Mitte abstraktsioon, vaid näitus

Meelis Oidsalu

Vt Sirp 24. VIII. Anders Härmi kureeritud näituse „Ihade kollektsioon. Privatiseeritud kunst” kohta ilmus eelmises Sirbis pikem ülevaade, sestap ei hakka ma Eesti nüüdiskunsti eraviisilist kollektsioneerimist käsitleva näituse kirjeldamisele leheruumi kulutama. Küll aga pean vajalikuks polemiseerida näituse idee ja teostuse üle. EKKMi pressiteates välja hüütud eesmärk – „abstraktse kollektsionääri koondportree väljajoonistamine” – on paljutõotav, ent näitust külastanuna tuleb nentida, et kuraator ei täitnud täielikult oma lubadust. Ekspositsioon algab intrigeerivalt. Neli esimest eksponaati pole mitte erakollektsionääride omanduses maalid, vaid fotod neist taiestest eksponeerituna neljas kontoriruumis. Tekib põnev teoste eksponeerimiseks mõeldud muuseumiruumi ja fotodel kujutatud kontorikeskkonna dialoog, kus (nagu ka kuraator ekspositsiooni tutvustaval ringkäigul selgitas) maalide paigutusel ja valikul võivad erinevalt näitusesaalist määravaks osutuda mingid hoopis teised, „maisemad”, ärihuvidest lähtuvad (mainekujunduslikud) või töökeskkonna kujundamise kaalutlused. Intrigeeriv pinge nende kahe ruumi, avalikkuse huve teeniva muuseumisaali ja erahuve teenindava kontori vahel kestab nelja esimese foto jagu, jäädes pelgalt erutavaks sissejuhatuseks ülejäänud banaalsel ikoonilisel põhimõttel grupeeritud taieste kogumis. Ühes saalis näeme paljaid naisi, teises autosid, sporditeemalisi maale, kassipilte, kolmandas ühiskonnakriitikat jne. Algne elevus lahtus kiiresti, näituse lõpuks tekkis kollektsionääride eravaldustest muuseumisaali toodud aktide, kassi- või autopiltide keskel tunne, et vaataja on pandud uudishimuliku ajakirja Kroonika lugeva kehviku ossa, kes tasuta näitusel saab võimaluse kaeda, et mida need rikkurid ka kokku on jõudnud osta, piiluda esimese Eesti elutuppa. Näituse lõpuks jäid aga ikkagi kummitama need neli fotot kontoriruumidesse paigaldatud taiestest. Küsimus, mis juhtub n-ö avalikust kunstisfäärist tarbeekspositsiooni sattuva kunstiteosega, tundub märksa huvitavama ning kunstnikele-kuraatoritele ilmselt veidi ebamugavama ja vaevarikkama uurimisnurgana kui väljapanek kollektsionääride kogudest. Sestap oleksin oodanud selle tahu põhjalikumat käsitlust, kui juba nii intrigeeriv sissejuhatus tehti.

Millised on kunstnike enda hirmud ja ihad seoses kollektsioneerimisega? Või millised võiksid olla kunstniku õudusunenäos laiava deemonliku „parempoolse” erakollektsionääri mõtted? „Kui äri korda läheb, ostan Toomiku maali, no selle, kus kajakas talle pähe laseb, ja riputan peldikusse üles, las külalised situvad, loevad kunstniku nime pildi alt ja vahivad, suu ammuli, milline kunn siin elab … ja selle pildi, kus Toomik habet ajab, panen vannituppa!” või siis „Selle Alice Kase rokkivalt ühiskonnakriitilise maali ostan oma panga koosolekuruumi seinale, siis kliendid näevad, et ma tegelikult olen ikka ilge rebel ja intelligent, et tegelikult ma teadvustan ikka väga hästi, kui mäda süsteem on, et ma olen oma jope, nende mees …” või siis „Oi, sel Mäetamme pildil on diivan peal – sobib nii hästi mu kodukontori ooteruumi diivani kohale!” Loomulikult ei arva ma, et kollektsionääre kuidagi alavääristada tuleks või et nad ilmtingimata uusrikkurid või trendipeded on, ostujõud ei ole vaimuomadus ega kunsti kollektsioneerimine häbiasi. Aga midagi ebamugavat on teadmises, et eesti rahvale, avalikkusele „kuuluv kunst” (seda näib nimelt näituse pealkiri eeldavat, et algselt, loomulikus olekus, kuulub kunst avalikkusele – eeldus, mille põhjendatuses ma lõpuni kindel pole) satub järsku teenindama kellegi erahuve.

„Privaatseks” ei tee kunsti mitte pelk eraõiguslik omandisuhe või näitust külastava vaataja teadmine, et kellelgi on jagunud raha kunsti soetamiseks, vaid teose omaniku või ekspositsiooni valitseja absoluutne ja suveräänne võim, suva teose staatuse ja saatuse üle. Toon ühe näite. Ministeerium, kus ma üle kümne aasta töötanud olen, rendib kunstimuuseumilt nimekate eesti kunstnike taieseid, peamiselt ministri-kantsleri kabineti, aga ka ooteruumide ja koosolekuruumide seintele riputamiseks. Meenub üks kunagise kaitseministri kohtumine välisdelegatsiooniga. Ametlikele kõnelustele eelnenud small-talk’i käigus uurisid külalised ministri kabineti seinal rippunud Jüri Arraku maali kohta, millel polnud iseenesest kujutatud mitte midagi ametiruumidesse sobimatut, intiimset ja paljastavat. Ometi tundis minister end ilmselgelt ebamugavalt, oli kimbatuses. Talle oli olukord ootamatu, ta ise polnud saanud ilmselt mahti maali korralikult vaadatagi, saati siis mõtelda küsimuste üle, mida veidi pealetükkivad külalised esitasid: mida maalil toimuv sümboliseerib ja miks ta seal üldse ripub? Järgmisel päeval asendati maal ministri korraldusel millegi abstraktsema ja tagasihoidlikumaga. Ehk seetõttu, et vältida tulevikus seesuguste olukordade kordumist? Neid juhtumeid, kui uus kantsler või minister palub oma kabinetis mingil põhjusel välja vahetada seinal rippuva tunnustatud kunstniku maali, on olnud mitu ja enamasti on algatus tulnud ruumi valdajalt, kellele pilt tundub mingil põhjusel, mida enamasti teada ei saa, kohatu või sobimatu. Ärgu järeldatagu sest näitest, nagu peaksin ministeeriumitöötajaid kunsti alal asjatundmatuiks (pigem vastupidi).

Näide osutab hoopis muule: hoolimata asjaolust, kas teose valdaja on „parempoolne” erakollektsionäär või avalikkuse huve esindav võimukandja, satub mitteavalikku ruumi paigutatud kunstiteos avalikust ja kultuuriüldsuse kontrollitavast/vahendatud suhtest publikuga privaatsesse ja suletud/vahendamata suhtesse ruumi või taiese omanikuga, ruumi või teose omaniku otsustuste üle puudub kultuuriavalikkusel seejuures igasugune kontroll. Pealtnäha ükskõik kui tühistel põhjustel, mida omanik kellelegi seletama ega põhjendama ei pea, võib Arrak kabineti seinal asenduda Epp Maria Kokamäega, Kokamägi seinakellaga, seinakell Tauno Kangro kujukesega ja kujuke suveniirtaldrikuga. Kui näitusesaalis on vaataja kimbatus ebamugava kunstiteose ees vältimatu, avalik kimbatus, millel ei ole kunstiteose staatusele ja saatusele mingeid negatiivseid järelmeid, sest vaatajal ei ole võimu ekspositsiooni üle, siis mitteavalikus ruumis ei ole vaatajal enam kohustust oma kimbatusega kuidagi hakkama saada – tal on võim taies kimbatuse lõpetamiseks ekspositsioonist kõrvaldada. Kusjuures ta ei pea oma otsuseid avalikkusele kuidagi põhjendama, nagu eeldame näituse kuraatorilt. Piisab sellest, kui ruumi või taiese valdaja ütleb, et pilt ei meeldi, ja see kaob „ekspositsioonist”. Selles mõttes on huvitav kaasus Tallinna linn oma „Korstnapühkija”, „Mõtleva mehe” ja muude õuekunstnik Tauno Kangro taieste eksponeerimisega: märk sellest, et linnavalitsus käsitleb linnaruumi privaatsfäärina, vähemalt selles osas, mis puudutab kunsti ja selle eksponeerimist.

Samas on selge, et teose sattumine erakollektsionääri kogusse võib mõjuda väga hästi nii kunstniku enesehinnangule kui ka rahakotile. Ka mõni teine peale Kangro suutvat peamiselt äri- ja poliitilise eliidi tellimustest end ära elatada, sellele ei vaadata üldjuhul aga hästi, sest miskitpidi näib see olevat räpane tegevus. Seega kunsti privatiseerimine võib olla kunstniku jaoks samasugune vastuoluline iha ja piina allikas kui kollektsionäärile omistatud Iha Teadvustamatu järele. Miskipärast on aga kuraator Härm kitsendanud fookuse just nimelt iharale erakollektsionäärile ja 16. VIII Päevalehes tehtud avalduses ka „mõistmatule” publikule, keda „kinnismõttelise eraomandi” kultuses süüdistab, minnes samas artiklis hoogsalt üle kapitalistliku vabaturumajanduse ja eraomandi institutsiooni ideoloogilisele kriitikale.

Lisaks sellele, et Härm on kunsti privatiseerimise mõistet minu hinnangul veidi kitsalt formaaljuriidiliselt, igavalt käsitlenud, jääb ka kuraatori lubadus joonistada „abstraktse kollektsionääri koondportree” täitmata. Härmi ekspositsiooni puhul on tegemist pelga näitamisega, see pole läbinud abstraheerimise protsessi. Abstraheerimine, mis on ükskõik millise idee (mis võib hea õnne korral ja vahel harva väljenduda ka kunstiteosena) moodustamise tegevus, seisneb üksikjuhtudest ühise väljaeraldamises. Seega on abstraktsioon olemuselt midagi hoopis muud kui millegi näitamine. Abstraktsioon eeldab mõtlemise vaeva, oskust rakendada, sünteesida intuitiivset ja ratsionaalset mõistust nii, et tulemus oleks ärgas, eetiliselt teadlik ja representatiivne, st suudaks haarata reaalsust vastutustundlikult – tema komplekssuses, vastuolulisuses. Sealjuures on abstraheerimise protsessile olemuslik, et idee järgneb intuitsiooni ja ratio sünteesile, moodustub ja muundub sünteesi käigus, pahatihti ka hävib looteeas, arenemise kestel, mitte ei ole juba eos valmis näitamiseks, esitamiseks. On oluline vahe, kas abstraktsiooni pähe esitatakse pinnapealset vägivaldset lihtsustust, ideede „koonduslaagrist” pärit valmistõde (s.t tegeldakse juba loodu, olemasoleva varjatud ideoloogilise kõnetamisega) või tõesti abstraktsiooni – „koondportreed”, mille puhul väärtustatakse idee / portree moodustumise protsessi kvaliteeti rohkem kui idee olemasolu ja selle kommunikeerimise, näitamise bravuuri.

Härmi 16. augusti Päevalehe artikli valguses, kus kuraator üllatavalt ühekülgselt lahkab vaatajate reaktsioonide „parempoolseid” motiive, tundub mulle üha enam, et kuraator on abstraheerimise asemel tegelenud kunsti dekollektsioneerimisega ideoloogilistel kaalutlustel, kunsti tingliku deprivatiseerimisega, vabastamisega „parempoolsena” määratletud eraomanduslikust ruumist – seega teoste ideologiseeritud näitamisega. Kuraatorilt oleks aga oodanud just lubatud abstraktsiooni või siis vaataja provotseerimistki. Tõsi, alati on ju võimalik olla lubaduste reklaamimisel ja mõistete kasutamisel tagasihoidlikum, et näitusekülastajaid mitte eksitada või neis asjatuid lootusi tekitada. Ja on vägagi võimalik, et ma võtan liiga sõna-sõnalt, liiga tõsiselt kunstiinimeste üsna sageli antavat lubadust, et nende projekt, film, lavastus, romaan või näitus tõepoolest uurib midagi.

*Anders Härm, Kinnismõtteline eraomand. – Eesti Päevaleht 16. VIII

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming