Mitte midagi isiklikku

Anu Allas

Lõhestumine ja võõritus tundub olevat Raidpere töödes kõige läbivam painaja ja määraja, millele kunstnik vastu hakkab, aga ka kaasa mängib.

Mark Raidpere. Voiceover. 2005. Videostill.

Mark Raidpere “Videod” Tallinna Linnagaleriis 13. – 30. X.

Mark Raidpere teoseid vaadates tuleb miskipärast meelde Läti kunstniku Kristaps Gelzise töö eelmise aasta Kiasma näituselt “Faster than History”. Gelzis oli filminud kiiresti kõndivat meest, kelle riided põlevad seljas, ning pannud need kaadrid loop’ima. Videos pole meest ennast pimeduses peaaegu nähagi, ainult tema leekidest moodustuv liikuv siluett. Ta käib, aga ei jõua sammugi edasi, ümiseb vahel ja naerab veidi hullumeelselt, riided põlevad ühtlase leegiga, teekond ei lõpe. Video nimi on “Nothing Personal”.

Linnagaleriis ja Veneetsia biennaalil Raidpere näitusel “Isolaator” eksponeeritud videod “Shifting Focus” ja “Voiceover” on vägagi isiklikud: esimeses on kunstnik koos oma emaga, teises räägib suurel ekraanil tema isa. Ometi pole tegemist seda laadi autobiograafilise kunstiga, kus töö tuum peituks mingis jutustuses, kus vaataja saaks teada midagi, mis on kunstniku või tema lähedastega juhtunud, millised inimesed nad on või kuidas elavad ning mis sellest kõigest järeldub. Näha on ainult tulemus, konfliktne ja lahenduseta seisund, ning miski ei osuta selle seisundi tekkimise põhjusele mõne sündmuse näol minevikus või kaadri taga. Selles mõttes pole Raidpere töödes midagi liiga personaalset, mitte midagi, mis annaks vaatajale meeldiva võimaluse distantseeruda ettekäändel, et neid ja neid asju pole temaga õnneks juhtunud.

 

Shifting Focus

 

Mõlemas videos räägitakse. “Shifting Focus’es” tahab ja püüab poeg emale midagi öelda, kuid ei ütle siiski midagi. Ootuse ja tõrkuva vestluse ajal on kaader kitsam ja mustvalge, ainult alguses ja lõpus lai ning värviline – siis, kui kunstnik sätib pilti paika ja kohendab juukseid, ning siis, kui ta räägib biennaalist, mille jaoks teos loodud, suurest võimalusest ja oma ebakindlusest. Nii tekib töösse justkui kaks tasandit: alguses ja lõpus eneseteadlik, reality-laadne dokumentaal kunstniku ja tema ema vestlusest köögilaua ääres ning vahepeal see, mis peaks olema tegelik vestlus, kuid koosneb peamiselt vaikusest. “Voiceover’is” räägib isa seevastu lakkamatult, laskmata vahele segada, ühelt teemalt teisele hüpates: isadest ja poegadest, välisest sarnasusest, Peeter Võsast, häältest, mida ta kuuleb, kaotamishirmust. Poeg on väiksemal ekraanil samasugusel punasel taustal ning tõlgib isa juttu inglise keelde. Tõlgib täpselt, püüdlikult ja järjekindlalt, kuigi ainus sõnum, mida see tõlge suudab edastada, on see, et tõlgitavat teksti pole võimalik mõista. Nii saab mõlemas videos peategelaseks n-ö luhtunud kõnelemine, mõlemas püütakse öelda midagi, mida ei saa või on väga raske öelda. Esimesel juhul lõpeb see vaikimisega, teisel sõnadevooluga. Sellises olukorras pole iseenesest midagi ainulaadset või erakordset, pigem vastupidi. Lihtsalt kunstnikule väga lähedaste inimeste näitamise tõttu muutub luhtumine emotsionaalseks ja konkreetseks. Siit ilmselt ka esimene paralleel Gelzisega: kui kujutleda, et kõigil inimestel riided põlevad seljas, siis pole kindlasti tegemist väga isikliku, ainulaadse probleemiga, aga põletushaavu see teadmine kuigivõrd ei leevenda.

 

Voiceover

 

Mis puutub mõistmisse, siis “Voiceover’i” tekst oleks kahtlemata psühhoanalüütiku maiuspala, seda saaks kindlasti suurepäraselt analüüsida ja korrastada, samamoodi nagu seda saab formaalselt täpselt tõlkida. Ainult selline analüüs eraldab kõneleja kuulajast lõpuks veel teravamalt kui vaikus, lahterdab rääkija meditsiinilise juhtumina kõrvalist abi ja kontrolli vajajate hulka. Nii tundub ka tõlkimine ebaõnnestunud katsena isa juttu kuidagi kontrolli all hoida, ohjata. Samas teevad video veripunane taust, isa suures plaanis nägu, kohati paratamatult koomiline tekst ja tõsimeelne tõlk terviku ikkagi mingil viisil võltsiks, dramatiseerituks. Iga seda laadi teos, ükskõik kui valus või isiklik, satub tahtmatult võrdlusse kõikvõimalike enesepaljastusi ihalevate ja provotseerivate tele-show’dega ning sellises olukorras on suhteliselt vähe võimalusi mõjuda siiralt. Seda teadmist on ka “Shifting Focus’e” alguses kaamera ees poseerimises. “Nothing personal” (“Ära võta seda isiklikult”) – see fraas näib osutavat teatavale elamise käsitööoskusele, võimele mitte samastuda kõigi oma rollide, võimalike kontekstide ja üldinimlike traumadega. Just selline lõhestumine ja võõritus tundub olevat Raidpere töödes kõige läbivam painaja ja määraja, millele kunstnik ühelt poolt vastu hakkab, aga ka kaasa mängib.

 

Work in Progress

 

Kolmas video “Work in Progress”, on kahe eelmisega võrreldes esmapilgul midagi hoopis muud, vaikne ja vaoshoitud. Ometi, kui on vähegi kannatust piisavalt pikalt vaadata, tekitab see samasuguse kummastava ootuse, väljapääsutu tunde. Filmitud on paneelmaja-esist, kaadris tänav autodega ja teise maja sein, pilt on suletud ja kuhugi kaugemale välja ei näe. Maja ees seisab üks mees. Ühe auto kõrval ja siis teisel pool tänavat teise auto kõrval. Siiski ei ilmuta ta autode vastu mingit erilist huvi, need näivad lihtsalt andvat tema seismisele teatud tuge, muudavad ta märkamatuks. Võib-olla mees ootab midagi, aga ta ei vaata kella ega ringi, justkui oleks väga kindel oodatava saabumises või  teaks, et midagi ei tule nagunii. Mõned inimesed lähevad poekottide ja lapsevankritega mööda, tema ikka seisab, lõputult. Kui ei ole midagi teha või kuhugi minna, siis võiks ju olla kodus? Sest kodutu ta kindlasti ei ole, selleks paistavad ta riided liiga ontlikud. Oma väljatulekuga mees nagu ilmutaks täit valmisolekut eluks ja osaluseks, ainult midagi ei juhtu ja kedagi ei tule ja nii ta lähebki. Nagu Gelzise leegitseva teekonna argisem tõlgendus, samuti mitte midagi isiklikku, mitte midagi erilist.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming