Mitu vaikust, ohtlik mäng

Taas on astutud samm teel, et XXI sajandi kunstimuuseum ei ole üksnes kunsti kodu – siia kuuluvad ka muusika, kirjandus, teater ja film.

JAAN MALIN

Näitus „Vaikus on kuldne. Ilmar Laaban ja eksperimendid helis ning keeles“ Kumus kuni 3. I 2016. Kuraator Ragne Nukk, kujundaja Taavi Tulev, graafiline kujundaja Kätlin Tischler, helikujundajad Taavi Tulev ja Ekke Västri.

Ilmar Malin ja Ilmar Laaban Tartus Rüütli galeriis 2. aprillil 1993.

Ilmar Malin ja Ilmar Laaban Tartus Rüütli galeriis 2. aprillil 1993.

Erakogu

Näituse pealkiri „Vaikus on kuldne. Ilmar Laaban ja eksperimendid helis ning keeles“ pani mind ootama Ilmar Laabani häälutusi. Esimese hooga tundus, et kuraator on kasutanud petetud ootuse efekti ehk reaalsus ei vasta ootusele. Eksisin – Laabani häälutusi on siin küll ja veel. Põhjus, miks need esmapilgul märkamata jäid, on väga proosaline: need on selleks piisavalt teistsuguses vormistuses, ei ole seotud tekstiga vääristatud kaldpinna, vaid terve vitriiniga. Kui mõtelda, on säärane justkui-märkamatus üsna laabanlik: kui tema senine huviobjekt hakkas nihkuma suuremale avalikkuse huvile liiga lähedale, eelistas ta tõmbuda kõrvale (küll mitte varju). Teisisõnu oli Laaban korduvalt millegi-kellegi importija, kuid edasise jättis sageli teiste hooleks.

Kuraatori tööd on põhjust tunnustada, sest säärast kõlaluule klassika kontsentratsiooni ei ole Eestis varem olnud ja vaevalt niipea ka tuleb. Või kes teab: väga teistsuguse nurga alt läheneb samalaadsele teemabuketile see muusikute kooslus, kes korraldab ja naudib Pärnu nüüdismuusika päevi, mis seekord algavad vahetult pärast Kumu näituse lõppu ehk 3. I ja lõpevad 11. I. Seekordne festival kannab alapealkirja „Performatiivsus 3. Sõna ja muusika / Performativity 3. Word and music“. Loodetavasti ei võeta eelnenud lauseid lihtsalt reklaamina. Rõõmuga sedastan hoopis, et valdkondade sulandumine ja kokkupuudete hindamine on taas tõusujoonel. Eks enamiku nähtuste puhul on paremaid ja kehvemaid päevi – tähelepanu ei jagu mitte alati võrdselt. Viimastel aastatel on Eesti ametlikes kanalites päris mitmel puhul käsitletud piiripealseid nähtusi: helikunsti näitus „Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku“ ja praegune väljapanek Kumus, Pärnu nüüdismuusika päevad, Kiwa ja Andres Lõo ja Kirke Kangro jpt näitused.

Seekordselt näituselt saame teada, et André Breton on ütelnud, et suured poeedid on olnud kuuljad, mitte nägijad. Iseenesest võiks ju õlgu kehitada: ja mis siis? Mulle meenus siiski, et selle tsitaadiga tahab kuraator Ragne Nukk veel kord lugupidamist avaldada ka Laabanile, sest tegu on ikkagi Tartu muusikakoolis (praegu kannab see Laabani õppejõuks olnud Heino Elleri nime) ja Tallinna konservatooriumis klaverit ja kompsitsiooni õppinuga. Gümnaasiumi ajal peeti Laabanit üheks väljapaistvamaks džässmuusika tulevikulootuseks. Paljude pettumuseks keeras ta muusikuteelt kõrvale. Muusikapisik lõi aga hiljemgi korduvalt välja. Nii oli Laaban tõesti üks tunnustatumaid gurusid Rootsi džäss- ja eriti eksperimentaalmuusikute seas (kõnelemata kõlaluule ning muude teksti ja heli piiril liikuvaist nähtusist – seda tunnustatust jagus juba rahvusvaheliselt). Ta kirjutas muusikaarvustusi, tõlkis rootsi keelde artikleid mitmelt Euroopa muusika suurkujult (või nende kohta): Alban Berg, Arnold Schönberg, Bo Nillson, Henri Michax, Aleksandr Skrjabin jpt.

Loomulikult pole näitusel pakutav liigendus, tõlgendus ega muu midagi ainuvõimalikku. See seik aga ei pisenda valitud viisi väärtust. Küll aga on astutud väga sümpaatne samm sellel teel, mille Kumu on enesele juba aastaid võtnud: XXI sajandil ei ole kunstimuuseum üksnes kunsti kodu, vaid sama enesestmõistetavalt kuuluvad siia muusika, kirjandus, teater, film jm. Pisuke kallak muidugi jääb.

Kõlaluule ja muusika. Kohe sissejuhatavas tekstis seletatakse kõlaluule lahti. See on „žanr, mis tõukub soovist eemalduda keele tavapärastest struktuuridest ja traditsioonilisest semantilisest kommunikatsioonist ning luua nende asemele mitteverbaalseid suhtlus- ja väljendusvorme“. Näituse enese puhul on mitteverbaalne kommunikatsioon jäänud lahtiseks. Selle küsitavuse või nõrga koha on korraldajad aga ära tabanud ning just seda osa täidavad näitusega kaasnevad kontserdid jm lisakava, kus elavas esituses saab näha-kuulda hääleimprovisatsioone, kõlatut kõlaluulet ja patriarh Laabani sünniaastapäeval ehk 11. XII paiku midagi üllatuslikkugi.

Kui lugesin, et „mitteverbaalsed häälitsused leidsid samal ajal oma koha ka popkultuuris, näiteks skättimisega džässis“, meenus seesama seik, mida eespool juba mainisin – Laabani džässiharrastus. Samuti meenus mu isa kirjeldus, kuidas nad 1970. aastal käisid Stockholmi ühes džässikohvikus. Kui nad hämarasse keldriruumi sisenesid, ei teinud neist keegi välja. Kuna see pani mu isa, kunstnik Ilmar Malini natuke imestama, siis ta uuris seda asja natuke ning kuulis, et aastaid tagasi oli üks bänd Laabani sisenemisel mängu katkestanud (et austuse märgiks või nii), mille peale Laaban saanud väga pahaseks ega olevat hulk aega jalga sinna kohvikusse tõstnud. Kohviku omanik jõudnud Laabaniga siiski kokkuleppele, et edaspidi säärast väikekodanlikku viisakust karta ei maksa. Siis hakkas Laaban tolles kohvikus edasi käima. Sellise loo kuulsin isalt.

Nüüdsel näitusel on põrand kaetud liivaga. Tore on – liikumine on raske, aga võimalik (nagu elus üldse). Kohe suurema toa keskel on ümmargune vaip. Need horisontaali viskama kutsuvad vaibad ja näitusesaali hämarus tuletasidki meelde toda džässikohviku lugu. Nii et kujundaja Taavi Tulev on (teadmatult?) leidnud täiesti adekvaatse detaili.

Usun, et hääle ja helidega eksperimenteerimise puhul XX sajandiga piirdumine on selle tegevuse ajaloo lühendamine. Milleks muuks nimetada näiteks noid vanakreeka vaimulike hääleharjutusi, millest pole loomulikult säilinud muud, kui ülestähendused ühe kloostri käsikirja tagaküljel, kuid mille üks 1970ndate alguse prantsuse muusik olevat tõlgendanud semantilise tähenduseta hääleharjutusteks. Mäletan juttu, et Stockholmis Fylkingeni ringkonnas oli vastav plaat vahepeal tõeliseks hitiks.

Kui aga jääda salvestatud heli juurde, siis tuleb kõla- ja helieksperimente seostada alles dadaismiga – see on tõsi. Marcel Duchamp ja Kurt Schwitters on selles valdkonnas olnud eeskujuks ka John Cage’ile. Cage omakorda oli üheks iidoliks Stockholmis asuvale Fylkingeni seltskonnale. Laaban on kõlaluule esiisadena nimetanud venelast Velimir Hlebnikovi, sakslast Rodolf Schlichterit, itaallast Marinettit ja ameeriklast E. E. Cummingsit.

Kõlaluule ja Fylkingen. Näitusel ja siingi on mainitud Fylkingeni. Mis see on? Minu teada on Fylkingen sündinud kui Rootsi Raadio stuudio. Vähemalt kuulus ta varem Rootsi Raadio alla, nüüd võib-olla on iseseisvunud, saanud iseseisvaks stuudioks. Umbes kümme aastat tagasi käisin Fylkingeni oma silmaga vaatamas. Kanali ääres, vanas väärikas majas. Ühest küljest meenutas natuke Patarei vanglat, teisalt Vaala galeriid.

1960ndate keskpaigas oli Fylkingen väga eriline ja atraktiivne paik seepärast, et seal oli väga hea ja uudne heli salvestamise võimalus. Seda hakkasid kasutama muusikud ja ka muud tegelased. Neid tegelasi sidus ühtseks sõpruskonnaks soov midagi kvaliteetselt salvestada ja katsetada heade tehniliste võimalustega. Selle tõttu koondusid Fylkingeni stuudio ümber mitmed, kelle tegevuslik huviväli polnud üksnes muusika, kuivõrd just helid ja kõlad.

Sääraste inimeste eestvõttel ja osalusel toimus 1968–1977 Stockholmi teksti ja heli festival („Text-Sound Compositions – A Stockholm Festival“), millest on välja antud kaheksa LPd. 2005. aastal ilmusid neist plaatidest ka CDd, mis on nüüdsel näitusel väljas.

Kõlaluule ja mina. Kõrvalepõikena mainin, et need plaadid on minu praeguse olekuni jõudmist mõjutanud rohkem kui miski muu, sest esimest korda lugesin Ilmar Laabani nime just nende plaatide tagaküljelt. Kuna see uue nime teada saamine ja ka häälutuste kuulmine sattus emotsionaalse küpsemise ühte aplamasse aega (= võtsin siis üliisukalt vastu igasuguseid uusi muljeid), siis jäingi aastakümneteks sinna lõksu kinni. Eks meeldima hakkamist pidi mõjutama ka miski objektiivne, aga sel pole ju mingit tähendust, kui hõiskan: „See oli lihtsalt vaimustav! Ja veel teadmine, et seda teeb keegi eestlane …“ Usutavasti mõtlevad paljud, kas mina ka seda suudan. Mina küll mõtlen nii. Ja tegutsen sooviga teha mingit asja veel paremini. Või vähemalt saada sellest konkreetsest asjast aru.

Kogusin Laabani kohta käivat tekstilist ja kuuldelist materjali, tundsin tema tegemiste vastu keskmisest suuremat huvi. Kas või selleni, et kui mu isa läks 1985. aastal Stockholmi oma vennale külla ja küsis minult, mida kingiks tuua, siis tellisin sürr-plakateid (plakateid kogun seniajani) ja materjali Laabani kohta. Laaban ise valis minule toomiseks Ilmar Mikiveri artikli „Mahasalatud Laaban“, millele kirjutas ka oma kommentaarid. Nüüdseks on Loomingu Raamatukogus ilmunud Ilmar Mikiveri artiklikogu (koostaja Tiit Hennoste), milles on ka seesama artikkel koos Laabani nendesamade minu jaoks kirjutet kommentaaridega.

Kevadel 2001 läksin Eesti Raadiosse, et pidada „Ööülikooli“ loeng häälutusest. Saadet sellest ei saanud, kuid tolku oli ikkagi. Nimelt tuli pärast salvestust minu juurde Jürgen Rooste, kes tegi ettepaneku kas või koos häälutada. Alul keeldusin, aga hiljem tegime selle tüki siiski ära (kampa tuli Ivar Sild). Hiljem olen häälutusi teinud väga mitmel pool Euroopas ja enamasti üksi. Hariduslikus plaanis ei ole mul muusikalist tausta, kuid midagi püüan saavutada kooris laulmisega. Muuseas, iga aasta novembris esitab see koor ühe festivalil „Hullunud Tartu“ just sealse tarbeks esiettekandele tuleva kooriteose.

Elu on isiklik. Mind üllatas, kui kindlalt keeldus Laaban arvuti kasutamisest. Suhteliselt külmalt võttis ta ka Fylkingeni stuudio ja teisi tehnilisi võimalusi: tema eelistas otseesinemist, tehniliste abivahendite kasutamisest hoidumist. Elektroakustiliste abivahendite kohta kirjutas ta: „Stimuleerivad, ent mitte häälutusele aluseks olevad.“ Seni olen ka mina niimoodi käitunud. Mitte küll arvuti koha pealt.

Natuke arusaamatu on ka see, miks Laaban ise ei tegelnud kunstiga (arvustas ta seda, oi kui palju!). Laaban ei olnud eriline kirjakirjutaja. Toimetajad teavad, et temalt kaastöö kättesaamine võis venida aastaid ja lõpuks ikka tulemuseta jääda. Kuid need vähesed kirjad, mis ta kirjutas, on seda sisukamad. Näiteks on Eesti Kirjandusmuuseumi Laabani kiri August Sangale sel puhul, kui 1967. aastal ilmus Baudelaire’i „Kurja lilled“. Laabanilt oli selles raamatus päris mitu tõlget. See oli esimene kord pärast II maailmasõda, kui Ilmar Laabani looming ilmus Eestis Laabani tahtel (1956. aastal ilmus Sirbis tema luuletus, aga see oli puhtalt negatiivne näide Debora Vaarandi reisikirja juures). See pikk kiri on väga informatiivne ja sealne mõttelõng hinnatavalt elegantne. See kompromissitu elegants tundub olevat üks Laabani tunnusjooni üleüldse.

1996 ilmus ajakirjas Pequod Lasse Söderbergi artikkel „Ilmar Laabani vaikus“ („Ilmar Laabans tystnad“), mis käsitleb vaikimise sõnumlikkust. 1976. aastal ilmus ajakirjas Nutida Musik Jean-François Lyotardi artikkel „Mitu vaikust“ („Flera tystnader“), 1983 ilmus ajakirjas Nutida Musik Ilmar Laabani artikkel „Kõlaluulest. Veed, kõiksuse koer“ („Om ljuddikten. Eau, Chien d’absolu“). See artikkel ilmus ka 1988 Laabani kogutud teoste muusika-köites ning eesti keeles ajakirjas Vikerkaar (2001, nr 5 ja 6) Ene-Reet Sooviku tõlkes.

Ilmar Laaban pööras oma elu jooksul tähelepanu väga paljudele asjadele ja inimestele. Sageli oli tema tutvustus või tõlge esimene pääsukene käsiteldavast. Kui see kunagi huvi pakkunu hakkas jõudma peavoolule väga lähedale, oli Laaban ühest küljest rõõmus, et tollel nähtusel või inimesel läheb hästi, kuid ühtlasi kaotas ta siis algse huvi ning läks uue huviväärsuse juurde.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht