin seiklusteta. „Noorpõlves olin alati väga traagiline, igas uues ateljees ohkasin, et siin ma nüüd lõpetan,” ütleb Tiit Pääsuke oma uues tööruumis Tallinna Kunstihoone ülemisel korrusel. Seekord loodab ta optimistlikult, et varem Leili Muugale kuulunud ateljee jääbki viimaseks. Pildid viimastelt näitustelt Haapsalus ja Viimsis on seinakappi ritta seatud. „Ma nägin Leili Muugat viimati kevadnäitusel.” Vaadelnud endise perenaise 90aastast kuju oma mälupildis mõne hetke, lisab ta: „Nad võiksid Kunstihoones rohkem toole pakkuda.”

Esimese ateljee sai ta oma juhendajalt Lepo Mikkolt. Seejärel juhendas Lepo Mikko Peeter Mudistit, Tiit Pääsukese sõpra ja aatekaaslast. Lepo Mikkost räägitakse kui kubistist ja konstruktivistist. Kuid kubistid taandavad asju aina lihtsamateks vormideks, mida nad leiavad omaenese mõtlemisest, nagu näitas ette nende kaasaegne fenomenoloog Edmund Husserl. Konstruktivistid aga loovad algvorme, et ehitada neist maailmu. Kas Leppo Mikko ei olnud siiski mitte platoonik nagu Piet Mondrian, keda huvitas eelkõige kogemuse üldistus? Sest abstraktsionism mõtlemises ei ole mõtlemine mitte äratuntavates objektides nagu maalikunstnike abstraktsionismis. Abstraheerimise teel ei pea kohe üle meelelise maailma serva astuma. Siit aga koorub üks vana vastuolu: kui ühte ja üldist siin maailmas otsima hakata, kui üritada kõiki asju mingi korra, samapidisuse järgi riiulitele seada, siis mida kaugemale jõuad, seda rohkem teehargnemisi ette tuleb ning korralooja märkab, et asjade hulk, mis ette satub, et neid korda seada, kasvab palju kiiremini kui asjade hulk, mida tal korda seada õnnestub. Ehk see, mis talle osaks saab, on hoopis lopsaka mitmekesisuse ohjeldamatu kasv, mitte valitsejale jõukohaseks haritud maastik. Kui aga üldist ei otsita kasu ega võimu pärast, siis on ees seiklemiseks avar väli. Seiklus on joone ületamine tuntud ja veel tundmatu vahel. Seikluspinge on teadmine, et samm tuleb astuda, liigutus tuleb teha, aga edasi? Seda veel ei tea ja see peibutab.
Peeter Mudisti platonismi võtab kokku kompositsiooni „Kõik on ühtepidi” pealkiri. See on allegooriline maastik, mis on maalitud vaatesuunaga üles, taevasse. Veel enne haiguse tõttu käe töntsiksjäämist kujutas ta inimesi ja asju ebamääraselt. Vaatamata Peeter Mudisti kujundite hajuvusele, tabab ta meeleolu seda teravamalt. Tiit Pääsukeselt lihtsat vormi naljalt ei leia, sest tema pildid meenutavad pigem IQ-testi: missugune kujund ei kuulu ülejäänute hulka? Kuidas on korraldatud küülikute jootmise tehnoloogia? „Miks on lehmadele viisnurgad saba alla pandud?” nagu küsis üks punaveteran pildi „Karjuse rüü” kohta. Siin jõudis motiiv autorist ette joosta, ta oli ise ka üllatunud. „Pidin talle siis rääkima tingmärkidest ja stilisatsioonist ja pärakaaugu ehitusest … Jäi rahule,” meenutab Tiit Pääsuke. Selleks, et tema kunstist õigesti aru saada, kulus teadmine veise anatoomiast marjaks ära. Viimasel loominguperioodil on ta hakanud mängima semiootilist mängu, mis loob märke ja kogub neid eelmistest töödest, põimib kokku ja harutab lahti, nagu teevad postmodernistid. Vahel maalib ta vanu pilte üle, neid nõnda rikkudes ja tegelikult hävitades. Kui kitsikus noorpõlves eriti suur oli, maaliski ta üha uusi pilte samale lõuendile, kuni värv nii paksuks läks, et töö kujunenud kuupinnal võimatuks muutus. Üks sisevaade tema loomingule maali „Tuletorni poole” seletuses: „Igaühel on oma eesmärk, mille poole ta rühib. Valgus, tuletorn, kala, naine – minu lemmikmotiivid. Igaüks mõelgu ise edasi. Mõelgu sellest oma maal välja. Väike ümmargune formaat. Kujundite (naine, tuletorn) pinge muutub, kui maali pisut keerata”.
Tegevus Peeter Mudisti ja Tiit Pääsukese maalides on justkui tardunud keset üleminekuhetke ühest olekust teise. Kui esimesel kukub see välja muhedalt, siis Tiit Pääsukesel alati dramaatiliselt, mille üks võimalus on ka muhedus. Nagu lavastaja juhatab teatrikülastajat näidendi sõlmituse juurde pinget üles kruttides, nii juhib vaatajat ka Tiit Pääsuke oma pildi pinnal. Osa sellest, mõnikord terve pool, on vaataja fantaasia jaoks tühivalgeks jäetud. Kui Enn Põldroos maalis naljatleva portree oma kunstnikest-kaaslastest, siis pani ta Tiit Pääsukese viltusesse asendisse seisma – kohe prantsatab. Kohe miski paisub, pääseb valla või ristab pilgu teise pilguga. Tänu klassikalisele joonistuskoolile, valdab ta näoilmet ja keha asendit nagu oma viit sõrme.
Kui Platoni juurde tagasi tulla, siis tema filosoofia andis avalöögi õhtumaa kultuurile omistatud mõttevabaduse traditsioonile (vabamõtlejaid oli teisigi, kuid alles Platoni akadeemiast hakkas mõttevabadus Ateenast mujale maailma levima). Valla pääses euroopalik otsiv vaim, mille üks pahvakuid vallandus Nõukogude Liidus 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel, kui Tiit Pääsuke ja tema eakaaslased hariduse said. Nad drillisid oma tehnikat, et täita vabalt kõiki ülesandeid, et vabalt toime tulla ootamatustega, millega võisid kohtuda seikluses nimega „kunst”. Kui mõelda tol ajal elanud ideoloogilistele koletistele ja massiliselt kultiveeritud stalinistlikule väikekodanlikule maitsele, pidigi kunstnik end seikluseks vormi ajama nagu ekstreemsportlane. Venemaa ühiskond on raske läbitavusega maastik, mis alatasa sigitab avangardi, kes teda proovile paneks.
Nüüd on meil globaalühiskond. Mida on Eestis sellele vastu panna? „Võib-olla tänu edevusele, aga ilmselt eelkõige viskiklubi liikmete kutsumistele olen oma näitusi igal pool Eestis väikestes kohtades teinud,” ütleb Tiit Pääsuke. Iga suur ühiskonnajurakas komistab varem või hiljem kohalike kultuurijoodikute otsa. Vastupanemise au ja sära võtavad endale reeglina kultuurikarsklased, puhtakultuurlased ja teised kainelt arvestajad. Need, kes maailma või väiksemat nurka selleks korrastavad, et valitseda. Aga viskiklubil on tähtsamatki teha. „Vahikoera” kohta: „Maalitud mõeldes Rutja kordoni piirivalvekoerale Djomale, kes Vene piirivalve lahkudes autolt maha hüppas ja tagasi Rutjale tuli. Pälvis külarahva armastuse, seda sümboliseerib tütarlaps pildil. Viskiklubi on pannud koera hauale mälestusplaadi ja külarahvas hauakivi. Käime igal aastal koera haual.” Pilt on väikese tüdruku armastusest truu olevuse vastu ja selle tunde värskuse toorust rõhutab erekollane värvitaust. Musta koera lihaskiud on näha nagu anatoomiaõpikus. Musta ja kollase kontrast loob ärevuse, mis mängib kaasa koera justkui nülitud välimusele, aga muud põhjendust sellele pildilt ei leia. Peale jääb siiski armastus.
Tiit Pääsuke armastab kunstist rääkida. Mõne väikese koha väikeses galeriis ei pruugi suurt publikut olla, kuid seal ollakse alati siiras ja tahetakse suhelda. „Kunstiinstituudis vaidlesime Kaido Olega ja teiste kunstnikega palju kunsti üle. Kuid mitte ühelegi diskussioonile, isegi hindamiste ajal mitte, ei tulnud mitte kunagi mitte ühtegi kunstiajaloolast,” imestab Tiit Pääsuke tagantjärele. „Nad olid väga hõivatud, pidid kirjutama magistritöid mingitest detailidest vanalinna ustel.” Kui isegi kunstiajaloolastega-kunstikriitikutega kunstist rääkida ei saa, kellega siis veel? Teine kategooria elukutselisi kunstihindajaid on sisearhitektid, kes interjööridesse pilte sobitavad. Sisearhitekt võib tusaseks minna, kui tellija tema loomingu Tiit Pääsukese mõjuvõimsa maaliga ära rikub. Kuid avangard selle poolest ongi avangard, et satub maailmaga vastuollu, ning ainus tee on maailmal avangardile järgneda. Kui Taevo Gansilt Tallinna linnuvabriku esindusruumidele sisekujundus telliti, siis paluti tal valida ka 7-8 tööd Tiit Pääsukeselt. Baari mööbel kaeti Tšehhoslovakkiast tellitud rebasekarva riidega. Direktor Aleksander Lind küsis arvamust ka Tiit Pääsukeselt, kes oma rohelist pilti uues interjööris tunnistas ja ütles siis, et kõik on hea, aga veelgi parem, kui laudlinad rohelist värvi oleksid. „Gans, milles küsimus?” nõudis direktor Lind. „Hea mõte,” oli vastus. Kogu riie vahetati välja, mis telliti samuti Tšehhoslovakkiast.
Ateljee sisse pühitsenud vahuveini viimane lonks oli palava õhtuga üles soojenenud, Tallinna avara vaate kohale kogunes kõu. „Tohoh, mis seal toimub? Pilved nagu mõne baltisakslase pildil,” kostab Tiit Pääsuke. Liivalaia ateljee naaber Viktor Karrus, üksikuna elav vana kunstnik, oli viletsate jalgade tõttu oma korrusele aheldatud, sest lifti seal ei ole. Tal oli väga hea meel, kui Tiit Pääsuke vahel värsket räime kostiks viis. Kord tõi Viktor Karrus isegi tänutäheks kimbu lilli, sest arvas, et kalalahkel naabrimehel on sünnipäev. Kui ta suri, leidis Tiit Pääsuke, et tema maalipukk on Pallase ajast pärit. Seal see nüüd seisabki seltsiks kahele veinijoojale, tagasi endises Pallase majas, kus ta esimesena ilma vaatas, kõrvuti tööga „Minu 281 pintslit”: „See osaliselt kolmemõõtmeline teos sisaldab vahest ühe osa minu poolt elu jooksul ärakasutatud pintslitest, mis leidnud siin nüüd uue elu. Selle asemel, et ahjus põleda. Tehtud lugupidamisest nende vastu. Elagu veel kaua üksteise kõrval! Minu altar, võib ütelda”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming