Mitmeti laetud paus

Reet Varblane

Taavi Talve näitus „Onthetitle” Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis 12. – 28. VII. Kuigi olen kahjuks Tartu Kunstimaja monumentaalgalerii näitustest juhtunud nägema vaid väheseid, enamikust olen ettekujutuse saanud pressiteksti, fotode, retseptsiooni, kolleegide-sõprade arvamuste ehk sekundaarse tasandi kaudu, julgen väita, et juuli teisel poolel toimunud Taavi Talve esmapilgul veidra pealkirjaga näitus „Onthetitle” on seal üks suuremaid õnnestumisi.

Tegemist oli valges kuubis eksponeeritud viie valge objektiga, nende keskel seinal rippus veidra tekstiga valge paberileht. Objektid meenutasid nii kuju kui ka paigutuse poolest jutumärke, iseäranis neli neist, sest viiendat, mis asus nagu jutumärgid ikka kahekaupa asetatud objektide vahel, võib tõlgendada kui juhuslikku (kohatut), eksinud koma, aga ka kui ingliskeelse keele(kultuuri)ruumi jutumärkide osist. Ingliskeelsele keele(kultuuri)ruumile osutab väljapaneku veider pealkiri ehk siis kolm kokku kirjutatud ingliskeelset sõna: eessõna, artikkel ja nimisõna. Indrek Grigor on 24. VII Tartu Postimehes eestindanud selle pealkirja kui „pöördumise pealkirja asjus”, mis omakorda osutab juba otseselt ruumi kindlal viisil paigutatud objektide ehk visuaalse kunsti ning keele (nimetamise) suhtele. Või kui täpsem olla, siis väljakujunenud (ja kultuuriliselt omaks võetud) reeglite ja nende elluviimiseks hädavajalike, näiliselt tühiste kirjavahemärkide rollile tähenduse loomisel ja kinnistamisel, aga ka tühistamisel, ühetähenduslikkuse asemel ambivalentsete võimaluste andmisel. „Kirjavahemärgid täidavad kirjalikus kõnes umbes sama rolli nagu kõne- ja hingamisrütm, intonatsioon ja pausid suulises kõnes, mida pole võimalik kirjalikku teksti üle kanda”, seisab internetiajastu käepärasemas entsüklopeedias Wikipedias.

Taavi Talve on astunud sammu edasi lakoonilisuse suunas 2011. aasta sügisel Draakoni galeriis koostöös Dénes Farkasiga tehtud samalaadsest projektist „Footnotes 2”. Ka siis olid kunstnikud huvitatud märkidest (tähemärkidest, neist moodustatud sõnadest) ning nende dogmatiseerumise-eelsest „puhtast žestist”, „momendist, kus märk esindab ainult oma võimet esindada”, kui tsiteerida Aliina Astrova artiklit „Dénes Farkasi ja Taavi Talve allmärkus” (Sirp, 17. XI 2011), osutasid nii ingliskeelsele kultuuriruumile (tähemärke meenutavate objektide kui ka näituse pealkirjaga) kui ka märgi mitmetähenduslikkusele. Tookord olid nad moodustanud tähemärkidest meie kultuuriruumis tähenduse, aga ka tähenduseta kooslusi, sõnu, nüüd esitas Taavi Talve kirjavahemärgi, pausi, tähendusliku tühemiku, aktiveerides sellega pausi sisse (aga ka vahele) jääva ruumi. Aktiveeritud tsoon omandas üheaegselt nii positiivse kui ka negatiivse tähenduse: jutuvahemärgid tsitaadi kui tõesuse kinnituse, aga ka vastupidise tähenduse, pilkelisuse tähistusena.

Taavi Talve ei jäänud vaid visuaalse lakoonilisuse, esteetilise väljapeetuse juurde, ta toob sisse mitmeti mõistetava vea: kohatu koma kui viite tõesust, aga ka pilkelisust esitava väite pikkusele (põhjalikkusele) või ka inglise kultuuriruumi jutumärgi osa kui alltsitaadi lõpetamata alguse. Seinal esitatud selgitav tekst, nii-öelda sõbrakäsi vaatajale aitas pigem kaasa segaduse külvamisele kui ühese tõe loomisele: jutumärkides lauses, mida võis vaadata nii tsitaadi kui ka pilkena, kirjeldati reaalseid tegelasi (Jaruzelski, paavst, Solidarność, kaevurid) näiliselt tõeselt, ajaloo tundjale oli aga kohe selge, et tegemist on blufiga. Ka lause osutus determineeritusele, põhjuse-tagajärje suhtele oli seeläbi pandud kahtluse alla. Väljapaneku nii-öelda viga ei häirinud galeriiruumi, valge kuubi esteetilist väljanägemist, visuaaliat, kuid lõi totaalselt segamini üheselt mõistetava idee. Tõelises kunstis ei olegi üheselt mõistetavusele kohta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming